Helmi Üprus

Helmi Üprus (15. oktoober 1911, Viljandi – 27. august 1978, Tallinn) oli eesti kunstiteadlane.

"Tartu Raekoda"

Helmi Üprus, "Tartu Raekoda", 1984.

• Ehitised on oma ajastu majandus- ja kultuuritaseme paljutähenduslikud tunnistajad. Ka kannavad nad edasi legendide kustumatut sära. (lk 3)
• Ehitusmälestiste autoriteetne iga võib ajaloolistes linnades mõnikord varjutada hilisemate sajandite arhitektuuri. Isegi siis, kui hilisemad sajandid on tänapäeva arhitektuurimiljöös hoopis otsustavamad kui vanemate epohhide üksikud säilmed, Tartus on see olnud teisiti. Tunneme Tartut siiski ainult viimaste sajandite Unnana, klassitsistliku linnana, ülikoolilinnana. Ka linnana, mida poeetiliselt on nimetatud Emajõe Ateenaks. Keskaja ehitusmälestised on siin pigem muuseumieksponaatideks, romantiliseks rõhuasetuseks kui linnaehituslikeks tähtteosteks või linnapildi karakteriseerijaiks. (lk 3)
• Tartu pärisosaks sai 18. ja 19. sajandi klassitsistlik arhitektuur. Neile sajandeile võlgneb Tartu südalinn oma arhitektuurilise tervikilme. Ka pärast viimase sõja purustusi ei ole Tartu kui klassitsistliku linna põhikude jäägitult hävinud. (lk 3)
• Ehitustegevuse sisuline juhtimine ning kontroll oli Moskva ja Peterburi Ehituskomisjoni käes (töötas aastail 1762—1796). Kõik linnad plaanistati. See oli märkimisväärne geodeetiline operatsioon. Nende plaanide alusel koostati ning kehtestati uued, reguleeritud linnaplaanid. Ideaaliks olid sirged laiad tänavad, avarad väljakud. Tähtsamad hooned paigutati linnaehituslikult väljapaistvale positsioonile. Peamagistraali ja väljakute äärde olid ette nähtud kolmekorruselised, teistel tänavatel aga kahe ning kahe ja poole korruselised kiviehitised. Ainult äärelinnade suurematele kruntidele (aiamaadele) oli lubatud ehitada ühekorruselisi puithooneid kivivundamendil. Ehitustegevust suunati tüüpprojektidega, mille jäljed tänaseni kõigis Vene, aga ka Eesti linnades tuntavad on. (lk 4)
• Öeldu viib mõtted 19. sajandi algul ehitatud ülikooliehitiste tähtsale positsioonile linnapildis. Seda õigustatult. Kuid sugugi väiksem ei ole 18. sajandi lõpu arhitektuuri osatähtsus: suured nurgamajad Raekoja platsil ja mujal kvartalite nurkadel, Uspenski kirik (1783), Baltimaade ainulaadne Kivisild (1784, hävis 1941) ja raekoda. Kõik need olid Tartu klassitsistliku arhitektuuri tähisehitised. (lk 4)
• Raekoda oli uue, klassitsistlikuks kujuneva Tartu sümbol, mis kandis kõiki 1775. a. suurele tulekahjule järgnenud üiesehitusperioodi iseloomulikke jooni.

Tartu raekoda kerkis sõna otseses tähenduses tuhast. Vana, 1693. aastal ehitatud raekoda oli Põhjasõjas tugevasti purustada saanud. Veel kaua aega hiljem ei olnud linn suuteline uut raekoda ehitama. Ajutiselt kasutas raad oma istungiteks üht eramaja kambrit. (lk 4-6)

• Uus raekoda rajati rootsiaegsest pisut põhja poole uuele haavapuust alusparvele. Parvedele ehitamisel oli Tartus sajanditepikkune traditsioon, seda tingis siinne soine pinnas, Emajõe lamm. Puitparvedele on rajatud kõik keskaegsed Tartu ehitised. (lk 6)
• Tartu raekoja arhitektuurivormid ja väljaku proportsioonid mõjuvad tasakaalustatult ja maitsekalt. See kõneleb arhitekti võimekusest, tema osavusest arvestada konkreetseid kohalikke tingimusi ning hoone asukohta väljakul. (lk 7)
• Raekoja siluetis köidab erilist tähelepanu omapärane ažuurne haritorn. Laternakujuline, neljast küljest lahtise galeriiga ja sellelt kerkivate kaunivormiliste kiivripaisutustega (esimene aste barokselt vormitud katusena, mis oma kitsal kaelal kannab teist, sibulakujuliselt vormitud astet) haritornike võlub oma õhuliste ja peente vormidega. Saksamaal levisid seda laadi tornikiivrid eriti katoliku kirikute arhitektuuris, 18. saj. esimesel poolel. Liivimaale olid need jõudnud juba 18. saj. keskel, kuid alles Tartu raekoja tornikiiver saavutas tõelise barokse vormivõlu, kinnitades arhitekt J. H. B. Walteri barokimeelsust. (lk 8)
• Eesti vanemate ehitusmälestiste hulgas leidub vähe selliseid, mille loomelugu valgustaksid projektid. On säilinud üksikuid projekte 17. sajandist, mõningaid 18. sajandist, arvukamalt alles 19. sajandist. Seetõttu on vanema arhitektuuri uurimisel peamiseks allikaks hoone ise ning selle analoogiad. Faktiline loomeprotsess jääb enamasti tundmatuks. Ometigi teame, et suuremate hoonete ehitusajalugu on olnud pikaajaline ja keerukas protsess. See on hõlmanud visandatud kavatsusi, kõhklusi, takistusi, tööde käigus tehtud rohkeid muudatusi. (lk 8-9)
• Seega on Tartu raekoda üks esimesi täieliku projektiga varustatud ehitusmälestisi Eesti NSV-s. Arhitektuuriajaloolisest seisukohast on eriti hinnatav projektis ning ehitusprotsessis peegelduv võitlus uue ja vana, hääbuva baroki ja selle viimase etapi rokokoo ning varaklassitsismi näol üha elujõulisemaks muutuva klassitsismi vahel. (lk 9)
• Raekoda oli esmajoones muidugi administratiivhoone, milles toimusid kõik linna pidulikud sündmused. Esinduslikkus pidi väljenduma ka hoone arhitektuuris. Samal ajal oli aga raekoda karm õigusemõistmise paik, hoones olid kohtusaalid ja isegi vanglaruumid. Vastandlikest funktsioonidest johtuvalt kujunes ka hoone arhitektuur kahepalgeliseks: ühelt poolt esinduslik, linnapaleelik fassaad ning pidulik raesaal, teiselt poolt sünged vanglaruumid keldris ja soklikorrusel. (lk 11-12)
• Paremas tiivas, peatrepi kõrval, paiknes köök ja selle kõrvul, praeguse apteegi ruumides, vaekoda. Vaekoda tingiski siinse vaheseina viltuse asetuse, mis hoone põhiplaani vaatlemisel otsekohe tähelepanu äratab. Koormatega sõideti kaalukotta läbi laia portaali raekoja Toomemäe-poolses fassaadis, välja aga samasugusest avast otsafassaadis. (lk 12-15)
• Apteek, mille olemasoluga raekojas oleme tänapäeval nii harjunud, on siin suhteliselt hiline allüürnik (1922. aastast). Vaekoda likvideeriti küll 19. sajandi 60-ndate aastate algul, kuid seejärel olid siinsed ruumid vahtkonna kasutuses. Hiljem olid soklikorrusel kauplused ja alles siis asutati linnaapteek. (lk 15)
• Tunda annab end maja äärmiselt ökonoomne kasutamine. See vajutab sisearhitektuurile teatava surutuse pitseri, seda juba trepikojast alates. Vestibüül puudub. Välisuksest sisenenud, astume kohe teisele korrusele viivale trepile. Seesugune lahendus on kuidagi arhailine ja hoopiski mitte tavapärane linnapalee tüüpi hoonetele. Keskajal kasutati sellist moodust ühiskondlikes hoonetes eri korruste funktsionaalse eraldatuse rõhutamiseks (näit. Tallinna raekojas 15. sajandil, Tallinna pakkhoones 17. sajandi esimesel poolel). Ka Tartu raekojas on rõhutatud ülemiste korruste funktsionaalset isoleeritust alumisest. (lk 15)
• Muide, Toomemäe-poolne kell paigaldati raehoonele "ülikooli huvides" alles 1805. aastal. (lk 32)
• Raekoja väliskujundusele oli otsustav 1833. aasta remont, millega hoone sai paljudeks aastateks uue värvkatte. Fassaadide värvimise küsimus oli 19. sajandil korduvalt päevakorral, kuid ikka osutus see linnale üle jõukäivaks. Isegi 1829. aastal, kui kindralkuberner F. Paulucci andis korralduse raekoda üle värvida, ei olnud raad selleks suuteline. 1833. aastal tõi aga Tartu pürjermeister Helwig isiklikult Riiast kubermanguvalitsuselt raekoja fassaadide värvimiseks "proovikaardi". Tolleaegsele maitsele ja moele vastavalt oli tegemist ookri ja indigo kombinatsiooniga. Vana rõõmus ja hele raekoda muutus nüüd oliivjaks. (lk 32)
• Rahuldustundega tõdeme, et paarisaja-aastane Tartu raekoda on suutnud põhiliselt säilitada oma stiilse arhitektuuri, mida mitte iga ehitusmälestise kohta pole võimalik öelda. (lk 32)
• Pilk 1781. aasta laeprojektile näitab, et projekteerimisel võidutses veel rokokoodekoor. Ja kuidas ka arhitekt Walter rokokoodekoori eelistas, 90-ndail aastail ei olnud need taotlused enam realiseeritavad. Neil aastail võis küll tekkida mõningaid baroki järelnähtusi üksikute motiivide või käsitluslaadi näol, terviklahendusi enam mitte. Oli toimunud otsustav murrang. (lk 34)
• Tartu raekoja arhitektuuris avalduvate taotluste ja vormide dualism on kõigiti mõistetav. Selles ei ole midagi eklektilist, see vastab üleminekuajastu nähtustele. Tartu raekoja tegelik ehitamine langes stiilide vahetumisperioodile, stiilide vahetumine aga ei toimunud järsult ega selgepiiriliselt, vaid vanade ja uute vormide põimumisena. Raekoja arhitektuur ja ehitusprojektide variantlahendused peegeldavad seda varjamatult. (lk 34)

"Tartu Riikliku Ülikooli peahoone"

Helmi Üprus, "Tartu Riikliku Ülikooli peahoone", 1959.

• Tartu Riikliku Ülikooli, Nõukogudemaa ühe vanima kõrgema õppeasutuse embleemiks on kujunenud motiiv ülikooli реahооnе fassaadilt - sammasportikus kutsuv peasissekäik vanasse, teadusetemplisse. See motiiv on avasõnaks hoone üldisele vormikõnele. Ta on ehitise arhitektuuristiili eredaks määrajaks. (lk 5)
• Ülikooli peahoone arhitektuur kuulub ühte neist kunstistiilidest, mis oma väljendusvormide otsingutel pöördus taas antiikkultuuri ammendamatutele lätetele.

XVIII sajandi lõpul haaras uus, Prantsuse kodanlikus revolutsioonis karastunud inimene kinni antiikmaailma valgustanud ratio jõust kui inimkonna ideaalist ja valas omadki unistused — vendlusest, võrdsusest ja vabadusest — antiiksesse vormi. Nii nagu renessansi periood toitus antiikkunsti viljakast pinnasest, nii ka XVIII sajandi lõpul välja kujunenud uus kunstistiil — klassitsism — ammutas oma elumahlad antiikkunsti kargetest jõuallikatest. Klassitsism võttis üle antiikkultuuri lihtsa ja loogilise, kuid jõulise vormikõne. Tõsi küll, sageli tungimata selle sügavamasse sisusse! (lk 5)

• Tuues kaasa uusi arhitektuurilisi lahendusi, kohanes klassitsism iga maa ehitustraditsioonides omal viisil, andes eri maades tugeva lokaalse varjundiga kohaliku klassitsismi. Klassitsistliku stiili ulatumine kõigi hooneliikideni tagas selle äärmiselt laia leviku Euroopas. Ka Eesti linnades ja eriti rohkesti maal (mõisamajad, majandushooned, kõrtsid, postijaamad, aidad) on klassitsism avaldanud olulist mõju meie arhitektuurile. Kahtlemata on üks populaarsemaid klassitsistlikke ehitisi Tartu Riikliku Ülikooli peahoone, mis ehitati XIX sajandi algul. (lk 6)
• Nii nagu ülikooli avamine oli tõsiseks stiimuliks Tartu linnalises arengus, nii oli ka ülikoolihoonete ehitamine linna arhitektuurilise palge kujunemisel suure tähtsusega.

XIX sajandi esimeste aastakümnete arhitektuur kujundas Tartu arhitektuurilise välisilme terviklikuks ja andis sellele kuju, mis püsis kuni Suure Isamaasõjani. Suhteliselt sirged tänavad, ristuvate tänavanurkade ja väljakute külgseinte arhitektuuri rõhutamine suuremate, klassitsistlike sammas- või pilasterfrontidega, tähtsamate hoonete vastav eksponeerimine väljakutel või tänavaperspektiividel — kõik see andis linnale poeetilise liignime "Emajõe Ateena", milles peatempli positsioon oli kahtlemata ülikooli peahoonel. (lk 7)