Elena Natale

Elena Natale (sündinud 12. oktoobril 1970) on Itaalia päritolu Eesti ettevõtja ja kultuurikorraldaja.

Intervjuud

• See hetk, kui inimene lõpetab tantsimise, siis – ma arvan – on maailma lõpp.
• Hirmu nimi on praegu koroona, aga ega me täpselt ei saa aru, kas see on ainult koroona või toimuvad ühiskonnas, terves maailmas, veel mingid muutused. Meil on rohkem probleeme kui üks haigus.
• Tantsimine on üks kõige tervemaid asju, mida saame inimestele pakkuda. Tahame ju jääda inimesteks! Ei pea elama hirmus, kuskil augus, pool-humanoididena, kes kardavad iga asja.
• Ühiskond kipub minema konservatiivsuse poole, mitte ainult Eestis, üle maailma. Tekib küsimus, kas me läheme tagasi keskaega. Ja miks? See on hea küsimus ja samamoodi võib ju küsida, miks mingid underground-asjad toimuvad, sest see on ju täielik vastand praegu ühiskonnas toimuvale.
• Ja ma olen tüüp, kellele on antud võime asju läbi viia ja ellu kutsuda. Kui midagi ette võtan, siis see tuleb.
• Töötasin Eesti paviljoni juures Milano EXPO-l. Kui oma töö tehtud sai, olin triksti-traksti tagasi Milanos underground'is, kus 18–20aastasena päris palju aega veetsin. Jõudsin klubisse Masada ja vaatasin, kui palju seal Eestist siiski ajas ees oldi. Produktsioon, valgustused, värgid. Klubi töötab tegelikult päeval – kella kolmest päeval kaheni öösel. Seal läks mängima rootslasest DJ Abdulla Rashid. Mängis scandinavian techno't, mis on väga looduslähedane – sorinad, vulinad, puulehed.

Sain sellise emotsiooni, nagu oleks vaadanud kaks tundi väga hästi tehtud teatrit. Tundsin ennast pärast nagu uus inimene. Jooksin tagasi Eestisse ja mõtlesin, et miks mina ei oskaks sellist asja teha.

• Mulle ei tundu midagi liiga suur. Kui midagi on suur, siis mul lähevad silmad särama. Väljakutse võiks alati olla elust suurem.
• Techno mõiste on väga lai. Hüpnootiline techno, minimal, Beats From the Vaulti aetav dark techno, aga on ka meloodilist techno't, mis on vägagi lembe ja läheb isegi tänapäeva klassika suunas.

Meile meeldib ka house, samuti elektro, lõppkokkuvõttes võib öelda, et tegeleme elektroonilise muusikaga.

Techno on ikkagi muusika, mis annab edasiviiva energia. Kui sa tahad tantsumuusikat tõsiselt võtta, siis võib-olla just techno paneb asjad tõsiselt paika.

• Vaata, see underground scene, see muusika ja see olek, see on ainuke koht maailmas, kus ma tunnen ennast tegelikult hästi. Isegi praegu, kui siin sinuga räägin, ei tunne ma end ikkagi mugavalt, hoolimata sellest, et oleme vanad sõbrad. Ei oska seda seletada, imelik tunne on, ma tundun endale natuke veider... Ööklubi on ainuke koht, kus mul on täiesti mugav.
• [Eestisse jõudmisest 1994. aastal:] Mu ema töötas siin. Ta töötas tiimis, mis alustas Kaubahalli ja Järveotsa supermarketiga: Auri Hakomaa, Pentti Nokelin – mu ema oli nende assistent.

1994 tulin talle Londonist siia külla. Väga veider oli. Kõik oli ju täiesti teistmoodi. Tulin lennujaamast taksoga... juba taksod olid teistmoodi, siis see tühermaa, kõik korterid olid vanaaegsed. Aga tegelikult mulle siis juba meeldis väga. Eesti on ikkagi spets koht.

• Mu lemmik seeriapidu on olnud Mutant Disco, nooruspõlves.

Aga tuleb meelde, kui mu isa käis esimest korda Eestis külas. Tuli Itaaliast, Napolist. Siis oli see... üks kaunite inimeste pidu... mis selle nimi oligi?

Vibe! Tahtsin isale natuke kohti näidata ja läksime Vibe'ile. Kaotasin isa mingil hetkel rahvamassis ära ja järgmine moment, kui teda nägin, oli ta ilma särgita lava peal, tantsis koos Anu Saagimiga. See oli küll päris kõva pidu tütrele.

• Elena Natale, intervjuu: Siim Nestor, "Ööklubi Hall juht Elena Natale: "Kui inimene lõpetab tantsimise, siis on maailma lõpp"", Eesti Ekspress, 23.09.2020