Mine sisu juurde

Liina Sumera

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Liina Sumera (sündinud 18. oktoobril 1988) on Eesti helilooja.

Intervjuud

[muuda]
  • Nüüdismuusika loomine on ahvatlev tee. Siiani olen selles vallas rohkem sahtlisse kirjutanud. Ma ei soovi jääda ainult teatri- ja filmimuusika heliloojaks. Kontserdimuusika loomine annab teistsuguse vabaduse: kirjutamisel alati ei tea, kuhu teos välja areneb. Inimesed on muidugi erinevad ja mõnel on süsteem kogu aeg paigas. Mina praegu ikka veel otsin ja katsetan ja ei ole kindlasti valmis helilooja. Mulle meeldib raamidest välja minna ja leiutada. Mõnes mõttes pole ehk enam midagi uut. Mulle meeldib mõelda nii, et kontserdimuusika kirjutamine on võrreldav filosofeerimisega ja ma kasvan hinges seeläbi. Filmis tuleb toetada tunnet ja püsida pildist lähtuvas raamistikus, nüüdisaegne kunstmuusika on palju vabam keskkond. Sellega tegelemine arendab inimest hingelt ja vaimult palju rohkem. See ei tähenda aga, et filmimuusikat oleks lihtne kirjutada, filmimuusikas on oma keerukus, ilu ja valu. Filmimuusika loomine nõuab kiirust, kavalust, süsteemsust ja võimet teha pidevalt kompromisse.
  • Kui mul on teatris töö ja loomingulised projektid pooleli, siis ei jää muusika kuulamiseks üldse aega. See on päris kohutav olukord: ei saa lugeda ega kuulata, olen nagu lõksus. Peaksin toituma kirjandusest, muusikast, kuulama, et kanalid lahti hoida, aga sellist aega polegi. On ka selliseid perioode, kui teen teatris ainult tehnilist tööd, aga Nukuteatris on etendused hommikuti. Just hommikul oleks hea kirjutada ja pigem õhtul lavastustega tegeleda. Vaim väsib tihti lihtsalt ära ja eriti tempokat muusikat mina õhtupoolsel ajal luua ei suuda. Kui aga tekib hetk, siis kuulan muusikat, mida olen tahtnud analüüsida. Võtan selleks aja ja süüvin.
  • Elleri päevil tegelesin mõningal määral heliloominguga – 12aastasest peale kirjutasin laule. Vihikud olid täis kirjutatud. Eeskujusid oli mul palju, mõned lood olid džässihõngulised, mõned proge­stiilis. Otsisin oma joont. Üldist pilti vaadates võiks tollast stiili nimetada poprokiks.
  • Lõpuks tekkis ühine mõtlemine ja asutasime popansambli kolme inimesega, kes õppisid Tartu ja Tallinna kõrgkoolides: üks arhitektuuri, teine inglise filoloogiat ja kolmas teoloogiat. Pidime nime valimisega kiirustama, esinemised olid juba kokku lepitud. Alustasime Tartus Crimsoni nime all, aga nimevalikule vaatamata ei olnud ansambel inspireeritud King Crimsonist. Hiljem nimetasime ansambli ümber Afterclapiks.
  • Mind huvitas ansambli tegemise juures veel üks aspekt. Nimelt vedas mind klassikalise muusika esitamisel lavanärv alt, väga raske oli solistina esineda. Soovisin ennast proovile panna: mis saab siis, kui esitan teistsugust muusikat? Selguski, et bändi saatel suudan ennast vajadusel laval kokku võtta ja musitseerimist nautida. Samal põhjusel õppisin Elleri kooli lõpuaastail Liisi Koiksoni juures pop- ja džässlaulu.
  • Kammermuusikat olen võimeline esitama, aga üksi või koos kontsertmeistriga laval olla on ikka veel hirmuäratav.
  • EMTAs sain sisse flöödi erialale, kuid alustasin õpinguid hoopis elektronmuusika alal ja olen praeguseks omandanud selles vallas magistrikraadi. Hakkasin tol ajal muretsema, kas heliloojana on ikka võimalik tulevikus hakkama saada, ja seetõttu valisin helirežii suuna. Ometi on minu ellu tulnud rohkem loomingut kui helirežiid. Helirežii tundub olevat tehniline ala, aga nõuab palju loomingulisust.
  • Helena Tulvega saime rääkida igasugustel teemadel. Muusikalise teema arendamise juurest võis jutt liikuda edasi kaugetesse ja huvitavatesse paikadesse. Tunnist tulles olin väga inspireeritud ja mõtlesin, et nüüd kirjutan oma loo valmis – tean, mida pean tegema. Tunnis esitasin muusika loomise ajal tekkinud küsimusi ja vestlesime nende üle pikalt. Tänu dialoogile saad aru, kuhu teel oled. Minu meelest on sellised vestlused väga kasulikud ja avavad loomepotentsiaali. Muidu võib mõte kinni kiiluda ja ei oska pikka aega leida õiget suunda.
  • Margo Kõlar õpetas mulle korrektsust, seda, kuidas viimistleda oma tööd puhtaks ja täiuslikuks, et kõik oleks väga esinduslik. Muidugi näitas ta heliloomingu puhul tehnilisi aspekte. Ta avas ukse, kuidas helisid sünteesida, luua elektroonilist muusikat, aga ta oli ka inimesena väga toetav.
  • Mäletan üht naljakat lugu. Töötasin esimese või teise aasta üliõpilasena küllaltki pikka aega ühes spordipoes kliendi­teenindajana. Vaatasin seal seina ja aitasin inimestel jalatseid proovida. Rääkisin Margole, et nii raske on seal seista ja n-ö vaibakloppimist kuulata. Olin tollal niikuinii loomingulises kriisis. Ühel hommikul, kui ma seal nukralt seisin, tuli Margo uksest sisse, endal pea rütmiliselt kaasa nõtkumas. Valisime siis talle koos saapaid.
  • Nukuteatris töötan küll peamiselt helitehnikuna, kuid mul on vedanud, sest olen saanud tegeleda mõlema õpitud erialaga. See on tõeline õnnistus, et teater on mind usaldanud ja nii palju toredaid heliloominguprojekte pakkunud. Olen saanud läbi kirjutada mitmesuguseid muusikažanre ja see on iga kord uue maailma avastamine. Need on maailmad, kuhu ma muidu ei satuks. Nüüd tunnen, et tahaksin kirjutada rohkem kontserdimuusikat. Arvan, et mitmekülgsed inimesed on huvitavad ja on hea, kui inimesel on loomingulisi oskusi mitmes vallas.
  • Nukuteatris on helitehnikuna minu töö etendusel heli eest vastutada. Põhiline töö tehakse helipuldis: vajadusel tuleb näitlejate häält või muusikat võimendada, taustahelisid mängida ning muu hulgas ka näiteks videoid ekraanidele kuvada. Uute lavastuste valmimisel on tööpäevad väga pikad ja siis tuleb mul välja pakkuda, kuidas tehniliste võimalustega lavastajate fantaasiad lahendada.
  • Käsitööoskuse mõttes on töö Nukuteatris hea, sest saab kirjutada sellises stiilis muusikat, mida nüüdismuusika üldiselt ei võimalda.
  • Minu meelest on Nukuteatris kõik väga toredad lavastajad. Mõnega neist on muusikast lihtsam rääkida, mõnega natuke keerulisem. Hämmastaval kombel on palju muusikateadlikke lavastajaid, kellega on mõnus vestelda sellest, kuidas võiks stilistiliselt lavastuse lahendada. Ehk ongi nii, et lastelavastusi teevad vabad, hästi loomingulised inimesed, kes pole kuigi akadeemilised, ja see aitab loomingul lendu tõusta.
  • Mäletan, kui kirjutasin 2018. aasta Eesti muusika päevadele teost "Conatus". Lausa kartsin selle kirjutamist ja polnud ka varem sellist teost kirjutanud. Muide, Lepo Sumeraga ühesugustest initsiaalidest – L ja S – on tekkinud ka omajagu segadust. Kord vaatasid Tallinna Ülikooli sümfooniaorkestri muusikud seina pealt kava ja imestasid, kas nad peavad Lepo Sumera teost ka mängima – nad polnud ju harjutanud. Aga see oli ikka minu süit filmist "Supilinna salaselts", sellega olid nad hoolega proovi teinud.
  • Lepo Sumera on minu meelest fantastiline helilooja. Mul on suur au kanda tema perenime, kuid ma ei ole kindlasti Lepo ega hakka ka tema jälgedes käima, aga katsun selles osas mitte üle mõelda. Võtan rahulikult ja vaatan, mida elu toob. Küll aga oleksin tahtnud teda kohata.
  • [Abikaasa Tammo Sumerast:] Helirežii vallas on Tammo kahtlemata minu suur mentor, olen temalt palju õppinud. Tihtilugu on niimoodi, et Tammo telefon pidevalt heliseb ja ma ise ei saagi tema käest nõu küsida, sest nõuvajajate järjekord on nii pikk. Tammoga on alati väga inspireeriv ja põnev maailma asjade üle arutleda. Mõnikord, kui kirjutan mõnda teost ega suuda otsustada, millist teed minna, siis me vestleme ka teosest, aga eks ma olen pisut põikpäine ja lõpuks teen asju ikka omamoodi.
  • Alustasin teose kirjutamist 20 korda. Hakkasin kirjutama ja siis jälle kahtlema. Soovisin, et see kõlaks orgaaniliselt, ja ma ei olnud tulemusega rahul. Loo algus ei olnud õige ja nii pidin üha uuesti otsast alustama. "Pühalikkus" ja "orgaanilisus" – pidin need märk­sõnad toimima saama. Teose kõlapilt pidi hüpnotiseerima, nii et sulged silmad ja helide koosmõjul tekivad pildid, samal ajal ükski heli ei häiri. Seda on muidugi keeruline sõnades edasi anda. Peale selle oli minu eesmärk luua vägev kulminatsioon. Teose pealkiri "Conatus" viitab eelkõige impulssidele.
  • Ostsin Hispaaniast hurdy gurdy. Mulle on vanamuusika alati meeldinud, olen tahtnud keelpilli mängida. Eesti keeles on selle keskaegse pilli nimi rataslüüra. Tänapäeval on seda instrumenti jõudsalt edasi arendatud ja nii uusi pille praegu minu teada Eestis veel ei ole. Kui vanad n-ö algupärased pillid meenutavad kõlalt pigem nasaalset torupilli, siis tänapäevased rataslüürad on arendatud mängu­võtetega ning kõlalt mahedamad, meenutades pigem vioolat või tšellot. On tehtud mitmeid eri suurusega instrumente: sopran, tenor jne. Selle valdkonna meistrid ja mängijad kohtuvad festivalil "Le Son continu", kus ma eelmisel suvel ka kohal käisin. Minu pilli autor on väga andekas noor pillimeister César Loureiro Sobral Põhja-Hispaaniast. Ta on täiendanud pilli kavalate pillimängu hõlbustavate tehniliste lisandustega ning juurde pannud ka helipäid ja elektroonilisi vahendeid.
  • Rataslüürale on tehtud palju seadeid, esitatakse eksperimentaalset muusikat ning küllaltki populaarne on selle pilli kasutamine heavy metal'is. Käisin just oma pillile rihma ostmas ning poemüüja oli kohe huvitatud minu kaasamisest ühele metal-bändi salvestusele.
  • Kui oled juba mõnda pilli mänginud, siis on rataslüüra õpitav, aga palju on nüansse: lisaks meloodia ja burdoonide esitamisele saab nn koerakeste abil rütme juurde mängida. Koerakeseks nimetatakse pead, mis hakkab hüppama, kui poognaratast hoogsalt liigutada. Seda rütmi on küllaltki keeruline kätte saada ja sealjuures pillitooni säilitada.
Mulle meeldib rataslüüra tämber. Selle pilliga saab väga hästi mängida näiteks ida muusikat. Mina võtsin praegu ette Bachi tšellosüidi nr 1. Eks ma annan teada, kui olen selle selgeks saanud.
  • Vanamuusika on mulle tõesti alati meeldinud.
  • Lõpliku tõuke rataslüüra suunas andis üks tore Rootsi muusik, professionaalne selle pilli mängija Johannes Geworkian Hellman, keda juhtusin kuulama Youtube’ist. Ta on õppinud prantsuse rataslüüra virtuoosi Valentin Clastrier’ juures. Clastier alustas rataslüüra katsetustega 1980. aastatel: mängis progemuusikat, džässi ja on praegu oma mängustiili veelgi muutnud. Koostöös pillimeistri Wolfgang Weichselbaumeriga on nad instrumenti kõvasti edasi arendanud ja nüüdisajastanud. Johannes Geworkian Hellmani mängu kuulates nautisin instrumendi imelist kõla ja kui sain teada, et minusugusel on võimalik seda mängima õppida, oli siht selge. Viiulit või tšellot ma praegu enam ei jõuaks korralikult mängima õppida.


  • Muusika filmis ikkagi teenindab seda filmi, sümfooniat sinna kirjutada ei saa, see on selge. [---]Muusika saab seda siia toetada, aga sellisel viisil, et ta ei võtaks liialt tähelepanu endale, nendes stseenides, kus teksti ei ole, seal saab muusika õitsele lasta.
  • See maht on tegelikult meeletu, igas filmis on umbes tund aega muusikat.
  • Ma alustan ikkagi stsenaariumist, aga stsenaarium ja pildikeel on oluliselt erinevamad.
  • Ühe filmi kohta on muusikaga tööd vähemalt neli kuud.
  • Filmimuusika kirjutamine on koostöö, ma kirjutan midagi valmis, siis tuleb koos režissööriga üle kuulata, temal on omad mõtted, minul on omad mõtted ja siis tuleb läbi rääkida, kumma mõte on mingis olukorras parem.


  • [Teosest pealkirjaga "Kimäär":] Tegelikult on sellel sõnal veel tähendusi ja mina peamiselt olin inspireeritud sellisest unenäo aspektist, et unenäod võivad ka kimäärilikud olla. Meie unedes on erinevad inimesed, sündmused, minevik, tulevik ja kuidas nad seal ilmuvad ja mis järjekorras ja kuidas nad ühtekokku sulavad, et see unenäos tundub täiesti loogiline, aga ärkvel olles on seosetu sündmuste jada.


Välislingid

[muuda]
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Liina_Sumera&oldid=128518"