Hetkest, mil Sophia sündis ja ma vaatasin tema armsasse kõiketeadvasse näkku, võtsin kindlalt nõuks, et ei luba sel temaga juhtuda ning et ma ei kasvata pehmet ja ärahellitatud last ega lase meie perekonnal alla käia.
See on üks põhjuseid, miks ma nõudsin, et Sophia ja Lulu hakkaksid õppima klassikalist muusikat. Teadsin, et ma ei saa neis kunstlikult tekitada vaeseimmigrandi tunnet. Polnud võimalik eirata tõsiasja, et elasime suures vanas majas, meil oli kaks korralikku autot ning peatusime puhkuse ajal kenades hotellides. Kuid ma võisin tagada, et Sophia ja Lulu oleksid sügavamalt ja rohkem haritud, kui olid minu vanemad ja mina. Klassikaline muusika oli allakäigu, laiskuse, labasuse ja ärahellitatuse vastand. See oli viis, kuidas mu lapsed võiksid saavutada midagi, mida mina polnud saavutanud. Ent samuti tekitas see seose mu iidsete esivanematekõrgkultuuriga.
