Inguna Cepīte

Inguna Cepīte (sündinud 25. oktoobril 1960 Riias) on Läti kirjanik.

"Ulsik, kahe koorijuhi tütar"

Tsitaadid väljaandest: Inguna Cepīte, "Ulsik, kahe koorijuhi tütar", tlk Contra, 2022.

Ulsik nihutab poti väikesele valgele potikiviahjule ligemale. Muidu külmub pepu poti külge, ei saa lahti tõmmata, kõnnid terve elu ringi pott selja taga – nii räägib Ulsikule alati memm. Aga nii on see vaid talvel. Kuigi suvelgi on pott jahe – küllap seepärast, et on fajansist. Seda valge fajansi asja Ulsik küll ei tea veel. Aga saab teada. (lk 9)
Ei, Ulsik elab äärelinnas, metsa ja Bābelīte järve lähedal. Sest seal elavad vanemad. Täitsa tavalises hruštsovkas. Täitsa tavalises kahetoalises korteris. Korter on Ulsiku meelest suurepärane – siin on isegi kaks seinakappi, kuhu Ulsik end mõnikord peidab. Või kui vanemaid ei ole kodus, viib läbi suure revisjoni. (lk 9)
Kingad on saatnud ilmselt vanaisa Ameerikast. Sellest Ameerikast keegi tavaliselt kõvasti ei räägi, aga Ulsik on nii või naa kuulnud. Kuulnud ka, et vanaisa on olnud Läti armee ohvitser. Ulsik arvab, et teab, mis lind see ohvitser on, sest on näinud filme sõjast. Naabrite juures, üsna jubedad filmid. (lk 9–10)
Suured ju mõtlevad alati, et neil on ka suured saladused, millest lapsed midagi ei tea. Ulsik on kindel, et teab paljusid suurte saladusi, aga proovigu nad vaid teada saada Ulsiku saladusi – ei õnnestu. (lk 10)
Ulsikul on õige palju saladusi siinsamas korteris – köögis vähem, rohkem tubades ja esiku seinakappides, ehkki Ulsik veedab palju aega köögis. Tavaliselt siis, kui seal toimub midagi huvitavat – kas roomavad hakklihamasina mulgukestest välja punased vihmaussi värvi vorstikesed, või pöörlevad pühade puhul klaaspurgis rauast kahvlid, kuni purk on vahukoort täis. Teinekord lubatakse ka Ulsikul keerutada vänta, mis liigutab raudseid kahvleid, aga vahukoor edeneb purgis nii aeglaselt, et tavaliselt viib töö lõpule ema või memm. (lk 10)
Ta teab, et Ziemelīte olnud vana ja väga-väga haige — verevähk, ütles kord ema memmele. Ulsiku jaoks kõlab see loom õige hirmutavalt. Ainuke, mida Ulsik Ziemelīte ajast mäletab, on need ilusad kollased kuulikesed. Kollane on üldse Ulsiku lemmikvärv. Kuulikestega läks kehvasti. Need veeresid mööda koridori põrandat, Ulsik hakkas neid korjama ja neelas mõne alla. Edasisest ei mäleta Ulsik midagi. Isegi haiglat ei mäleta. Hiljem rääkisid vanemad naabritele, et Ulsik oli päästetud kliinilisest surmast. Seda Ulsik päriselt ei usu. Ulsik ei mõtle surmast. Ehk siis ainult Lumivalgukese surmast, kui see õuna ära sõi. Aga ükskõik – Ulsik ei saa ka sellest õieti aru. (lk 10–11)
Samas Ziemelīte, ehkki juba tublisti aastaid turjal, oli laulnud sellises vanade revolutsionääride kooris, mida isa dirigeeris. Üsna omapärane koor. Ulsik teab, kuna isa on teda proovidesse kaasa võtnud. Seal andsid kõik vanad tädid ja onud Ulsikule kommi, tavaliselt klaaskomme või iiriseid. Mõni ka suhkrutükke. Ulsikule tundus, et isa meeldib neile revolutsionääridele väga, ja ka Ulsik meeldib.

Ulsik mäletab isegi laule, mida nad laulsid – alati kordusid ühed ja samad: "Võitlushüüetega huulil" ja "Nüüd üles, keda needus rõhub". Isa ütles, et selle laulu nimi on "Intematsionaal". Oli veel teisigi laule, ka võõras keeles, mõnda Ulsik ei mäletagi, aga oskab peaaegu kõiki laule ümiseda. Ulsik mäletab ütlust, et selles kooris olevat nii tõelisi – veendunud revolutsionääre – kui ka võltse – nagu mittetõelisi ilmselt. Sellest nüüd Ulsik aru ei saa. (lk 11)

Kõigest ei ole võimalik aru saada – paljudest asjadest, millest täiskasvanud räägivad, ei saa Ulsiku meelest ka nad ise aru. Sest ei oska Ulsikule ära seletada. (lk 11)
Siis istub Ulsik tühja saali esimesse ritta ja on publik. Nii ema ükskord ütles – istu tasakesi ja kuula, nüüd oled sa meie publik.

Ulsik oskab juba peaaegu sünnist saati publik olla. (lk 12)

Kui mõni onu on laulu kirjutanud, tuleb ta kohe nende juurde koju seda ette mängima, vahel ka laulab. Siis küsib Ulsiku vanematelt, kas see laul sobib, või peab midagi muutma. Ema ütles pärast, et need on heliloojad. Seda ütles ta siis, kui Ulsik oli natuke kasvanud ja juba palju laule kuulnud. Võib-olla kõiki, mis maailmas leidub. Kui Ulsik oli veel täitsa väike, sai üks onu teda poti peale panna. Niimoodi poti peal, tookord oli see küll Jugla korteri roheline plekkpott, kuulaski Ulsik helilooja uut laulu. "Aa-aa, kruu-kruu-kruu-kruu". Lõpuks tüdruk selles laulus ootab ja ootab ja "maantee ääres, vana ja armas, hallid on toomepuu õied". (lk 12)
Ulsikul on vedanud. Tal on kõige imelisem memm maailmas. Nii Ulsik kui ka kõik teised kutsuvad teda alati armsalt memmekeseks. Ulsiku memm ei ole selline nagu Gulbene vanaema, kelle laudas on lüpsilehm või kits ja aed sügisel punaseid Oskarseid – vanaisa nimega gladioole – täis.

Ulsiku memm on tõeline linnamemm. Tal on vahel isegi võrk juuste peal. Vahel paneb memm oma üldse mitte nii lopsakad juuksed suure metallklambriga kinni. Õhtuti proovib Ulsik ise klambrit. Ulsiku memme armastavad kõik. Ilmselt sellepärast, et ta on kõigi vastu nii armas ja abivalmis. Naabrinaine ütles ükskord – sinu memmele paistab kogu maailm nagu oma pere. Nii vist ongi. Ulsiku memm peab kõiki Ulsiku mängukaaslasi sama hästi kui oma lastelasteks. Samamoodi on ka lähemate ja täiesti kaugete sugulastega. (lk 15)

Kui sündis Ulsiku ema, oli memm vanaisaga veel Daugavgrīva kindluses elanud. Ulsik oleks ka tahtnud kindluses sündida. Aga nii juhtub vist ainult printsessidega rüütlimuinasjuttudes. Ja emaga. (lk 16)
Emal olevat sellest ajast hirm surnute ees, sest ühel ööl kutsuti memm appi surnud tädi pesema. Memm võttis ema, kes oli veel täitsa väike, kelguga kaasa. Ema oli nii hirmu täis, suurt midagi ta sellest tädist enam ei mäleta, ainult hirm surnute ees on jäänud. See olnud üks põhjus, miks ema ikkagi arstiks ei õppinud, kuigi tahtis. Aga võib-olla ei tahtnud üldse nii väga. (lk 16)
Hiljem elanud vanaisa memme ja emaga hiiglaslikus korteris Riia kesklinnas, Spordi tänaval, seda ilusat korterit meenutab ema praegu tihti. Kui tulnud venelased, visanud üks nõukogude ohvitser memme ja ema tänavale. Lihtsalt astunud korterisse, öelnud, et talle meeldib siin ja käskinud paari tunni jooksul asjad kokku panna. Aga memm ei andnud kunagi niisama lihtsalt alla. Ta oli vedanud ilusa mööbli hoovi ja tõmmanud tsirksti! tikku, põletanud ära, sest ei suutnud sellist ebaõiglust taluda, ei tahtnud, et sellisele inimesele jääksid. Ema ütles sõbrannale, et selle eest oleks võidud memm saata valgete karude juurde. Karude juurde? Nüüd ei saanud Ulsik jälle aru. Täiskasvanute naljad. (lk 16–17)
Saksa ajal olevat memm peitnud naabreid, ühte juudi perekonda. Ulsik imestab, et mille pärast peab täiskasvanuid peitma. Kas see oli tavaline laste peitusemäng? Vist ei tohtinud Ulsik seda kõike üldse teada, sest ema rääkis sõbrannaga sosinal. Nad ei pannud tähele, et Ulsik istub jälle seinakapis ja kuulab, sest oli just endaga peitust mänginud. (lk 17)