Mine sisu juurde

Denise Levertov

Allikas: Vikitsitaadid
Denise Levertov.

Denise Levertov (24. oktoober 1923, Ilford, Essex, Inglismaa – 20. detsember 1997, Seattle, Washingtoni osariik, USA) oli Suurbritannia ja USA luuletaja ja kriitik.

Luule[muuda]

Kuueteistkümneselt uskusin, et kuuvalgus
võib mind muuta, kui tahab.
                                                 Nihutasin pead
padjal, nihutasin vooditki,
kui kuu aeglaselt
üle avatud aknavõre liikus.
...
Sügava unega pimedatel öödel
nägin enim unenägusid, kaevu vajunult,
ärkasin puhanult ja kui mitte ilusana,
siis täis mingit muud väge.


Kui päikese viimane valgus oli nõrgunud
metsade taha ja võtnud
värvid ja varjud endaga, jättes meid
mitte pimedusse, vaid
kohalolu äraolusse, milles kõik
on ikka veel nähtav, kuid
ilma hingeta

kui rühkisime edasi, teades, et kodu on
miile ja tunde eemal, ja tõeline pimedus
oli meil kannul ja isa ja ema ootasid,
nüüd juba mures ja varsti
pahaseks saamas, sest olime jälle
läinud liiga kaugele ära, lahkudes
peaaegu nagu selleks,
et mitte tagasi tulla –

mida sa tundsid, olles peaaegu suur,
kui rääkisime üha vähem, liiga väsinud
väljamõeldisteks? Mina kartsin nende pärast,
kartsin nende hirmu ja selle
pahast palet, kuid mitte ööd.
...
Aga sina? Küsisid minult tõredalt,
miks ma vait olen. Kas sellepärast,
et tundus, et ma ei usu, või sa ei uskunud
endasse? Kas võis olla,
kas võis olla nõnda, et
sina, sina kartsid,
mu vapper, mu eksinud
õde?


Keegi ei ülista lauku.
See, kuidas iga sihikindel vars
lõpeb keraga, kuppelja sarikaga,
viib mõttele
"trummipulgad" ja ongi kõik.
Pealegi on ta sibula sugulane.
Kas see on siis põhjus
et teda põlata? Õied – vaata –
on miniatuursed lillekimbud,
igal kuus haldjatipset kroonlehte
ja kitsamaid, mille loendamiseks
minu pilk pole piisavalt terav,
ja kolm tolmukat, umbes pika
ripsmekarva mõõtu.
Iga juur
saadab üles toeka
ribilise varrevihu, külluse
sinu embuse täiteks. Mesilased
hoolivad laugust, kui sina ei hooli –
kuula nüüd, kuidas nad oma otsinguil
ümisevad aariaid
mesisest ooperist pealkirjaga "Lauk",
kuldne karv meelalt
riivamas seda unelevat lillat.


Saarepuu langetab vähesed kuivad lehed, mis tärkasid mais,
seisab alasti juba juuli keskel.
Kui iga päeva kurjad uudised nirisevad järgmisse
üksluise ülevooluna,
kas siis pole puu suremisel enam õigust leina leida?
Ei – elu on jagamatu. Ja see puu,
kes juurdub mu tara taga, on olnud,
oksad ja kaardus raod, lehtes või raagus, see võrk,
mis hoidis taevast mu aknas.
Tüvi sügavas varjus, pakub ta kõrguv kroon
iga pika päeva
kaamele kumale, kui päike
on peaaegu loojas, vastuseks kulda
viimast valgust,
hoitut ja hellitatut.