Berit Renser

Berit Renser (sündinud 20. septembril 1985) on Eesti sotsiaalmeedia- ja usundiuurija ning reisikirjanik.

Artiklid

• Sotsiaalmeedianõiad olid tegevad juba ammu enne koroonakriisi ja tavalised nõiad ammu enne sotsiaalmeediat. Koroonakriisist on räägitud kui üldise digitaliseerimise kiirendajast – ka nõiad seovad aina aktiivsemalt pärimuskultuure ja uusi uskumusi meediatehnoloogiaga ning vormivad sel kombel uut arusaama paganlusest. Samas ei ole meedia neutraalne vahendaja, vaid paratamatult kujundab seda sõnumit või nähtust, mida selle kaudu edastatakse. Nii sünnibki uuspaganlus Facebooki seintel ja vestlusakendes.
• Uuspaganlus ongi oma olemuselt eklektiline kompott, mis põimib uue vanaga, lähedase kaugega, usu teadusega – libahundi inglikaartide ja kompuutertomograafia loitsuga. Ehkki tehnoloogia arengut on korduvalt seostatud usu mõju vähenemisega ühiskonnas, näib see olevat nõiaelule hoopis uue hingamise andnud. Nii mõnigi moodne nõid leiab, et ilma sotsiaalmeedia abita ta sellist hobi või ametit polekski endale valinud.
• Sotsiaalmeedia vahendusel tegutsev nõid on distantsilt kättesaadav ka siis, kui ta elab parasjagu Soomes, ja isegi nendele, kellel varem jäi käik nõia juurde transpordi, raha või julguse puudumise tõttu tegemata. Samuti saab sotsiaalmeedias kehastada mis tahes rolle. Nii võib moodne nõid olla päeval riigitöötaja või turvamees ning alles õhtul koju jõudes Facebook Live’is pendlit keerutama asuda. Ka privaatsus on oluline argument. Mõni nõid mäletab lapsepõlvest, kuidas kaardimoorist vanaema väikeses korteris pidevalt rahvast vooris, nii et kunagi rahu ei saanud, mõni teine toob näitena autode rivi Kaika Laine ukse taga, mis ei kadunud isegi öötundideks.
• Nõia uus vastuvõturuum on Facebook Messengeris. Vestlusakna kaudu ei pea nõid enam külalistega ükshaaval kohtuma, vaid saab suhelda mitme kliendiga korraga, vastates neile täpselt siis, kui endal selleks aega jagub. Seejuures ei näe nõid mingit sisulist vahet, kas kohtumine toimub otse või tehnoloogia vahendusel. Ka telefoni teel saab väelooma välja kutsuda või vett energiaga laadida, samuti saab vestlus­aknasse trükkida ouija-laualt saadud sõnumeid kadunud hingedelt.

Sellegipoolest tunnevad nõiad, et sotsiaalmeedia ajastul on tõelist nõiatööd vähem, kui tahaks, sest tihti peavad nad võtma psühholoogi või ärakuulaja rolli. Privaatvestluses jõutakse nõia jutule tihti alles siis, kui kõik teised lahendused on osutunud sobimatuks või ei osatagi kusagilt mujalt abi otsida. Milline riiklik institutsioon su murekoormast vabastab, kui mees joob, laps on haiglas, töölt lastakse lahti ja pidev stress on rikkunud tervise? Või nagu ütleb üks nõidadest – tema kirjakasti jõuab kontaktisoov enamasti siis, kui "kõik on juba täiesti pekkis".

• Segastel aegadel otsitaksegi nõidade juurest tihemini abi, seda nii isiklikus elus kui laiemalt ühiskondlikul tasandil. Nõukogude ajal pöörduti selgeltnägijate poole kadunud inimeste leidmise sooviga, mis oli otsene küüditamise järelmõju, kirjutas folklorist Mare Kõiva.
• Samas on ka nõiagruppides juba pikemat aega läbivateks mõisteteks "hirm" ja "ärevus". Nõiad arvavad, et üks probleemide läte on sotsiaalmeedia ise, sest infomüras ei tea inimene, mida või keda enam uskuda. Nõidade jutule jõuab aina rohkem neid, kes ise endale kummitusi, needusi ja haigusi diagnoosivad. Nii peavadki nõiad inimesi hoopis rahustama: su töökaotuse taga ei ole kaetamine ja öösel seisma jäänud kell ei ennusta su peatset surma.
• Osa sotsiaalmeedia nõidu näevad end hoopis korrahoidjate ja uute väravavalvuritena, kes Facebooki funktsioone kasutades paganluse lubatud vorme kirjeldavad, reegleid loovad ja lubatust üleastujaid grupist välja heidavad. Minema on aetud nii neid, kes lubavad hapras olekus inimesele alastifotode pealt ennustada, kui ka neid, kes nõiarohu nime all püüavad MMSi müüa. Sellised oportunistid ei ole hukka mõistetud ainult ajakirjanduse veergudel, vaid ka nõidade endi seas. Üsnagi vastupidi oodatule võib juhtuda, et sotsiaalmeedia nõid saadab abiotsija arsti jutule, kuid annab teele kaasa mõne toetava loitsu.
• Suurima eestikeelse Facebooki nõiagrupi populaarsus annab mõista, et pidevalt muutuv pärimuskultuur on digitaalse eluga hästi kohanenud ja esitleb end nüüd hoopiski atraktiivses ja kättesaadavas vormis. Just karantiiniajal, kui inimesed sulgusid teadmatuses kodudesse, avanesid sotsiaalmeedia nõidade postkastid, pakkudes seal tuge, lootust ja lohutust.
  • Berit Renser, "Sotsiaalmeedia nõidade vastuvõtu­ruum asub Facebook Messengeris", Eesti Ekspress, 09.09.2020