Valentõn Sõlvestrov

Valentõn Sõlvestrov (ukraina keeles Валентин Васильович Сильвестров, venepäraselt Valentin Silvestrov; sündinud 30. septembril 1937 Kiievis) on Ukraina pianist ja helilooja.

Intervjuud

[Oma viimastest päevadest Kiievis, enne ärasõitu:] Viimased päevad olid täis plahvatusi. Kiiev oli tulerünnaku all. Linn oli alles kaitseta. Nad alles alustasid, proovisid. Käisid paugud, plahvatused. Veel ei olnud suuri purustusi. See oli juba 2023. aasta, kui hakati täieliku terroriga tegelema. Lahkumist ei olnud mul plaanis, aga mu tütar ja tütretütar ei maganud enam, kogu aeg oli õhuhäire – jooksid kogu aeg varjendisse. Siis aga leidus juhuslikult auto, mis võis meid välja viia. [---]

Hakkasime selle autoga sõitma ja nägime lõputut rahvamassi, lõputut hulka inimesi seismas lõpututes järjekordades. Siis nägingi, milline lurjus ja närukael peab ikka olema, et rikkuda rahumeelselt elanud inimeste elu, sundida neid oma kodusid hülgama ja seisma nendes sajakilomeetristes järjekordades. Piiril seisid vanurid, naised minestasid. Me olime eelisseisundis – meil oli auto, me olime privilegeeritud. Sinna jõudes nägime, kuidas memmed lihtsalt tulevad ja seisavad mitmeid päevi, ööbivad otse põllul!

Paljud pagesid juba enne Venemaalt. Ja nad elavad siin, vabas maailmas. Ja kuidas nad sageli käituvad? Nad kasutavad vaba maailma hüvesid, aga toetavad seda kõike. Kuidas nii? Ma saan aru, sa armastad oma riiki. Aga kui sinu riigi nimel pannakse koledusi toime, kuidas sa saad seda toetada?

Ma toon teile näite – Rahmaninov. Ta ju vihkas enamlaste režiimi. Kui NSVL tungis Soomele kallale, avaldas Rahmaninov koos paljude teiste väljapaistvate tegelastega režiimi vastu protesti. Muide, selle kallaletungi pärast heideti NSVL Rahvaste Liigast välja. Aga praegu? Neelatakse kõik alla. Kui Hitler tungis Nõukogude Liidule kallale, hakkas Rahmaninov liitu toetama, sest rünnati tema riiki. Kui tema riik ründas, mõistis ta selle hukka. Kas nüüd need inimesed ei saa asjast aru? Rahmaninov sai, aga nemad ei saa? Kui teie riiki rünnatakse, te toetate teda. See on üks asi. Aga siis see riik ründab teie nimel ja teie, elades vabas maailmas, toetate seda?

Mul oli Riias vahejuhtum. On selline muusikasaade nagu "Veel pole Pozner". Ütlesin, et annan intervjuu, aga muusikast räägin vähem, rohkem sellest, kuidas see kõik juhtus, Maidanist jne. Ta oli nõus. Ma rääkisin sellest poolteist tundi, aga pärast ta viskas selle kõik välja ja pistis sisse selle, kuidas ma mängin. Mis asi see oli? Ja ta elab vabas maailmas. Kas see tähendab siis, et ta toetab seda? Noogutas mu jutule kaasa, pärast aga viskas selle kõik välja. Iseasi, kui tal on selleks põhjus. Võib-olla elab ta ema Moskvas. Ta oleks võinud mulle öelda.

Kuhu ma tahan jõuda selle näitega Rahmaninovist – kui sinu riiki rünnatakse, siis ükskõik kuidas sa temasse ei suhtu, pead sa teda kaitsma. Ent kui sinu riik ründab ja teeb jõledusi, ei ole sul moraalset õigust kaitsta seda riiki.

Vaadake, millega see Kremli pätikamp tegeleb. Nad hoiavad terveid regioone depressiivses seisundis, seal pole tööd ega midagi. Sõduriks minek ja mingi pajuki saamine on nende jaoks õnn. Ja seda nad nimetavad vaimsuseks! Need patriarhid, kostümeeritud narrid, räägivad läänest. Olen seda ise kuulnud. Lääs on uppumas naudingutesse, tarbimisühiskond – kõik see olla saatanast. Kui tsivilisatsioon teeb inimese elu mugavaks, siis see olla saatanast. Aga kui sa elad näruselt, kõik laguneb – vaat see on vaimsus! Mõistate? See on alatu riugas.
Rooma paavst ütleb, et süüdi on NATO! Kuidas saab normaalne inimene midagi sellist öelda? Süüdi on kallaletungija! Põhjus on teisejärguline. Ta pole isegi julgenud seda hukka mõista. See olla NATO süü! Sa mõista hukka seda, mida see inimene valla päästis. Pretsedenditu, täiesti põhjendamatu. Miks sa seda ei ütle? Mis paavst see niisugune on? Mis targad need sellised on, kes maailma valitsevad? Lapselegi on selge, aga Rooma paavstile ei ole!
Tsivilisatsioon on saavutanud enneolematu võimsuse. Praegu on tekkinud olukord, et geopoliitikat ei tehta ju 18. või 19. sajandi vahenditega. Praegu tuleb kaitsta Maad, see on geopoliitika. Mitte kajutite ümbertegemine Noa laevas, mis kuskile kihutab ja talle lendab veel vastu Tunguusi meteoriit.
Tsivilisatsioon oma tuumavõimekusega võiks praegu Maa päästa, teie aga hävitate üksteist. Teie sõjaline võimsus võimaldaks päästa Maa, teie aga seal Kremlis loodate päästa oma tagumikud. Mis asi see ometi on? Lastele on kõik selge, aga need... Nad seal Venemaal võitlevad läänega, aga endal on kõik läänest! Kas te käite pasteldes? Ei, euroopalikes ülikondades. Kontsertidel Moskvas pöördutakse nende poole ja neile öeldakse: "Kallid daamid ja härrad!" Aga stopp! Sedasi öeldakse ju Euroopas. Teile tuleb öelda "alandlikud matsid". Sedasi on paslik teie poole pöörduda. Te võitlete ju Euroopa vastu. Millega? Rakettide ja muu säärasega. Aga kes need raketid välja mõtles?
Või siis see, mis Gruusias toimub. See raisk ronis ju juba enne Gruusiasse. Gia Kantšeli tundis suurt muret. Ütlesin talle sellise lause, mis talle meeldis. Venemaa ajaloost teatakse, et tsaar Peeter I raius akna Euroopasse. Ta käis tehnoloogiaid toomas Amsterdamist, Saksamaalt jne. Ütlesin siis talle, et Peeter I raius akna, kuid mitte selleks, et näidata sealt ähvardavat tagumikku. Te kasutate kõiki tsivilisatsiooni hüvesid ja ähvardate seda tsivilisatsiooni!
Kui mind üritati konservatooriumi lõpus kuskile kolhoosi suunata, nagu see nõukogude ajal käis, ütlesin, et olen eluaeg elanud Dnepri ääres ega lähe siit kuskile. Nüüd siis pidin põgenema, muidu olen lapsest peale elanud Dnepri ääres.
Mul on selline imelik tunne, et see absurd ei saa kesta igavesti. Kui me esimest korda pagesime, oli see nii absurdne, et pidi mu meelest paari päevaga lõppema. Arvasin, et selle värdja lömastavad samasugused närukaelad, kes lihtsalt mõistavad, et neile pole seda kõike üldse vaja. Sest kui te vaatate näiteks riigiduumat või nende propagandistide nägusid, selle presidendi nägu, vilavaid silmi, on näost näha, et nad on lurjused. Ma küsin: kus on teie kuulsad portretistid nagu Repin, Surikov või Velázquez, kes portreesid maalides tõid välja inimese olemuse? Näiteks kui meie omi näidatakse, on erinevad näod, kuid niisugust kurjust ma ei näe. Mitte sellepärast, et olen patrioot. Normaalsed inimesed oma puudustega. Siin aga on mingid kurjad tõprad, värvitud nukud. Nende jutt on täis tigedust.
Ma räägin praegu ehk liiga tuliselt, kuid mitte vihast Venemaa vastu. Nõndanimetatud vene kultuur, mille nimel suud täis võetakse, on ju Venemaa impeeriumi kultuur, millesse panustasid kõik rahvad vene keeles. Impeeriumi seaduste järgi on riigis üks keel. Samamoodi oli Rooma impeeriumis. Selles keeles lõid nii süürlased kui armeenlased. Nii et ärgu tuldagu rääkima, et see on Venemaa omand. See on impeeriumi omand. Need on erinevad asjad. Me räägime praegu vene keeles, sest see on suhtlemise keel. Justkui pseudoladina keel, suhtlemiseks. See kujunes tänu euroopalikult haritud luuletajate jõupingutustele.
Vaadake, see kultuur – nad nimetavad seda vene maailmaks. Tegelikult on see impeeriumi maailm, kuhu kuulus Gogol, ukrainlane. Tähenduselt üldse poolvene kultuur, selles keeles töötasid juudid, poolakad jne. See kultuur läks muide ilma mingite tankideta maailmakultuuri. Seda, mis on saanud maailmakultuuri osaks, ei saa tühistada. Millised ka ei oleks need tõprad, kes maailmakultuuri taha poevad.
Igatsen oma kodu. Kõik on hästi muidugi. Lausa piinlik, et sul on hea, aga seal sõditakse. Eks see on kõikidel pagulastel mingis mõttes probleem. Nad istuvad turvalises kohas, aga seal saavad inimesed surma.
Vaadake, sõjaväkke minnes annab inimene sõdurivande ja siis on ta kihlunud surmaga. Surm on tema vanne. Ükskõik millises armees, ükskõik millise režiimi korral. Tõotab kaitsta oma riiki. Teisele riigile kallale tungimisest ei ole selles vandetõotuses sõnagi. Armee on loodud oma riigi kaitsmiseks. Need, kes kaitsevad, panevad mängu oma elu. Aga kui sa oled tsiviilelanik ja sind pommitatakse... Tsiviilelanik ei ole niisugust vandetõotust andnud. Tekib lihtne asi: teise riiki tunginud armee ei ole mitte sõjaväelaste seisus, vaid röövlibande. Nad pommitavad otse linnasüdameid. Kes seda teevad? Need on kõrgharidusega ohvitserid. Kus on teie ohvitseriau? Kus on neid koledusi toime panevate sõjaväelaste seisuseau? See on juba bande.
Öeldakse, et kaitstakse võõral territooriumil asuvaid venelasi. Ma ütlen, et venelasi kaitseb võõral territooriumil Vene saatkond. Selleks ongi saatkonnad tsiviliseeritud maailmas loodud. Mingisugused metslased, kes riietuvad eurooplaste kombel, aga elavad sõgedate arusaamade järgi.
Muusika tuleb ootamatult. Ma mõtlen, et ootamatult teatud tüüpi teadvusele. Lüüriline poeet või lüürilist tüüpi muusik ei saa "töötada", istuda laua taga ja teha tööd, kirjutada. Tean, et sellised luuletajad, nagu oli näiteks Mandelštam, nad kõnnivad luuletustega.
Igaühel on oma maania. Sellel ei ole kvaliteediga midagi pistmist. Kvaliteet seisneb selles, et sind tabanud mõte peab läbima pingsa kuulatamise, kas see on õige või minu luul. See peab puudutama mind hoolimata kogu mu vilumusest. Et mu vilumus kaoks kuhugi ja tekiks tunne, et see esimene heli või algus sündis just nüüdsama, seda pole varem kunagi olnud. Vaatad lähemalt – see on olnud. Iga muusika algab tühisest asjast: kas ta-ra-tam või ta-ta-tam. Iga šedööver algab nii, vaadake ise. Esimesed taktid on sellised, et sellega saaks lapski hakkama.
Muusik töötab teatud mõttes nagu luuletaja. Luuletaja töötab keeles. Ta ei mõtle sõnu välja, ehkki on ka selliseid avangardikatseid olnud. Venemaal mõtlesid futuristid uusi sõnu välja. [---]

Seda on olnud, kuid üldiselt töötab poeet keele sees. Muusik tunneb kiusatust. Ta ju töötab heliga ja siis arvab ta, et võib teha heliga ükskõik mida, kombineerida, panna kokku nagu klotse. Võid ehitada niimoodi või paigutada naamoodi. Tänapäeval on olemas isegi vastav mõiste – kõlakunst. Kuid muusika töötab lisaks helidele ka musikaalsete sõnadega. Musikaalsed sõnad aga toetuvad ebamusikaalsetele. Need ta-ra-tam või ta-ta-tam – nende peale võib sõnad panna.

Ja kui muusika pöördub tagasi mitte vanasse muusikasse, vaid muusika keele juurde, siis tekib teistsugune olukord ja teistsugune uudsuse motivatsioon, varasem uudsus. Sulle mängitakse midagi ja sa ütled, et seda pole olnud, ma pole seda varem kuulnud. Seda peetakse väärtuseks. Uudsus ei seisne selles, et sa kuuled midagi tuttavat ja ütled, et oled seda juba kuulnud. Sa võid siis öelda niiviisi iga šedöövri, luuletuse kohta. [---] Sa töötad sõnadega, mis kuuluvad kõigile, kaasa arvatud igale muusikule nii-öelda alamatest žanritest – popmuusikutele, mustlastele, ükskõik kellele. Ainult et mustlane ütleb nii, popmuusik naa, klassikaline muusik aga räägib nendesamade sõnadega teistmoodi.
Muusika kuulub, nagu mitmed teisedki inimeste tegevused, rahumeelsete hulka. Muusika ei ole ju agressiivne tegevus. See pole automaadiga jooksmine ega inimeste tapmine. Juba see on hea, et seda ei tehta. Meenub Borgese luuletus "Õiglased", kus loetletakse inimeste rahumeelseid tegevusi – üks silitab magavat looma, teine harib aeda, kolmas hindab Stevensoni lauset. Ja ta teeb järelduse: kõik nad päästavad maailma. Inimeste rahulik elu, kus igaüks teeb mingit oma tagasihoidlikku tööd, see ongi olemuslikult õige. See ongi see! See ongi Jumal, mitte et Jumal on kusagil seal. See ongi see! Ja tuleb välja, et muusika ei saa kedagi päästa või mitte päästa.
Kuid muusika, mis teenindab tanke või suurtükke... Siin on probleem. Teate ju tuntud ütlust: Kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad. Muusad ei kiida kurja tegemisele takka.

Sõja ajal loodi kuulus laul "Nüüd tõuse, piirideta maa", kui sakslased ründasid. See laul oli väga sõjakas ja õnnestunud. Kõige huvitavam oli aga see, et see laul meeldis ka sakslastele. See kiitis takka kurja tegemisele. Justkui suunatud õilsatele sakslaste vastu sõdijatele, aga neile, kes kallale tungisid, meeldis see samuti! Eks neilgi oli oma stress. Aga kõige suuremat tröösti, nagu ajaloost on teada, pakkusid sõduritele laulud kodust, emast, sugulastest. Nõukogude Liidus oli kuulus laul "Vaiksel ööl". See laul tõi sõduritele rohkem tröösti kui kõik need patriootlikud laulud kokku, mis olid küllaltki õnnestunud ja meeldisid ka sakslastele.

Mina leian just, et sõna huvitav ei puuduta mind ega Arvot. Huvitav on see, kui keegi midagi välja nuputab. On ka selline võimalus, need muusikalised reebused, aga on muusikat, mis ei tegele ainult muusikalise informatsiooniga, mis kannab lisaks informatsioonile ka mingit lohutust. Klassikaline muusika pakub sageli inimestele tröösti või toob rõõmu, vabastab mõtte loidusest, värskendab mõistust või hinge, aga see pole seotud huvitavusega. Huvitavus võib samuti värskendada, näiteks mõistatuse lahendamine.
[Kohtumisest Arvo Pärdiga:] See oli vist 1962. aasta, kui toimus noorte heliloojate pleenum. Seal esitati üht Arvo teost, mis oli seotud mingite sõja-asjadega. Seal leidsid juba rakendust mingid uue muusika vahendid. Minul aga oli klaverikvintett, mis tollele konkursile ei pääsenud, sellele tõmmati juba Kiievis kriips peale. Tembeldati pessimistlikuks – pessimism tähendas Nõukogude Liidu solvamist. Öeldi, et see on Remarque.

Kui imelik see ka pole, nimetati ajalehes Pravda Pärdi, Schnittke, Denissovi ja veel kellegi kõrval ka mind, ehkki ma tollel festivalil ei osalenud. Pärt viibis seoses filmitööga Kiievis. Mu kolleeg, samuti helilooja, tõi ta meile koju, et ma näeks oma "kongikaaslast". Ta tuli, veetsime õhtu koos, kongi siiski ei sattunud.

Arusaadav, et lääne maailm, olles loonud inimestele heaolu, ei taha mingisuguse idika pärast sellest kõigest ilma jääda. Tekib kummaline asi. Selles olukorras purunevad need religioossed lootused. Kuhu kadusid kõik seeravid ja peainglid? Lendasid nagu linnud selle peale minema. Kõik on tuhandeid aastaid oodanud messiase, Kristuse tulekut. Nüüd aga ootab kogu maailm teate kelle tulekut? Surma, vikatimehe. Messiase asemel oodatakse surma. Ja küll see surm teda tabab, nagu see tabas Stalinit. Oodatakse elementaarset. Iga närukaela elu on lõplik. Nagu ka vagamehe. Saavutada seda, et kogu maailm mõtleb mingisuguse surmast ja ootaks seda, selleks tuli ikka vaeva näha. See on suur saavutus.
Ma olen Eestis küll mitmeid kordi käinud, kuid mitte otseselt Eestis, vaid Arvo Pärdil külas. Ma eriti ei harrasta vaatamisväärsuste otsimist. Tol ajal, kui mina elasin, oli peamine mitte looduse ilu, vaid inimestevaheline suhtlus. See oli kõige tähtsam, mitte vanalinna näitamine.
Minu jaoks on Arvo muusika seotud tema palgega. See on hoolivus, täpsus, õigsus, muusikaline õigsus. Kui kõlab just see õige heli, mitte aga nagu juhtus. Mitte lihtsalt aju töö, vaid läbi kuulmise. Kuulmismeel on muusiku instrument. Kui Arvo muusika mind mõjutab, siis just hoolivust. See on minul oma, temal oma. Hooliv suhtumine helisse, muusikalisse sõnasse. See on ju tulemus. Enne seda tulemust olid informatsioon, uudsus jne.
Aegamööda muundus see kõik selleks seisundiks, et muusika on nagu elugi – hindamatu esiteks selle poolest, et inimene ootab kogu aeg imet – religioonis jne –, aga ilmneb, et kõige suurem ime on see, et ta on elus. See, kes ootab imet, peab aru saama, et see, et ta liigub, et mõistus viib teda sajandite taha, ta on otsekui kõikvõimas jumal, omal tasemel. Kunst ja selline muusika nagu Pärdil aktualiseerib elu hindamatuse mõistet, selle nähtuse imelaadsust. Nii on. Ja nagu elu on ime, ei ole ilma eluta mingisugust teadmist Jumalast. Sellest saab lapski aru. Mis Jumal, kui pole elu? Elu on igasuguste jumalate, sealhulgas muusika eeltingimus.
Keegi poeet on ju öelnud, et ta ei tea vaikusest paremat muusikat. Vaikus ei tarvitse olla sõnasõnaline. Muusika võib olla täidetud helidega, aga need kannavad endas ikka vaikust ja mitte agressiooni jne.
Oli selline kuulus filosoof nagu Averintsev – elas Moskvas, keelte asjatundja, piibli tõlkija, super haritud õpetlane. Ühes kirjutises ütles ta juba 2000. aastatel, et meie ajastu akustika ei talu hääle tõstmist. Hääle tõstmine on juba kahtlane. Kui inimene räägib rahulikult, see justkui kutsub dialoogile, aga kui sa lõugad, istub ta sinu argumentidest muserdatuna.

See "meie ajastu akustika ei talu hääle tõstmist" räägib praeguse aja seisundist. Kuidas saab nii olla, et praegu, kui pommid plahvatavad, raketid vihisevad, aga igal hommikul kuuled: "Kena hommikut!" Igal hommikul soovivad inimesed üksteisele kena hommikut. Ja on fundamentaalne küsimus: keda see segab? Keda see segab, et hommik on kena? Aga selgub, et leidub selliseid.

Valentõn Sõlvestrov, intervjuu: Jüri Muttika, "Ukraina helilooja Sõlvestrov: messiase asemel oodatakse vikatimehe tulekut", tlk Veronika Einberg, ERR, 10.06.2024

Välislingid