Katrīna Rudzīte

Katrīna Rudzīte (sündinud 25. septembril 1991 Liepājas) on läti luuletaja.

Luule

ainult ärkamise hetk on kerge
sekundid ilma kaalu ja mäluta
nagU tookord kui sõitsin trolliga üle silla
juba närtsima hakanud lillhernestega
ja mind polnudki enam
üksnes jõgi laiumas viimases õhtuvalguses
...
aga ka läbi ärkveloleku kulgeb mingi vaevu tajutav sädelus
mis laseb meil uskuda
et kord sillad sirutavad meie järele oma käed
ja me pääseme üle jõe

Katrīna Rudzīte, "*ainult ärkamise hetk on kerge...", tlk Mikk Grīns, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 107

meie maja oli karussell, mis pööratud põhjasuunda.
öösel puhus tuul linad minema,
päeval leidsime need jälle — lähima pargi okstele pillutatuna.

"Meil on nii palju raamatuid, et võiksime neist barrikaade ehitada,"
ütles ta koos apelsinikoorepäikestega
kriiksuvate põrandalaudade kõiksuses pööreldes.
"Kui saabub lõpp, siis läheme peitu ja ootame ära."

me naha all õitses sinkjas aed,
mille juured meenutasid pigem voolavat liiva: mida kõrgemale need tõusid,
seda sügavamale vajusime.

Katrīna Rudzīte, "*meie maja oli karussell, mis pööratud põhjasuunda....", tlk Mikk Grīns, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 108

II

mäletada rooma numbreid
sest nendega võib liigendada luuletuste osi
mäletada asju mille nimesid sa ei tea
aga mille piirjooned ilmuvad kui sisemise objektiivi ligitõmmatuna
teinekord teadvuse lähiplaani
mäletada et on vaja osta hambapastat ja musti sukkpükse
arstiaeg kinni panna mäletada tähtsate inimeste sünnipäevi
et ei maksa öelda kõike mis pähe tuleb
et tasub joodud klaase loendada vahele lonksata vett
mäletada et elad planeedil kus kehtivad põhjuslikud seosed
inimesed võivad hakata sind vihkama eirama ja vältima
et sa ei lähe õigel ajal magama istud liiga palju arvutis
mäletada et mõned inimesed pole su aega ja tähelepanu väärt
et halvad unenäod ei ennusta tulevikku
et põrgut pole olemas
et oled ammu juba täiskasvanu ja ei pea taustaga kokku sulanduma
iga kord kui keegi vaatab sind etteheitvalt või tõstab häält
mäletada et on asju mida tohib unustada

III

inimesed ei mäleta mis neil seljas oli ja mida ütlesid
laua taga teatud aasta teatud kuupäeval
ei mäleta ka mis nädalapäev see oli ega valgust ruumis tol hetkel
(ei maksa seda neile meenutada see ajab neid närvi)VI

kas mäletad
keegi kirjutas sulle kunagi internetis kommentaari
kui mõtled kõik mõtted lõpuni leiad end polsterdatud seintega ruumist
on sul seda vaja?

VII

ma arvan et käes on aeg tunnistada
et meid seob üksnes mälu

Katrīna Rudzīte, "Mälustruktuurid", tlk Mikk Grīns, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 109-110

võib-olla on see sõjaks valmistumine
kuulata igat heli kehaga jälgida
olla natuke loom
hoida telefoni alati laetuna

hirm
rebib lahti haava millest levib halb hais
see teeb mu nõrgaks ja närviliseks
teeb märgatavaks ka kõige sügavamas pimeduses
toas riba- ja muude kardinate taga

ma ei üritagi seda varjata
olen arg ja kõige enam kardan valu
tänaval valjemaid hääli kuuldes lisan sammu
kui ma kardan siis lähevad mul asjad meelest mul on raske rääkida ja
rahulikult istuda
tarkusehammast välja rebida saab vaid siis kui olen vajunud rahustite hella
uttu
mis avab rinnakorvis ebamaise valguse
mida pole veel avanud ükski jumal ega armastus

ka hirm on asupaik
see lõhnab värskelt pestud pesu ja suitsu järele

väravakoodi peened sinised keeled värelevad pimedas kui võluväel
juba taksos otsin välja välisukse võtme ja pigistan kramplikult
mõlema käega seda külma ümarat metalli
võib-olla ei hoia miski mind elu küljes kinni sellise jõuga nagu hirm

Katrīna Rudzīte, "Ma tunnengi ainult hirmu", tlk Mikk Grīns, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 117-118

olevik on mürgitatud piiridega ruum
kus keegi mind ei kadesta kui
arst on mind haiglas välja naernud et ei oska õigesse lahtrisse
kirjutada kuupäeva ja oma nime
pärast seda kui olen pool tundi trolliga sõitnud ja nutnud nii et riidest mask on tatti täis
pühkinud nägu oma punaste kinnastega kuigi avalikus ruumis ei tohi midagi puutuda
eriti veel nägu ja silmi
ei tea kui kaua juba ei suuda lõpetada lubatud kirjatööd
äkki seetõttu et mul napib tahtejõudu d-vitamiini
ja mõistlikku päevarežiimi
aga äkki ka sellepärast et elan ühiskonnas
kus isegi haritud
ja justkui normaalsete inimeste seas
on homofoobia siiani vastuvõetav
eriti kui sellel on doktori kraad ja peened kombed
võiks seda nimetada ka lihtsalt sallimatuseks
see on ideoloogiliselt õigem sõna
me oleme hiigelabstraktsioon
ei suuda rääkida
laseme rääkida teistel
kuni ühel aprilliööl valatakse noor mees süütevedelikuga üle ja pannakse põlema
aga meedia räägib et puuduvad igasugused tõendid
mis näitaks et on toime pandud kuritegu
et ühiskonnal pole põhjust muretsemiseks
et suure tõenäosusega oli see enesetapp

meist mõne jaoks
tähendab olevik pinnal püsimist
mürgitatud mere peal
isegi meres on nii palju surma

kurat võtaks
kõikjal on nii jube palju surma

Katrīna Rudzīte, "Olevik", tlk Mikk Grīns, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 119-120