Carolyne Larrington

Carolyne Larrington (sündinud 5. septembril 1959) on Suurbritannia medievalist.

"Põhjala müüdid"

Tsitaadid väljaandest: Carolyne Larrington, "Põhjala müüdid", tlk Martin Kirotar, 2019.

Kes olid Põhjala jumalad? Migrandid Lähis-Idast, kes rändasid läbi Saksamaa, et jõuda oma tõotatud kodumaale Skandinaaviasse, inimesed nagu meiegi, aga targemad, kaunimad ja tsiviliseeritumad. Vähemalt nii väitis üks kristlik kirjamees, keskaegne islandlane, kes pani paberile paljud tänaseni säilinud müüdid ja legendid Skandinaavia põhjalast. Keskaja kristlikud õpetlased pidid kuidagi seletama, miks nende eelkäijad valejumalaid kummardasid ja nii levis teooria, et kristluse-eelsed jumalad olid deemonid, saatana saadetud kurjad vaimud, kes ahvatlesid inimesi patte ja eksisamme tegema. Kuid väga mõjuv oli ka eelmainitud seletus, millega tuli välja Snorri Sturluson: need niinimetatud jumalad olid tegelikult erakordsed inimesed, immigrandid Troojast. Seda ideed kutsutakse euhemerismiks. (lk 11)
Snorri loomingut lugedes tuleb siiski meeles pidada, et ta kirjutas keskaegse kristlasena ja kujundas materjali vastavalt. Näiteks kirjeldab ta tohutut üleujutust, mis hukutas kõik härmahiiud peale ühe. Selle fantaasia aluseks on piibellik Noa aja veeuputus ja hiidude häving. Kusagil mujal Põhjala säilinud pärandis pole sellest loost jälgegi. (lk 14)
Arvame ka, et Snorri teadis rohkem lugusid kui kirja pani, sealhulgas ka Óðinni "Eneseohverdust iseendale" suure Maailmapuu Yggdrasili juures (vt 1. peatükk). Legend ennastohverdavalt poodud jumalast sarnanes ilmselt liiga ebamugavalt Kristuse ristilöömisega, et hea kristlane tahtnuks seda edasi anda. (lk 14-15)
Snorri kirjatöö kinnistas tulevaste põlvkondade jaoks vanapõhja müütide kuju — see on vältimatu, kui mitmekesine suuline pärimus kirjalikus vormis paika pannakse. Aga müütidest pole iial olnud "originaalset" versiooni: on võimatu kindlaks teha, kes lugu esimesena rääkis. Iga ümberjutustus rikastab meie arusaamist müütide struktuurist ja tähendusest. Iga uus versioon pakub pilguheite müütilisele mõtteviisile ja kontekstile, mis mis teeb müüdi erinevatele kultuuridele oluliseks, olgu siis tegu terve poeemi, kenningi, allusiooni või visuaalsete kujutistega kivi- ja puulõigetel, maalidel, tekstiilil ja keraamikal. (lk 19)
Niisugune geograafiline laialipillutatus tähendas, et müütidest ei tekkinud ühtset dogmaatilist versiooni, mille kõik oleksid omaks võtnud. Dogma seostub üldiselt kirjalike religioonidega, judaismi, kristluse ja islamiga, mille pühad kirjutised arenesid aja jooksul, muutusid kanooniliseks ja jäigastusid ortodoksseks (kuigi tõlgendustes leidub erinevusi). (lk 20)
Legendid kipuvad geograafilisi ja keelelisi piire ületades muutuma. Kui võrrelda 1200-ndate austria-saksa "Nibelungenliedi" versiooni Sigurðri/Siegfriedi loost vanapõhja luule- ja proosajutustustega, mille võib leida 4. peatükist, selgub, et peategelaste omavaheline läbisaamine on täiesti muutunud. Lõunapoolses variandis on keskne roll õe kättemaksul tema abikaasa surmanud vendadele. Põhjapoolsetes versioonides andestab õde oma vendadele ja maksab kohutaval moel kätte oma teisele abikaasale, kes nad tappis. Need erinevused räägivad nii mõndagi muutuvaist kultuurinormidest. Lood arutavad, kellele peaks kuuluma õe tõeline ustavus, kui ta on mehele läinud. (lk 20)
Müüdid ja legendid on muutuvad ja paindlikud: kui neil on kultuuriline roll, siis neid mäletatakse, vormitakse ja jäädvustatakse, kas siis kirjas või muul viisil. Kui neil pole enam tähendust, siis nad kaovad. Kindlasti ei jõudnud suur hulk lugusid jumalatest ja kangelastest vanapõhja müütide kogumikku ja need kohalikud või tervet rahvast hõlmavad jutud on nüüd igaveseks kadunud. (lk 20-21)
Õpetlane Bremeni Adam kirjutas 1070ndatel suurest templist Uppsalas Kesk-Rootsis. Rootsi pöördus ristiusku mõnevõrra hiljem kui Norra ja Island ning Uppsala oli nii poliitiline, administratiivne, religioosne kui seadusandlik keskus. Adami sõnul hoiti Uppsala templis Thori, Wotani ja Frikko (Þorri, Óðinni ja Freyri) kujusid. Þorr seisis kesksel kohal, teised jumalad tema mõlemal käe. Templi lähedal kasvas suur igihaljas puu ja selle jalamil asus kaev, kus inimesi ohvriandidena uputati. Nii inimesi kui loomi ohverdati puuokste külge puues: koerad, hobused ja inimesed rippusid seal koos. (lk 21)
Kaugeltki mitte kõiki kuningaid ei vaimusta väljavaade liituda parimate, aga surnud sõdalastega, selle asemel et oma maist valitsusaega jätkata. Norra kuninga Håkoni mälestusluuletuses kujutatakse teda väga mornina, isegi kui mineviku suurimad kangelased teda kojas tervitavad. (lk 33)
Heimdallrist pole palju teada. Ta on jumalate vahimees, kes hoiab lähenevate vaenlaste osas silmad lahti. Ragnaröki alates puhub ta oma vägevat sarve. Mõistatuslikul kombel on tema kuulmine (nagu Óðinni silm) Mímiri kaevu põhjas, aga see ei tee temast kehvemat valvurit, sest ta kõrvad on nii teravad, et ta kuuleb isegi villa lamba selga kasvamas. (lk 38)
Baldr ei tee vanapõhja müütides peale suremise suurt midagi. (lk 41)
Loki mängib veidrat ja vastuolulist rolli: tema segapäritolu seab ta lojaalsuse kahtluse alla. Ta on Óðinni verevend; jumalatest kõrgeim on vandunud, et ei joo mõdu, kui seda ka Lokile ei pakuta. Loki toob jumalatele tihti pahandused kaela ja peab nad siis välja aitama. Tema õnn saab otsa "Loki riiukõnede" luuletuses, kus ta kiitlemine paljastab tema rolli Baldri surmas. Ta võetakse kinni ja vangistatakse kuni ragnarökini. Sel päeval kuulutab ta end hiidude liitlaseks ja marsib ühes nendega jumalate vastu. (lk 41)
Freyja, kelle nimi tähendab "emandat", on kõige enam seksuaalsusega seostatud jumalanna, ehkki tal on ka mingi võim surnute üle. Tema abikaasa Óðr läks pikale reisile ja ta nutab mehe äraolekul kuldseid pisaraid. Loki süüdistab teda oma vennaga magamises, aga näib, et armusuhetega seostatud viljakusejumalannana on Freyja pea kõigiga seksinud. "Neist aasidest-haldjaist, keda siin näed, kõik on olnud su armsamad," väidab Loki. Ja kui Freyja jumalatele Freyriga vahele jäi, ehmus ta nii väga, et peeretas! (lk 47)
Óðinni naine Frigg teab saatusest kõike, ehkki ei räägi seda avalikult. Tema koja nimi — Fensalir ehk Rabasaalid — viitab tema seosele seisva veega. Võimalik, et mõned varajasel rauaajal Taani soodesse uputatud väärtesemed olid ohvriannid tema auks. (lk 51)
Bragi naine Iðunn on igavese nooruse õunte valvur. Jumalad peavad neid pidevalt sööma, et jääda nooreks ja tugevaks. Kui salakaval hiid tema ja ta õunad röövib [---], jäävad jumalad ruttu vanaks. (lk 51)
Luua universum sinna, kus on vaid Ginnungagap ehk haigutav tühjus, pole sugugi lihtne ülesanne. Loojad vajavad leidlikku plaani, et maailm esile manada, ja materjali, millega oma loomingut teostada. (lk 57)
Maailm, kus elavad inimesed (Miðgarðr ehk "keskmine koht"), loodi seega metsiku vägivallaga mõrvatud olevuse kehast, see loomine oli täiesti mehelik tegu. Vanapõhja legendid on jutustatud aaside - see tähendab meesjumaluste — vaatepunktist ja nad võtavad üle loomismüütide elu andvad, toitvad ja viljakad võimed, mida seostatakse tavaliselt naissooga. Erinevalt naistest ei saa jumalad vajalikku materjali oma kehast ja peavad seda võtma sealt, kust võimalik. Lõimides agressiooni nii tugevalt universumi kangasse, õhutavad jumalad nii üksteist kui inimesi vägivallale. (lk 60)
Kui maailm oli loodud, ruum piiritletud ja kaardistatud, oli jumalate järgmine mure taevakehade reguleerimine. Näib, et päike, kuu ja tähed olid juba olemas, aga neil polnud taevas kindlat kurssi. Jumalused kohtusid pühal nõupidamisel ja panid paika aja jaotuse:

andsid noorkuule ja ööle nime,

märkisid keskpäeva, määrasid koidu,

arvasid õhtu, et hinnata aega.

"Nägijatari kuulutus", 6. värss (lk 61)

Nüüd, kus aeg on paika pandud, vastutavad jumalad selle ettenägematute tagajärgede eest. Mineviku, oleviku ja tuleviku sünd toob kaasa ebakindluse ning võimu mõningase vähenemise. Hiiud mäletavad minevikku kaugemale ja täpsemalt kui jumalad, ürghiiu kolmanda ja neljanda põlve järeltulijad, ja nad kaitsevad neid teadmisi kiivalt. Ka tulevik pole jumalatele selge: nägijatarid ja mõned hiiud teavad sellest rohkem kui enamik aase. Ehkki jumalannad Gefjun ja Frigg teadvat kõikide saatust, ei räägi nad sellest kunagi. Nagu 6. peatükis näeme, on tuleviku uurimine, ragnaröki üksikasjade välja selgitamine ja võib-olla selle ära hoidmine üks Óðinni suurimaid kinnisideid. (lk 62)
Jumalad lõid tsüklilise aja (korduvad päevad ja aastad ning laiemas plaanis loomine, ragnarök ja taassünd) ja tõid sellega ise kaasa saatuse: üksikisikute ja rahva tuleviku, mida saab ette näha, kuid pole võimalik ära hoida. Ka jumalad pole saatusest üle ja peavad selle seadustele alluma. (lk 62)
Kui ruum on valmis vormitud ja aeg paika pandud, saame kirjeldada vanapõhja mütoloogilise universumi maastikku. Selle keskmes seisab Yggdrasill, Ilmapuu, suur saarepuu, mille juured, tavaliselt kolm, jagavad maailma osadeks. (lk 63)
Heiðrún pole ainus loom, kes Yggdrasilliga seostub. Puu nimi tähendab "Kõigehirmsama ratsu": see tuleb Óðinni ohverduse loost (vt 1. peatükk). Germaani mõtteviisis on levinud metafoor, mis kujutab võllapuud hobusena, mille seljas poodud kurjategija ratsutab. (lk 65)
Puu haljas võras söövad noori võrseid neli isahirve. Allpool järavad juuri maod. Ladvas pesitseb kotkas, kelle laubal elab omakorda kull. Imeliselt onomatopoeetilise nimega orav Ratatóskr jookseb piki tüve üles-alla, tuues kaasa kõigi maailmade uudiseid. Madude seas on ka kõigist kardetuim olend, lohe Nidhöggr (Raevurappija), kes vahel mütoloogilises maailmas ringi lendab, tuues kaasa suurt õõva. Kõik need olevused kurnavad puud ja sümboliseerivad aja mõju: see kulutab telge, mille ümber pöörleb kogu maailm. Ehkki hirved on aristokraatlikud ja kits annab toitu, kurnavad ka nem ad puud, just nagu ilmselgelt õelad maod. (lk 65-66)
Ohvriandide loogika ütleb, et millestki loobudes saab vastutasuks sama asja paremal ja tõhusamal kujul: Heimdallri terav kuulmine ja Óðinni ettenägelikkus, kui mitte päris nägemine, ammutavad oma jõu kaevu elavast veest. (lk 66-67)
Vetesügavuses elutseb Ægir, mere isand, võib-olla hiid, võib-olla jumal, koos oma naise Rániga, kelle nimi tähendab "röövi" (sellest tuleb ingliskeelne sõna ransack ehk ‘rüüstama’). Rán jahib inimeste elusid, püüab need oma võrku ja veab alla sügavikku. Lained on tema ja Ægiri tütred: vahel langetavad nad rahumeelselt päid, teinekord jälle kõrguvad ähvardavalt laevade kohal, mida nad tahavad pilbasteks purustada.

Et meresõitjaid ähvardavad just Ægiri naine ja tütred, et surm merel on naine, ühtib kultuurilise arusaamaga, et valküürid, disir, nornid ja ka allilma valitseja Hel ise kehastavad Surma kui ihalevat naist, kes viib sureva mehe oma armsamana teise ilma. Naised sünnitavad uue elu ja ootavad ka elutee lõpul, et võtta hukule määratud mehed oma käte vahele. (lk 67-68)