C. Northcote Parkinson

Cyril Northcote Parkinson (30. juuli 1909 – 9. märts 1993) oli Briti mereajaloolane ja kirjanik.

"Parkinsoni seadus" (1958)

Tsitaadid väljaandest: C. Northcote Parkinson, "Parkinsoni seadus ja teisi administratiivalaseid uurimusi", tlk Hans Luik, LR 36/1960.

Noorukite ja kooliõpetajate arvates, samuti konstitutsiooni, ajaloo, poliitika ja diplomaatia õpikute koostajate meelest on maailm enam-vähem mõistuspärane koht. Nad usuvad, et rahvas valib vabalt oma esindajaid inimeste hulgast, keda ta usaldab. Oma vaimusilma ees näevad nad oma rahva kõige targemaid ja paremaid päid ministriteks saavat. Nad kujutlevad, et tööstuse tuusad, keda aktsionärid on vabalt valinud, määravad vastutavatele kohtadele inimesi, kes on näidanud oma võimeid teenistusredeli alumisel pulgal. Leidub raamatuid, kus niisuguseid tõekspidamisi jultunult kuulutatakse või vaikides eeldatakse. Kuid nende meelest, kellel on asjaajamises mõningaid kogemusi, on seesugused tõekspidamised lihtsalt naeruväärsed. Tarkade ja heade pühalik-tõsised konklaavid on ainult õpetajate pettekujutlused. Seepärast on tervisele kasulik, kui inimest õigeaegselt hoiatatakse. Taevas hoidku selle eest, et üliõpilased lakkaksid lugemast raamatuid, mis käsitlevad riigi või ärielu juhtimise teadust — nad ainult ei tohi sedalaadi teoseid tõsiselt võtta. Kui need õpikud paigutatakse Rider Haggardi ja H. G. Wellsi romaanide vahele, kui nende naabruses on raamatud ahv-inimestest ja kosmoselaevadest, siis ei saa nad kellelegi kurja teha. Ent kuhugi teatmeteoste hulka paigutatult võivad nad osutuda kahjulikumaks, kui esimesel pilgul paistab. (lk 3, "Eessõna", 1957)
Mõnele lugejale võib tunduda, et ma oleksin pidanud lisama allikmaterjalide üksikasjalisema kirjelduse. Kuid tal tuleb mõtelda sellele, et niisuguse peensustesse laskuva raamatu lugemine oleks talt nõudnud suuremat ajakulu, samuti oleks ta pidanud selle ostmiseks rohkem raha raiskama. (lk 3, "Eessõna", 1957)
Kuigi iga siin avaldatud essee on aastatepikkuse visa uurimistöö vili, ärgu arvatagu, et siin on juba kõik ära öeldud. Sõjateaduse alal äsja tehtud avastus, et tapetud vaenlaste arv on pöördvõrdeline kindralite arvuga meie endi poolel, avas uurijatele uue laialdase tööpõllu. Alles üsna hiljuti hakati allkirjade loetamatusele uut tähendust otsima, ning nüüd püütakse kindlaks teha neid eeltingimusi võimukandja karjääri edukuseks, mille puhul isegi talle endale pole käekiri enam oluline. Uusi avastusi tehakse peaaegu iga päev, seetõttu on täiesti kindel, et käesoleva uurimuse hilisemad väljaanded peatselt esimesest täiuslikumaks kujunevad. (lk 3-4, "Eessõna", 1957)
Töö võtab alati nii palju aega, kui tema teostamiseks on antud. Selle fakti üldtuntust näitab vanasõnagi: "Ainult sellel, kellel on kõige rohkem tegemist, leidub vaba aega." Nii näiteks võib jõude elaval vanal daamil kuluda terve päev selleks, et oma vennatütrele Bognor Regisesse postkaarti kirjutada ja ära saata. Postkaardi leidmiseks kulub tund aega, prillide jaht võtab teise tunni, pool tundi läheb aadressi ülesotsimiseks, tund ja veerand läkituse koostamiseks ning kakskümmend minutit otsustamiseks, kas võtta naabertänaval asuva postkasti juurde minnes vihmavari kaasa või mitte. Kogu see operatsioon, mis nõuaks rohke tööga koormatud inimeselt kolm minutit, võib sel kombel teise inimese päevapikkuse kõhklemise, mure ja vaevaga sootuks ära väsitada.

Et töö (iseäranis paberimäärimine) on ajakulu suhtes niivõrd elastne, siis võime väita, et töö hulga ja tööd tegevate ametnike arvu vahel on väga nõrk seos või polegi seost. Kuid kasuliku tegevuse vähesus ei tähenda ilmtingimata tegevusetust. Kasuliku tegevuse puudumine ei tarvitse olla seesama mis tegevusetus. Teha oleva töö tähtsus ja keerukus kasvab võrdeliselt tööks kulutatava aja hulgaga. See fakt on üldtuntud, aga keegi pole uurinud, missugused on selle ulatuslikumad tagajärjed, iseäranis riigiaparaadi suhtes. Poliitikud ja maksumaksjad usuvad (välja arvatud harvadel kahtlushetkedel), et riigiametnike üldarvu suurenemine peab andma tunnistust töö hulga suurenemisest. Küünikud, kes seda ei usu, kujutlevad, et kui ametnikke juurde sigineb, siis ei jää mõnel neist midagi teha või lüheneb sellega kõikide tööaeg. Kuid selles küsimuses eksivad niihästi uskujad kui kahtlejad. Tõde seisneb selles, et ametnike arv ja töö hulk ei sõltu üldse teineteisest. Riigiteenijate juurdekasv allub Parkinsoni seadusele ning jääb ikka samaks, ükskõik kas tööd tuleb juurde või jääb vähemaks või kaob töö sootuks. Selles seisnebki Parkinsoni seaduse tähtsus, et see on juurdekasvu seadus, mis toetub juurdekasvu põhjustavate tegurite analüüsile. (lk 5, "Parkinsoni seadus ehk kasvav püramiid")

Kui jätta välja peensused (mis on väga rohkearvulised), siis näeme me kaht algset tõukejõudu. Käesoleval juhul võib neid kirjeldada kahe aksioomilähedase tõsiasja kujul:

1) ametnik püüab suurendada oma alluvate, mitte aga rivaalide arvu;

2) ametnikud annavad üksteisele tööd juurde. (lk 5, "Parkinsoni seadus ehk kasvav püramiid")

On kogutud arvukaid statistilisi andmeid - nende andmete läbitöötamisel tuletatigi Parkinsoni seadus. Teose maht ei võimalda neid üksikasjaliselt analüüsida, kuid lugejale pakub kindlasti huvi teada, et uurimistöö algas Briti Sõjalaevastiku statistikast. Niisugune valik tehti sellepärast, et Admiraliteedi tegevuspiirkonnast on hõlpsam ülevaadet saada kui näiteks Kaubandusministeeriumi omast. Tegemist on ainult inimeste arvu ja tonnaažiga. Siin mõned tüüpilised näited. 1914. aastal oli Admiraliteedi käsutuses 146 000 ohvitseri ja madrust, 3249 sadama- ja kantseleiametnikku ning 57 000 sadamatöölist. 1928. aastal oli ohvitsere ja madruseid ainult 100 000 ning sadamatöölisi 62 439, sadama- ja kantseleiametnike arv seevastu nii kasvanud 4358-ni. Mis sõjalaevadesse puutub, siis oli nende arv 1928. aastal tunduvalt väiksem kui 1914. aastal - vähem kui 20 suurt tegevusvalmis lahingulaeva; 1914. aastal oli neid 62 Sama aja jooksul oli Admiraliteedi ametnike arv kasvanud 2000-lt 3500-ni, nad moodustasid (kellegi tabava ütluse järgi) "suurepärase kuivamaamereväe". (lk 7, "Parkinsoni seadus ehk kasvav püramiid")
Poleks ime, kui me leiaksime palgalehel rohkem joonestajaid, rohkem konstruktoreid, rohkem tehnikuid ja teadlasi. Kuid sadamaametnike arv suurenes kõigest 40 protsendi võrra, Whitehalli meeste üldarv aga kasvas ligi 80 protsendi võrra. Iga uue meistri ja elektriku kohta Portsmouthis tuli Charing Crossil juurde kaks uut kantseleiametnikku. See võiks meid viia järeldusele, et administratiivaparaat suureneb nähtavasti kaks korda kiiremini kui tehniline personal, kuna tõeliselt kasulik jõud (antud juhul merevägi) vähenes 31,5 protsendi võrra. Ent statistilised andmed tõestavad, et viimane protsentuaalne suhe pole oluline. Ametnike arv kasvaks niisama kiiresti ka siis, kui Inglismaal poleks olemas mitte ainustki mereväelast. (lk 8-9, "Parkinsoni seadus ehk kasvav püramiid")
Kokkuvõttes: peaaegu alati, kui mõne vaieldava küsimuse peab otsustama rahva tahe, otsustavad selle tsentrumiblokki kuuluvad inimesed. Seepärast on kõnede pidamine lihtsalt ajaraiskamine. Üks parteidest ei nõustu ealeski, teine aga on juba algusest peale nõus. Jääb veel tsentrumiblokk, kelle liikmed jagunevad nendeks, kes ei kuule, mida räägitakse, ja nendeks, kes küll kuulevad, aga ei mõista, millest on jutt. Et nende hääli kindlustada, peavad nende naabrid mõlemal pool oma hääletamisega eeskuju andma. Muidu võib tsentristide hääletamistulemuse otsustada juhus. Palju parem on otsustada see ettekavatsetult! (lk 14, "Rahva tahe ehk iga-aastane istungjärk")
Inimesed, kes tunnevad kõrgemat finantspoliitikat, jagunevad kahte liiki: tohutu suurte varanduste omanikeks ja nendeks, kellel pole punast pennigi. Tõelisele miljonärile on miljon dollarit midagi reaalset ja arusaadavat. Matemaatikule või majandusteadlasele (mõlemad elavad tegelikult poolnäljas) on miljon dollarit niisama hea kui tuhat dollarit, sest tal pole kumbagi summat kunagi olnud. Kuid maailm on täis inimesi, kes ei kuulu kummassegi kategooriasse: miljonitest ei tea nad midagi, kuid on harjunud opereerima tuhandetega, ja just neist inimestest enamasti koosnevadki finantskomiteed. Sellest tuleneb üks hästi tuntud, kuid seni uurimata nähtus, mida võiks nimetada triviaalsuse seaduseks. Seda võiks lühidalt sõnastada nii: päevakorrapunkti arutamiseks kuluv aeg on pöördvõrdeline assigneeritava summa suurusega. (lk 15, "Kõrgem finantspoliitika ehk huvi kadumise punkt")
Kõikjal leidub organisatsioone (administratiivalaseid, kaubanduslikke ja akadeemilisi), kus kõrgemad ametnikud on saamatud ja nürimeelsed, väiksemad ametnikud on agarad ainult üksteise vastu intriigide sepitsemises ning madalaimatel ametikohtadel on kergemeelsed kõlupead. Harva võetakse siin midagi ette. Lõpule ei viida aga ühtki asja. (lk 31, "Kadevõimetus ehk üks ohtlikke halvatuseliike")
Kadevõimetust põdevat indiviidi on sel staadiumil kerge ära tunda visadusest, millega ta püüab välja tõrjuda kõiki, kes on temast võimekamad, samuti tema vastuseisust niisuguste inimeste ametissemääramisele või edutamisele, kes võiksid edaspidi temast võimekamaks osutuda. Ta ei ütle kunagi: "Mister Algatay on liiga võimekas," vaid ütleb: "Algatay? Ta võib küll tark olla, kuid kas ta sobib? Mina eelistaksin mister Nulli." Ta ei ütle: "Mister Algatay juuresolekul tunnen ma oma tühisust," vaid ütleb: "Mulle näib, et mister Nullil on kainem mõistus." "Kaine mõistus" on huvitav sõna, mis selles kontekstis tähistab intelligentsuse vastandit; see tähendab tegelikult, et kõike tehakse vanaviisi. Nii edutataksegi mr. Nulli, mr. Algatay aga peab otsima uut töökohta. Pikapeale jäävad juhtkonda ainult inimesed, kes on rumalamad kui esimees, direktor või asjadevalitseja. Kui organisatsiooni juht on teisejärguline inimene, siis soovib ta, et tema otsesed alluvad oleksid kõik kolmandajärgulised, need aga omakorda tahavad, et nende alluvad oleksid neljandajärgulised inimesed. Varsti algab tõeline rumalusvõistlus ning inimesed püüavad paista veel arulagedamatena, kui nad on. (lk 32, "Kadevõimetus ehk üks ohtlikke halvatuseliike")
Kokkuvõttes: näib, et teovõime hakkab langema, kui inimese vanus on P–3 aastat, milline pensionilelaskmise iga P ka ei oleks. See on iseendast huvitav fakt, aga see ei aita otsustada, kui suur see P õieti peaks olema. (lk 37-38, "Pensioniküsimus ehk errumineku iga")

"Parkinsoni kolmas seadus" (1962)

Tsitaadid väljaandest: C. Northcote Parkinson, "Parkinsoni kolmas seadus", tlk Henno Rajandi, LR 23/1965.

Teatavasti toimivad igas normaalses ühiskonnas loodusseadused. (lk 3, "Punktipealsus")
Niisugune on perenaise päev ja seda pole võimalik organiseerida. On liiga palju tegureid. Ei ole siin algust ega päevakorda ja keegi ei tea öelda, millal see lõpeb ja kuhu see viib. Sellepärast töötavadki naised teisel lainealal, ja pole mingit mõtet selle ees silmi kinni pigistada. Naistele, välja arvatud need, kellel büroodressuur on kontides või kes selle tagajärjel on sootunnused kaotanud, — pole täpsus isegi mitte kättesaamatu ideaal. Nad lihtsalt ei näe selles üldse midagi kasulikku. (lk 7, "Punktipealsus")
Sellepärast ongi maailmas nii palju ebatäpseid inimesi, mis täpsusearmastajate vähemikku veelgi kiuslikumaks teeb. Algul võtavad nad põhimõtteks alati viis minutit varem kohal olla, praktiliselt tulevad alati kümme minutit varem. See ajab ebatäpsetel niivõrd südame täis, et nad puhtast kohusetundest tulevad alati kümme minutit hiljem. Vähemalt teoreetiliselt peaks see viima niikaugele, et nad õieti kunagi enam kokku ei saa. Kuid ebatäpsuse sfääris nagu mõnel pool mujalgi muutub teatav tendents mingis punktis iseenda vastandiks. Põhimõte alati viis või kümme minutit varem kohale ilmuda on või võib olla inimese tubliduse tunnuseks. Need aga, kes tulevad pool tundi varem, ajavad pilli lõhki, nad armasta aega, vaid raiskavad seda. (lk 7-8, "Punktipealsus")
Loo moraal on selles, et see, kes ülearu aegsasti platsis on, pole veel kindlustatud hilinemise vastu. Just see, kellel on tundide kaupa aega, jääb laevast maha, ja täiesti arusaadaval põhjusel — tal on aega midagi muud teha. Võimetus kontsentreeruda põhieesmärgile võib saatuslikuks saada. Sellepärast on parim tegevusjuhis natuke plaanist ees olla, mitte aga nii palju, et tekiks kiusatus millegi muu jaoks aega näpata — telegrammi saata, postkaarti kirjutada. raha vahetada või baarist läbi astuda. Kontsentreerumisvõime on edu saladus väga mitmel alal, muuseas ka täpsuses. Pole paha ennast kokku võtta ja omandada täpse inimese kuulsus. Olge õigel ajal ja õige toimikuga platsis, mitte aga ülearu vara — see jätab jälle teises suhtes saamatu mulje. Kui te jõuate pärale liiga vara, kuna te arvestasite liiklusummistustega, mida sel hommikul mingil salapärasel põhjusel polnudki, siis peitke ennast kuskile lähedusse ja lonkige koosolekuruumi parajasti kolm minutit enne koosoleku algust. (lk 9-10, "Punktipealsus")
Igaüks, kes on peos hoidnud süüdatud käsigranaati, teab, et ka neli sekundit võib olla igavikupikkune. (lk 12, "Punktipealsus")
Olla koosoleku alguseks kohal ja täpselt informeeritud — see on esimene reegel, aga mitte ainuke. Selleks et endale elus taibuka komisjonitööga teed rajada, et tõusta järk-järgult sekretärist aseesimeheks ja siis esimeheks, On teil tarvis põhjalikult tunda komisjonide tööstiili, nende kasvu- ja paljunemisseadusi. Teadust, mis seda ala uurib, nimetatakse teatavasti komisjoloogiaks. Ja ehkki teil ei tasu ülepeakaela süveneda puht-akadeemilisse uurimistöösse, on väga kasulik, kui tutvute selle teadusala põhijoontega. Veel enam, te peaksite uuemate vooludega pidevalt kursis olema ja — olgu või üldjoontes — viimaseaegseid avastusi tundma. Komisjoloogia on tõusmas maailma tähelepanu keskpunkti ja pole kuigi palju neid, kellel on võimalik ignoreerida kõike seda, mis on saavutatud bioloogia noorimas tütarteaduses. (lk 17, "Esimeeslus")
Komisjoni sünnitamiseks — kui moodustatakse komisjon meie mõttes — on vaja kolme või viit liiget. Praegu teatakse juba kindlasti, et komisjoni embrüonaalne koosseis on kolm inimest — väiksem liikmete arv on vaevalt mõeldav. Ilma niisuguse algkoosseisuta on võimatu valida esimeest ja sekretäri, nii et sealjuures veel komisjoni ennast järele jääks. Kui kõik kolm liiget on kohal, võib juba edukalt töötada. Aga mis siis, kui üks liige või koguni kaks liiget puudub? Just niisuguse võimaluse silmaspidamine toob kaasa liikmeskonna juurdekasvu, kõik sellega seotud argumendid koonduvad kvoorumi kokkusaamise ümber.

Komisjoni klassikaline kuju on seega viieliikmeline, kolmeliikmelise kvoorumiga. (lk 18, "Esimeeslus")

Evolutsiooni sektoris uuritakse komisjonide kasvu ja paisumise küsimusi laboratoorselt. On selgunud, et niipea kui kvoorumi probleemile leitakse ajutine lahendus komisjoni koosseisu suurendamise teel, mis lubab suuremat puudumiskoefitsienti, saab hoogu paisumisprotsess. Komisjon kasvab ja turdub, temast sopistuvad välja alamkomisjonid, hargnevad tugevateks oksteks. Ta õitseb ja kosub, tema latva kuldab päike, tema all agal püsib varjuline hämarus, tema avaliku esinemise silmanähtav ülevus on kummalises vastuolus järavate tõukude tegevusega rohukamara all. Möödapääsmatult tuleb kätte aeg, kus ta pehkib ja sureb, külvates laiali seemet, millest võrsuvad uued komisjonid. Evolutsiooniküsimustega tegelevale komisjoloogile on hästi tuttav kogu see looduslik tsükkel külvist kuni lõikuseni. (lk 18, "Esimeeslus")
Jõllpõrnitsistist esimees on pidurdamatu buldooser, punanäoline pasunahäälega mees, kes satub rabanduse äärele, niipea kui kohtab vastupanu. Tema peamine tehnika on väita või mõista anda, et asi on juba otsustatud ja et õieti polegi enam midagi arutada. (lk 21, "Esimeeslus")
Jõllpõrnitsa taktikas mängib väga suurt osa sõna “ausus”, mida tavaliselt kasutavad kelmid. Niipea kui õnnestub tekitada muljet, et vastuvaidleja riivab esimehe au, tunnevad kõik ülejäänud liikmed tarvidust oma kahetsust ilmutada, mida siis võib tõlgendada kui toetust esimehe joonele. Kõik vastuväited pühitakse raudse luuaga minema ja tagajärjeks on mingi jälestusväärse arhitektuuriga ehitus.

Puderkapsaatikal on võrdleva esimeesluse alal üsna vanad traditsioonid. Kuid tema levikut, rakendusvõimalusi ja mõju on alles viimastel aastatel süstemaatiliselt uurima hakatud. Kui esimees on puderkapsaatik, laseb ta koosolekul kaoseks muutuda, keegi ei tea enam, mida õieti arutatakse või millise päevakorrapunkti juures lahkarvamised üldse tekkisid. Kõik räägivad korraga, pole kahte inimest, kes kõneleksid samast asjast, ja vaid vähesed satuvad teemadele, mis omavahel kuidagi ebamääraselt seotud on. (lk 22, "Esimeeslus")

Esiteks: mis on osavus? Osavus on võime teha midagi, mis ei ole mitte eriti lihtne. Võimekus aga on oskus asju liikuma panna, neid enamasti teiste inimeste osavuse abil teoks teha. Viiuldaja on osav, dirigent peab aga peale selle ka võimekas olema. Võimekus on omadus, millest alati on kibe puudus. Teda pole võimalik osta näljakopika eest nagu geniaalsust, teda on alati raske, sageli võimatu saada. Kuid võimekusel on niisugune loomus, et ta jääb tihti märkamatuks. Enamiku inimeste meelest on täiesti loomulik, et mingi ettevõte töötab sujuvalt, tema toodang suureneb pidevalt, töötajad on rahul ja tootmiskulud hoitakse vaos. Aga siin pole midagi loomulikku. See on just nnsama loomulik nagu ilus muru, mis on hoolega pügatud ja rullitud, kus umbrohi ja kahjurid on hävitatud. Ükski selline muruplats ei teki iseendast. See nõuab alguses tõhusat pingutust ja seejärel pidevat hoolt, sest umbrohi ja taimekahjurid ei kao vabatahtlikult. Kuskil ettevõtte südames istub mees, kelle teene see kõik on. Tema kabinetti voorib murelikke, nõutuid ja rõhutud inimesi. (lk 27, "Lolluse funktsioon")
Saamatu reageering on ikka ja alati ühesugune – see käib niisuguses järjekorras: “Mina selle eest ei vastuta. Kelle süü see on? Mispärast me selle kunagise eksisammu tegime, mille tagajärjeks meie äpardus nüüd on? (Või miks teie või nemad seda tegid – aga mitte iialgi mina.) Oh, kui me ometi ei oleks seda teinud! Miks süüdlane oma viga ei tunnista? Miks keegi üldse midagi tegi? Mis ma sellest ametikohast üldse vastu võtsin!” Kõigest sellest pudrutusest ei selgu sõnagi, mida edasi teha. (lk 29, "Lolluse funktsioon")
Organisatsioonid, kus on kõik abinõud tarvitusele võetud, et aega ja raha säästa, käivad võimekusega sageli pillavalt ümber. Niisuguse raiskamise üheks vormiks on saamatute edutamine, mis teatavais piirides on küll paratamatu. Ometi sünnib see ka seal, kus see tegelikult välditav võiks olla, sest enamasti lükatakse tagasi iga kandidatuur, mille vastu on midagi öelda. (lk 30, "Lolluse funktsioon")
X ei tekita kusagil vähimaidki vastuväiteid. Keegi pole kindel, et tunneb teda nägupidi. Kelleski ei ärata ta kiivust, viha või poolehoidu. Tema tuleb määrata, ja jalamaid! Ta on õige mees selle koha peale! (lk 30, "Lolluse funktsioon")
Selleks aga, et lollus kasutatav oleks, peab ta olema täielikum kui teovõimetus. Et asja sisu selgitada, oletame näiteks, et number kaks on kuni ametikõrgenduseni igas suhtes täielik null olnud. Ta pole teinud vigu, pole kogunud endale vaenlasi, ei ole absoluutselt mitte midagi korda saatnud. Uuel kohal on ta aeg-ajalt sunnitud kahe võimaliku otsuse vahel valima. Kui tema teovõimetus on absoluutne ja tema rumaluses on raasuke kavalust, veeretab ta otsustamise iga kord kellegi teise kaela. Võib aga ka juhtuda, et ta seoses ametikõrgendusega lakkab olemast absoluutne null ja üritab midagi otsustada. Keskmise rumalusastme juures on tema otsused enamasti väärad. Aga absoluutse tobeduse korral on nad kõik väärad. Ning ongi käes moment, kus mees, keda täiesti kasutuks peetakse, võib äkki hindamatult väärtuslikuks muutuda. (lk 31, "Lolluse funktsioon")
Teoreetiliselt peaks mees, kellel on alati õigus (kui ta on olemas) peadirektoriks pandama. Praktikas aga on ta selleks sageli liiga ebapopulaarne. Oma karjääri huvides peaks ta eksima ühel korral kümnest, et oma kolleege mitte üleliia ärritada. Kui ta sellist ettevaatusabinõu ei kasuta, tuleneb ta ebapopulaarsus juhtumeist, kus ta maha hääletati ja tema juttu kuulda ei võetud. (lk 32, "Lolluse funktsioon")
Just nii, nagu inimesed kunagi ei andesta sellele, kellele nad ülekohut on teinud, ei taha nad ka kuidagi andestada mehele, kelle head nõu nad pole kuulda võtnud. (lk 32, "Lolluse funktsioon")
Nii et mehel, kellel on alati õigus, ei pruugi sugugi tingimata tulevikku olla. Ükskõik mis alal võimekat inimest ei oota sugugi tingimata hiilgav karjäär. Siiski on õnnega koos niisugune organisatsioon, kus leidub inimene, kelle intuitiivne otsus on nii eksimatu. Tal endal ei pruugi sellest mingit kasu olla, äärmiselt kasulik on selline võime aga teistele. Neil on kompass, kas nad seda siis kasutavad või mitte. (lk 32, "Lolluse funktsioon")
Kõnesolevas organisatsioonis pole inimest, kellel alati õigus oleks. Aga mis siis, kui seal on keegi, kes alati eksib! Oleme jõudnud taas X-i, äsja edutatud number kahe juurde, kelle lollus ametikõrgendusest saadik on muutunud silmatorkavamaks kui tema varasem tühisus. Kui küsiks tema arvamist ja talitaks siis vastupidi? Küsimustes, kus on tegemist kahe võimalusega, võib see meetod eksimatuks abivahendiks kujuneda. Kus võimalusi on kolm, võib nimetatud meetodit kasutada ühe elimineerimiseks. Süsteemil on silmanähtavaid perspektiive. Tema mõjuvus sõltub aga sellest, kui järjekindlalt X eksib. Seitsmekümne viie protsendiline eksimiskoefitsient ei ole küllaldane. Härra X-i (tõelise nimega härra Nuilli) ametissenimetamisele peaks seega kohe järgnema teaduslik eksperiment tema negatiivse ilmeksimatuse kindlakstegemiseks. (lk 33, "Lolluse funktsioon")
See paberiuputus, mis ähvardab tänapäeval kogu maailma ära neelata, on meie sajandi iseärasus. Hellenistliku ajastu kirjatundjad, kes kirjutasid papüürusele, hiina bürokraadid, kes arendasid oma sulemehevilumust siidil, isegi 18. sajandi ametnikud, kes hanesulega kaltsupaberile viisakusi kribisid, on täiesti ilmsüüta kõiges, mida võiks kuidagimoodigi massitoodanguks nimetada, Meie ajastu on välja arendanud kiire sidepidamise vahendid, loonud paberikülluse, vajaduse loendamatute ärakirjade järele ning laiali laotanud teatava poolkirjaoskuse, mis kõik kokku ongi paberiuputuse otseseks põhjuseks. (lk 38, "Kirjatöö")
Sidepidamise hõlpsus on teinud võimalikuks ka sellise tsentraliseeritud kontrolli, mida seni ei tuntud. Veel saja aasta eest pidas iga suur laialivalgunud organisatsioon või impeerium lakkamatut võitlust, et oma kaugeid osi metropoli poliitilisele joonele allutada. Perifeerial polnud peakorteri näpunäidete jälgimiseks erilist põhjust ega ka aega. Inimesed, kes teoreetiliselt vastutavatel kohtadel istusid, lugesid abitu hämmeldusega vallutatud provintsidest, tagandatud ametnikest, avatud haruettevõtetest ja mahamüüdud laevadest. Nende halisevad protestid jäid alati hiljaks. Ookeanikaablite rajamisega hakkasid nad esmakordselt tundma, et nüüd on agendid neil peos. Ja nii ongi 1875. aastalt alates see ohjade pinguletõmbamine (muu hulgas) kolonialismilt ja diplomaatialt mõjukuse võtnud. Täievoliliste elukutseliste diplomaatide kauplemine on nüüd asendunud teovõimetute jooksupoiste nääklemisega, kes kõik ripuvad oma valitsuse põllepaelte küljes, viimane ei ole aga vastaspoole väiteid iial kuulnudki. Tsentralisatsiooni protsess on diplomaatilisel ja administratiivalal ning kaubanduses oma loomuliku lõpptulemuseni jõudnud, kus kogu võim on pahatihti üheainsa mehe käes. Sellel mehel aga on ülekoormatuse tõttu paratamatult pea pulki täis. (lk 38-39, "Kirjatöö")
Sellest moraal – kõrgemad ülemused ei saa päästa teisi, kuni nad ei ole päästnud iseennast. Inimene, kes pühendab oma elu kirjatööle, kaotab initsiatiivi. Ta tegeleb asjadega, mis talle teatavaks tehakse, ise aga ei üritagi enam midagi teada saada. Amet on mehe ära võitnud. (lk 40, "Kirjatöö")
O'Tragy filosoofia põhituumaks on veendumus, et hea ärijuht ei kaota iial initsiatiivi. Rutiintöö tulv ei suuda teda kabinetti aheldada. Ta saab probleemidele jaole enne, kui need paberile pannakse. Ta näeb raskusi juba kaugelt, enne kui need on kaebekirjade kuju võtnud. Tüli ja pahanduse vastu astub ta välja enne, kui need üldse hoo sisse saavad. See, kes tahab algatust sellisel viisil oma käes hoida, peab eelkõige katsuma lahti saada laialt levinud väärarusaamast selle kohta, mis on kõige tähtsam. (lk 43-44, "Kirjatöö")
Paberi osas on riigiasutused äritegevusele halba mõju avaldanud. Sest ehkki riigiametniku meetodid võivad olla samasugused nagu äriettevõtte meetodidki, on tema eesmärgid hoopis teistsugused. Riigiametnikule on toimik omaette eesmärgiks. Miks? Sellepärast, et alati on olemas revideerimise oht. Riigiametnikult võidakse tema karjääri igal astmel tehtud töö kohta aru pärida. (lk 45, "Kirjatöö")
Paberite laialisaatmise maania, mis lokkab äri alal ja möllab valitsusasutustes nagu katk, on kõige hullema kuju võtnud teadusliku töö alal. (lk 48, "Kirjatöö")
Seal, kus üksainus punapäine sekretäritips võib revolutsiooni valla päästa, puudub stabiilsus. Püramiid seisab siiski kindlamalt, kui ta tipp on ülespoole. (lk 52, "Number kaks")
Ideaalne number kaks kõneleb oma šefi häälega ja tal pole oma isiklikku arvamust. (lk 54, "Number kaks")
Auastmes alandatud number üks on ärimaailmas sageli esinevaks probleemiks, millele on tavaliselt vaid üks lahendus: Briani pensionileminek või üleviimine teise kohta. (lk 57, "Number kaks")
Kuid kohataotluste tagasilükkamine on suurelt osalt harjumuse asi. Kellele juba üks kord on ära öeldud, sellele öeldakse jälle ära. Ja kes juba ükskord vahele jäeti, nii et koha sai noorem mees, jäetakse kindlasti ka järgmine kord vahele. Anda talle ametikõrgendust järgmisel korral oleks samaväärne tunnistusega, et eelmine kord tehti viga; see aga on absurdne. (lk 57-58, "Number kaks")
Number ühtede ringis valitseb vendlus, klubivaim. Kui te kord juba seal sees olete, olete alatiseks sees – vähemalt teatud mõttes. Kui te ka välja langete, on teil kõvad šansid uuesti sisse pääseda. Kui Brian ei ole just päris pensioniea lävel, aitab Everest tal jälle kuskile number üheks saada. Piinlik on näha endisi number ühtesid tööotsija osas. See heidab varju teistele number ühtedele ja tuletab meelde, et niisugune saatus võib tabada igaühte neist. On kirjutamata seadus, et mees, kes on üle ääre kukkunud, tuleb võimaluse korral jälle vankriotsale vinnata. Ei ole sugugi soovitav Brianit number kahena edasi pidada. (lk 59, "Number kaks")
Teoreetiliselt võetakse inimesed palgalehele selleks, et nad teeksid, mis kästakse. Praktiliselt aga teevad nad seda, mis neile meeldib. (lk 62, "Number kaks")
Siiski on Goliathissimusel üks eelis, mis tahes vead tal ka muidu ei oleks: ta on supranatsionaalne. Ta on üks neid jõudusid, mis pimesi töötavad paremate suhete loomisel eri maade vahel. See pole mingi teadliku poliitika küsimus, vaid lihtsalt praktiline vaatevinkel — nende meeste vaatevinkel, kes ajavad ülemaailmset äri. Supranatsionaalse asjaajamise eeskuju ei leia te mitte niivõrd Genfist või Haagist kui just mõne õlikompanii keskusest. Suured kompaniid ei astu valjuhäälselt sõja vastu välja. Ja see on suur õnn, sest nagu me kõik teame, laienevad konfliktid proportsionaalselt rahunõudmiste ägedusele. Kuid suured äriettevõtted esindavad internatsionaalset mõttelaadi, mida võib kohata teadlaste, pankurite ja tsirkusetolade hulgas. Mõnes mõttes kujutavad nad kasulikku jõudu, sest nemad on ammugi lahendanud probleemi, mida maailma välisministrid alles formuleerida püüavad. (lk 71, "Kolmas seadus")
Goliathi annetused paljude õilsate ürituste heaks jätavad heategevad organisatsioonid häbisse, röövivad nende ametnikelt töö ja elumõtte. On teatav suuremeelsuse määr, mis võib hinge võtta. (lk 72, "Kolmas seadus")
Seoses komplitseeritusega tekib vajadus reeglite ja pretsedentide järele. See omakorda päästab valla paberi, statistika ja aruannete laviini. See aga sünnitab inimestes püüde olla kõigi teiste sarnane. Tõsi, leidub neid, kellele organisatsiooniinimene on hakanud hirmu tegema. Mõned tööstusetuusad tahaksid sellele tendentsile piiri panna. Kuid see ühenäolisus ei ole mingi moehaigus, vaid tuleneb asjade loomusest endast. Kui töötajad peavad olema kergesti asendatavad, siis nad peavad olema sarnased. Nad peavad olema ühtse standardi järgi valmis vorbitud. Kuidas süsteem muidu üldse töötada saaks? (lk 72-73, "Kolmas seadus")
Ajaviitekirjanduses eeldatakse, et inglise erukolonel vastab tingimata teatud üldtuntud standardile ("Mäs kurat! Äh?"), just nii nagu kindralid on koleerilised ja professorid hajameelsed. Endisaegse ohvitseri kasulikkus selles just seisneski, et komandöre võis vabalt asendada, ilma et tõekspidamistes, väeüksuste distsipliinis või drillis oleks vähematki muutust olnud märgata. Täpselt sama lugu on ametnikuga, kelle õlikompanii "Intercontinental" Honolulusse saadab. Võttes õliasjanduse üle inimeselt, kelle ettevalmistus on täpselt samasugune kui temal, jätkab uus mees sujuvalt sealtsamast, kus eelkäija lahkus. Ühe sapise bakenbardkoloneli asendamine teisega, ühe õlimeelse ametniku asendamine teisega — need on sama astme muudatused kui need, mis toimuvad kuningalossi väraval, kus tunnimehed vahelduvad, värvikas rituaal aga jääb ikka ühesuguseks.

Suurem jagu Goliathi kompanii keerukusest on lihtsalt tema suuruse tagajärg. Aga osa keerukusest tuleneb kompanii vanusest. Vähe on suuri kompaniisid, mis on ikka veel asutaja enda juhtimise all. Pikapeale juhtub üks kahest: presidendiks saab asutaja pojapoeg, kes kannab mingit dünastilist tiitlit, nagu Rothsfeller III, või siis läheb juhtimine spetsialistide kätte. Esialgne hoog raugeb mõlemal juhul. Rothsfeller Kolmandal puudub reeglina Rothsfeller Esimese julm mehisus. Tal ei ole ka vastavat ajendit — püüdu vaesusest pääseda ja ühiskondlikest tõketest läbi murda. Selle asemel on Rothsfeller Kolmandal autoriteeti, väärikust, kultuuri, sarmi. Valitseda juba rajatud impeeriumi — positsioon, milleni ta omal jõual iial poleks küündinud —, selleks võib kolmas Rothsfeller veel suurepäraselt sobida. Aga neljas? Nagu igas monarhias tuleb aeg, kus troonipärija osutub hädavareseks, vaimuinimeseks, sportlaseks või esteediks. Kontroll läheb paratamatult spetsialistide kätte, asjatundjate kätte, kontorirevolutsiooni lipukandjate kätte. (lk 73, "Kolmas seadus")

Goliathissimus peab oma äritegevust niisiis teatavais kindlais piirides, laiendab üht haru, piirab teist, juurutab automaatikat, kus võimalik, ja muudab aegajalt reklaami aspekti. Ta tundub olevat meie tööstusmaastiku igipüsiv osa. Kuid tema allakäik on alanud, tema edusammudes on rohkem väärikust kui hoogu.

Millest see kõik tuleb? Goliathissimus on langenud Parkinsoni kolmanda seaduse ohvriks: kasv tekitab komplitseerituse, komplitseeritus viib allakäigule. (lk 75, "Kolmas seadus")

Kui te olete hooned üle vaadanud, laske tuua palgalehed ja selgitage, kui suure osatähtuse annab korporatsioon julgele pealehakkamisele. Ametnikud jagunevad põhiliselt kahte tüüpi: sellisteks, kes on võimelised midagi uut käima pahema, ja sellisteks, kes on võimelised juba olemasolevat masinavärki käigus hoidma. Mis on tähtsam — kas uus toode või sujuv asjaajamine? Tavaliselt suitsetatakse küll uuenduste vaimule ja progressile viirukit, tegelikku väärtusteskaalat peegeldab aga palgaleht. Mis on tähtsam — insener või asjamees, keemik või kontrolör? Kas tehniline direktor sai ametisse, kuna ta avastas mingis kõrvalproduktis peituvad reservid, või sellepärast, et oskas oma osakonnas kõik hõõrumised ära hoida? Mõlemat tüüpi võimed on väärtuslikud, aga mida hinnatakse rohkem? Seal, kus pearõhk pannakse libedale rutiinile, on kõdunemine juba peale hakanud. (lk 77, "Kolmas seadus")
Keskuse masinavärgi mahakäimist võib selgesti ära tunda just perifeerias, seal, kuhu keskvõimu autoriteet niigi hädavaevalt ulatub. Nimelt seal, impeeriumi kõige kaugemas otsas, Hadrianuse valli juures, võib lagunemist kõige selgemini näha. See, et kohhordid on poolikult komplekteeritud, pole veel see kõige halvem — peamine on, et keegi ei käi neid inspekteerimas. Impeerium ehk püsib veel, aga tema energia on raugemas ja kaob varsti sootumaks. Kus see aeg käes on, seal on kõdunemine juba päris kaugele arenenud.

Mis siin küll veel aidata võiks? Vastus peitub ühes sõnas: juhitalent. Ja mis on juhitalent, milles peitub see saladus, mida iga inimpõlv peab uuesti avastama?

See on oskus maalida inimeste silma ette kauge eesmärk, mille kõrval kõik muu tundub tühine. (lk 77, "Kolmas seadus")

Sest noorus on edu pant. Noorus, see on teadmine, et on veel vallutamata maailmu ja et muudatuste tegemiseks pole kunagi liiga vara. Ükskõik kui vana te olete – noorus on anne, mida te võite säilitada, kui vaid tahate. (lk 80, "Kolmas seadus")

Välislingid