Merilin Aruvee

Merilin Aruvee (sündinud 19. juulil 1983) on eesti keeleteadlane.

Intervjuud

Probleem on selles, et kooli saab tööle ilma hariduseta. Pärast tuleb neid inimesi järele aidata. Tudengikandidaadiks võib olla näiteks inimene, kes hariduselt on kehalise kasvatuse õpetaja või raamatukoguhoidja, ja õpetabki koolis eesti keelt ja kirjandust, ilma et oleks mingeidki erialalisi teadmisi. See on praegu koolide reaalsus.
Sageli ei saa me neid inimesi ülikooli võtta, sest nad ei ületa vastuvõtu lävendit. Või me hindame nende motivatsiooni kahtlaseks, sest me näeme, et tullakse ainult paberi järele. Ei saada aru, et ülikoolis tuleb kaks aastat pühendunult õppida ja samal ajal ei saa täiskoormusega töötada.
- Merilin Aruvee, intervjuu: Tiina Laura Kimmel, "Eesti keelt õpetavad koolides ka raamatupidajad ja kehalise kasvatuse õpetajad", Postimees, 16. juuli 2022

Näiteks on minu jaoks olemas võõraid sõnu, mida ma ei tunne, siis ma võtan sõnaraamatu lahti ja vaatan. Mõnikord, kui on võõras sõna, siis ma ei tea, kuidas seda muuta, vaatan, kuidas seda käänata või pöörata, kuidas hääldada, kus rõhk on. Teadlik keelekasutaja ongi see, kes teab, kust vaadata. Mul ei ole õigekeelsussõnaraamat peas.
Nalja pärast, loovuse eesmärgil võib emakeelekõneleja igasuguseid asju teha oma keelega. Selline keelemäng ja uljas keelekasutus on lubatud, aga teatud kontekstides. Doktoritöö kaitsmisel kindlasti ma ei räägi "häkkidest" ega ütle "mine pekki". Oma tudengitega rääkides oleneb jällegi olukorrast - loengut andes mitte, aga kui ma teinekord näiteks mingit nalja teen, siis küll.
On oluline, kuidas säilitada keelemärkuse tegemisel teise inimese eneseväärikus. Me ei tohi teist inimest riivata ja öelda talle, et kuule, sa oled rumal, et vaata, kui loll sa oled, miks sa seda ei tea. See jätab inimesele sügavama jälje kui see mälestus õigest keele variandist. Kui keegi tema eneseväärikust riivab, siis ta suurema tõenäosusega mäletab seda, et ta sai haiget kui seda, et ta pidi midagi korrektsemalt ütlema.
Meil on väga palju ametlikku suhtlust lisandunud, me kasutame kirjalikku keelt mitteametlikus suhtluses väga palju ja see on sünnitanud olukorra, kus kirjalik keel ei ole korrektne ja ei peagi olema. Näiteks kui ma vaidlen kuskil messengeris oma sõbraga, siis seal ma teengi vigu, kui ma tahan kiiresti vaielda, olen närvis ka veel. Ma teen neid vigu seal tahes-tahtmata, ma teen tähevigu, siis ma lihtsalt annangi endale selle andeks, et tekivad sellised tähevahetused, mingid valesti toksitud tähed tulevad sinna vahele.
Nende libastumistega on ka nii, et ma olen kuulnud kuskilt valesti, siis tahtmatult ma matkin teiste inimeste keelekasutust ja ma ei teagi, et see on vale. Ma olen täiesti veendunud, et ma räägin õigesti, võtame näiteks vormid - kõnet või kõne. Valimiste perioodil "peeti kõnesid", keegi "pidas kõnet", aga vahel öeldakse - "pidasin kõne" – see on vale vorm, õige on "kõnet" nagu tubli:tublit.

Näiteks noortel on intonatsioon vale, tõuseb lause lõpus, see on palju kõrva riivavam.

Või näiteks sõna hektiline, kõik asjad on "hektilised", aga eesti keeles on hektiline "püsiv, pidev", aga kasutatakse tähenduses "erinev" või "muutlik". Inimene kuulis seda kelleltki, kes on tema jaoks eeskuju, teised hakkasid ka nii rääkima ja inimene üldse ei arvagi, et see on valesti.

Kui nüüd emakeeleõpetusest rääkida, siis minu meelest on üsna ebatõhus see, kui õpetaja ütleb, et nii on vale ja nii on õige, sest seda teavet ei seedi õpilane endas läbi. Õpilane peab sügavalt tunnetama seda uut teadmist, mis temani tahetakse viia, ja selle jaoks on tõhusamaid viise olemas. Näiteks harjutus, kus 20 lauses on enamus õiges tähenduses ja kõrvale teised 20 lauset, kus on enamik õiges tähenduses. Ma ütlen õpilastele, et uurige neid näiteid, vaadake, mis on erinevused, mida on tahetud öelda sõnaga enamus ja mida sõnaga enamik. Tehke ise järeldused ja öelge mulle reegel.
Tuleb suunata õpilast ise mõtlema, sügavalt tunnetama, et õpilane saab selle nii-öelda keelereegli ise tuletada, ise sõnastada, et tema on selle reegli omanik. See on oluline, sest siis tekib tal tugevam, sügavam teadlikkus sellest. Tegelikult õpilane tahab olla autonoomne, ise otsustada. Kui õpetaja räägib talle, et nii on õige, nii on vale, siis see lihtsalt ei ole nii tõhus.
Reeglil ja reeglil on vahe. Tähtis on see, et meie keel toimib teatud põhimõtetel, meie keeles on oma sisemine seaduspära, põhimõtted. Nendest põhimõtetest me hoiame kinni. Näiteks sõna kohv, miks me ei ütle ainsuse nimetavas kohvi? Meil ei ole teist sellist tüüpsõna, mille eeskujul seda teha.

Võib-olla siis kohvist saab tüüpsõna?

Siis me peaksime hakkama ka sõna ahv kasutame ainsuse nimetavas ahvi või naksitrallid on Kingpool, Sammalhabe ja Muhvi.

Sõna tähendus ei ole reegel, need muutuvad kogu aeg. Sõnu me kasutame palju, tähistame ümbritsevat maailma ja mõne sagedamini kasutatava sõnaga me võimegi eksida rohkem, sest vales vormis kasutatud tähendust on nii palju, et me ei tee enam vahet.
Aga sõna muutmisel me ei saa lihtsalt teha uut muuttüüpi, näiteks tuleb veel mingisuguseid ingliskeelseid sõnu, neid tuleb uksest ja aknast, läheme moodsa keelega kaasa, muud kui muudame kõike, siis lõpuks kaob ära see ühisosa. Keel on meie suhtlusvahend, see peab olema teisele inimesele ka arusaadav, mida ma tahan öelda. Aga kui seal nii liiga palju muuta, siis ei saada enam aru.
Kui rikas noorte keel on?

Võiks olla rikkam, mingi osa eesti keelest on asendunud võõrkeelega, peamiselt inglise keelega. Noored tarbivad inglisekeelset meelelahutust väga palju, seda ei olnud kümme aastat tagasi niisugusel kujul nagu praegu. Samal ajal on see muutus viinud selleni, et mingisugune kontekst ongi võõrkeelne noore jaoks, ta ei teagi seda sama asja eesti keeles, ta peab nagu tõlkima. Me peamegi vanemate, õpetajatena järjest rohkem tõlkima, rääkima ja suunama ise mõtlema. Sa kuulasid seda inglise keeles, mida see võiks tähendada, mõtleme korra eesti keeles ka selle üle. Teha väike paus ja mõelda.

Sa oled rääkinud, et tihtipeale praegustele noortele peab õpetama eesti keelt nagu välismaalastele.

See on täiesti võõras ja imelik olukord. Emakeeleõpetajad ja tegelikult ka lapsevanemad näevad, et lapsed räägivad nii, et me ei saa sellest aru.

Hea küll, sõnad muutuvad, aga nad muutuvad, sest meie maailm on muutunud, me vajame uusi sõnu, et tähistada seda uut, mida internet ja kogu see tehnoloogiamaailm on meile kaasa toonud. Samal ajal, kui me mõtleme, kuidas nad käänavad ja pööravad neid sõnu. Tegelikult laps on omandanud käändesüsteemi enne kooli tulekut, mõned üksikud vähem esinevad käändevormid on jäänud omandamata, aga tegelikult ta ju oskab. Ta ei tee grammatikavigu, sõnajärje vigu.
Niisugust asja peabki järjest rohkem tegema, mida rohkem õpilased loetut ümber jutustavad, ümber sõnastavad, mingisse teise vormi panevad või kirjutavad, seda rohkem on nad sunnitud sügavamalt töötlema seda infot, mis neile anti. Mulle tundub, et me peame palju rohkem aega võtma, kui me tahame õpetada lapsi rääkima ja tunnetama keelt sügavuti. Töövihikus mingi lünga täitmine või õige vastuse ütlemine - see on pinnapealne õppimine. Parem on selgitada, kirjutada.

Ma näen väga vähe tundides seda, et lapsed kirjutavad lauseid. Nad tegelikult vastavad üksikutele küsimustele. Nad peavad saama haarata tervikut, lauseid moodustada. Ma näen eesti keele tunde, kus lauseid ei moodustatagi terve tunni jooksul. See on minu meelest ohukoht.

Mingi silla peaks ehitama selles mõttes, et reegli ja kasutaja puhul ei tohiks olla nii suurt vastandust. Mul on väga hea meel, et on Vikerraadio etteütlus, igale poole alati kutsutakse keelest rääkima, küsitakse, et nüüd on see muudatus, mis te sellest arvate. Aga me võiksime keelest rääkida palju rohkem ja laiemalt, mitte ainult õigekeelsuse kontekstis.
Väga palju muutusi on lausetes ja sellest me ei räägi üldse, ei emakeelepäeval, ei Vikerraadio etteütluse kontekstis. Näiteks on hakatud kasutama võõrapäraseid lausemalle. Näiteks öeldakse "ma oman koera", aga eesti keeles on normaalne öelda "mul on koer". Või "ma oman selles asjas teistsugust seisukohta kui sina", tegelikult "mul on teine seisukoht". Sellised võõrkeelsed mallid on minu jaoks palju ohtlikumad, sest need ei muuda ainult seda ühte sõna, vaid tegelikult kogu lauseehitust.

Aga ka näiteks sõnajärg, õpilased ehitavad oma lauseid juba inglise keele lausete eeskujul üles. Ei ole nii, et verb on teisel kohal eesti keeles või mis järjekorras on määrused lauses, et see lause oleks loogiline. Me peame õpetama ka seda, et mis asi on teade, kuidas seda esitada, et tuttav info on alguses.

Kui lugeda tõlkekirjandust, siis sageli ma saan kohe aru, et siin on midagi valesti ja see häirib. Meil ilmub igasugust aimekirjandust või Ameerikast tulnud eneseabi õpikud, kui neid lugeda, siis sageli ma pean tükk aega raamatupoes vaatama, kas ma üldse seda tõlget kannatan välja.
Väga palju segadust on ka nime, nimetuse ja pealkirjaga. Isegi "Aktuaalses kaameras" on öeldud teos nimega, mitte teose pealkiri. Nime kirjutatakse inglise keele moodi, ei ole jutumärke, vaid on ilma ja läbiva suure tähega, näiteks Aktuaalne Kaamera. Saatel on pealkiri, mitte nimi. Ma ei tea, võib-olla varsti see muutub ja saja aasta pärast on minu jutt aegunud.
Kokku-lahku kirjutamine on väga raske, seal on nii palju reegleid ja need kõik on ka sõnaliigiti erinevad ehk inimene peab teadma väga paljusid reegleid korraga. Peamine reegel on see, et sõnad on oma normaalkujul lahus, koos on nad siis, kui nad tähendavad midagi uut.
Näiteks eksitakse selle vastu, et ja ette tuleb koma panna, vahel paneme meelega sellise lause sisse. Algklassist peale on õpitud, et ja, ning, ega, ehk, või ette koma ei käi. Selgeks on õpetatud reegel, mitte põhimõte. Aga põhimõte on, et kõrvallause käib komade vahele ja kui pealause läheb edasi ja sinna juhtumisi tuleb ja, või, ning, vahet pole, milline sidesõna, siis tuleb koma panna, sest kõrvallause lõppes. Et me märgime komaga seda, et jätkub pealause. Põhimõte on jäänud selgeks õppimata, aga reegel on omandatud. Nüüd me jõuamegi selle kitsaskohani, et vot ei teata.
Asjad, mida me ei ole piisava sagedusega korratud, need ei saagi meile meelde jääda. Teadmine on ajas ja kontekstis püsiv ehk see on automatiseerunud teadmine. Aga kui ma ei kasuta, ei kirjutagi seda keelt, nii paljud inimesed ei kasuta kirjalikku keelt igapäevaselt, nad suhtlevad telefoniga, nad ajavad asju teistmoodi.
See, kuidas keegi räägib oma kodus vabal ajal ja sõpradega, see ei ole asi, mida peaksin tsenseerima.
Mis sa arvad, kuidas meie lapsed eesti keelt räägivad, kui nad sama vanaks saavad kui meie?

Nad räägivad kindlasti teistsugust eesti keelt. Me ei kujuta ettegi neid tehnoloogilisi võimalusi, neid kontekste, mis neil on. Keel muutub väga palju sellepärast, et tekivad uued võimalused ja funktsioonid. Võib-olla me peaksime mõtlema niimoodi, et eesti keelt ei olnud võimalik kasutada paljudel neist viisidest, mis praegu on kasutusel, näiteks teaduskeelena, seadusloomes. Paljud asjad on tulnud kasutusele tänu sellele, et maailm on muutunud.

Meil on tegelikult väga rikas keeleilm, me oleme mures õigekirja, õigekeelsuse pärast, võõrmõjude pärast ja see on tegelikult päris tore, sest nii paljud inimesed on mures eesti keele pärast, tahavad sellest rääkida. Aga kiri on üks pealispindne tasand. Seal all on grammatika ja grammatikasüsteemi muutused ja nende suhtes ma oleksin palju ettevaatlikum.
Juturobot saab teha eestikeelsetest tekstidest täiesti normaalse teksti ja see tähendab, et meie keelt on nii palju internetis, et seda kustutada enam ei saa.
Me oleme oma keele pärast mures, aga mures olemine on eestlastele omane. Me võiksime olla rõõmsad selle üle, mida me kõik eesti keeles teha saame.
- Merilin Aruvee, intervjuu: Anu Välba, "Lektor: keelevigu parandades tuleb säilitada teise inimese eneseväärikus", ERR/ETV "Hommik Anuga", 12.03.2023

Välislingid