Marja-Leenu ei mõtelnud edasi. Ta ei mõistnud edasi mõtelda. Terve tema elu tuli talle nagu üks mõistatus ette, mida ta ära mõista ei suutnud. Möödaläinud aastad kogusivad tema vaimus nagu läbitungimata pilveks kokku. Ta ei teadnud seda ka mitte, mis tema elus hääd või halba oli olnud. Alati rahustanud oli teda töö, ükskõik, missugune, ükskõik, kus või millal. Ühe peremehe juurest teise juurde kolides oli ta oma eluajal pea terve valla läbi teeninud.
