Louise Penny

Louise Penny (sündinud 1. juulil 1958 Torontos, Kanadas) on Kanada kirjanik.

"Vaikelu"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Louise Penny, "Vaikelu", tlk Ede Kõrgvee, 2009.

Inspektor imestas naist nähes. See oli tema pisike saladus. Mitte see, et ta polnud varem Jane'iga kohtunud. Seda mitte. Tema väike saladus seisnes selles, et nüüd, viiekümnendate eluaastate keskpaigas, oma pika ja praeguseks tõenäoliselt seiskunud karjääri juures üllatas teda ikka veel vägivaldne surm. Mis oli väga kummaline ühe mõrvajuurdluse pealiku kohta, ja küllap osaliselt ka sellepärast ei olnud ta kriminaalpolitsei küünilises maailmas karjääriredelil ülespoole kerkinud. Gamache lootis iga kord, et keegi on millestki valesti aru saanud ning surnukeha pole olemas. (lk 7-8)
Igal aastal kõmmutasid jahimehed maha ka lehmi ja hobuseid, lemmikloomi ja üksteist. Jah, uskumatu küll, mõni mees tabas ennastki, võib-olla et mingil psühhootilisel hetkel, kui tuli tunne, et seegi võiks olla suutäis. Pidi olema küllalt nutikas inimene mõistmaks, et mõni jahimees - mitte kõik, aga mõni - leidis paraja väljakutse selles, et eristada mändi põldpüüst või inimesest. (lk 8)
Clara kummardus uudisenäljas ettepoole. Tema ja Peter olid käinud Montrealis töö tarvis lõuendeid ja akrüülvärve ostmas. Mõlemad olid kunstnikud. Peter edukas. Clara oli veel tunnustamata, ja nagu enamik ta tuttavaid salamisi arvas, selleks ka jääb, kui jätkab kangekaelselt oma arusaamatute piltide maalimist. Clara oli sunnitud tunnistama, et sõjakate emakate sari ei lähe muidugi ostjatele peale, aga mitmesugustel majapidamisesemetel puhevil juuste ja tohutu suurte jalgadega oli siiski edu olnud. Üks oli tal õnnestunud müüa. Ülejäänud, nii umbes viiskümmend tükki, olid maja keldrikorrusel, mis nägi välja nagu Walt Disney töötuba. (lk 9-10)
Jane'i kunstiharrastus oli juba terve igaviku olnud Three Pines'is avalik saladus. Nii mõnigi kord oli üks või teine läbi metsa või nurmede kõndides sattunud talle peale, kui ta parajasti lõuendi kohal oli. Aga ta oli võtnud kõigilt lubaduse, et nad lähemale ei tuleks, sinnapoole ei vaataks ja pööraksid silmad ära, otsekui võiksid olla tunnistajaks millelegi peaaegu et siivutule, ning et nad kunagi sellest kellelegi ei hingaks. Ainus kord elus oli Clara sõbrannat maruvihasena näinud, nimelt siis, kui Gabri oli Jane'ile maalimise ajal selja taha ilmunud. Mees oli arvanud, et vaatamise eest hoiatades viskab naine lihtsalt nalja.

Aga ta eksis. Jane oli olnud surmtõsine. Ja alles mitme kuu pärast olid Jane'i ja Gabri sõbralikud suhted taastunud; mõlemad olid tundnud end reedetuna. Ainult tänu mõlema heasüdamlikule loomusele ja vastastikusele kiindumusele oli haav paranenud. Siiski oli see olnud paras õppetund.

Mitte keegi ei tohtinud Jane'i kunsti näha. (lk 12)

Irenée Calfat oli keraamik. Ta muutis savikamakad kauniteks esemeteks. Kuna ta oli leiutanud uue glasuurimismeetodi, võtsid temaga nüüd ühendust paljud keraamikud üle maailma. Kuigi pärast seda, kui oli ette võetud palverännak tema ateljeesse St Remys ja savijumalannaga viis minutit koos oldud, saadi aru, et oli tehtud suur viga. Irenée oli üks kõige enesekesksemaid ja kitsarinnalisemaid inimesi maamuna peal.

Clara imestas, kuidas inimene, kel puudusid igasugused normaalsed inimlikud tunded, suutis nii kaunist kunsti luua. Samas kui sina pingutad mis kole, sosistas talle kõrva vastik hääleke, mis teda iial maha ei jätnud. (lk 15-16)

Clara oli mehe elu keskpunkt ja kõik see, mis tegi temast hea, mõistliku, terve ja õnneliku mehe. Kui ta naist vaatas, ei näinud ta mitte Clara korratuid sassis juukseid, lotendavaid seelikuid ega kuskilt säästupoest ostetud sarvraamiga prille. Ei. Ta nägi oma turvalist sadamat. Kuigi jah, praegu märkas ta ühtlasi naise juuste pähkelpruuni tooni, mille järgi oli teda hea ära tunda. (lk 17)
Ja siis nägi Clara maali. Hetkeks sähvatas miski alateadvusest pinnale. Vaid lühimast lühikeseks silmapilguks kumas "Laadapäevast" miski vastu. Tükid sulasid tervikuks, siis oli see hetk möödas. Clara sai aru, et oli hinge kinni pidanud, ja taipas nüüd ka seda, et ta silme ees on suur kunst. Nii nagu Peter ei teadnud temagi, miks ja mil moel, kuid sellel hetkel oli pöördunud kogu see maailm seal pildil pea pealt jalgele. Ja ta mõistis, et tegemist on erakordse maaliga. (lk 16-17)
Metsad olid täis nii matkajaid kui ka jahimehi, mis oli üsna õnnetu kooslus. (lk 19)
Kuna Three Pines jäi eemale peateedest ja isegi teise järgu omadest, siis polnud seda võimalik leida üheltki turismikaardilt. Otsekui Narnia avastati see koht tavaliselt päris juhuslikult ja teatud üllatusega, et siin orus võib üldse peituda selline iidne küla. Kel oli aga õnne see üles leida, leidis alati ka tee siia tagasi. Ja tänupüha oktoobri alguses oli parim aeg. Ilm oli tavaliselt karge ja selge, vanade aiarooside ja flokside lõhn asendunud muskusehõnguliste sügislehtede, puusuitsu ja küpsetatud kalkuni omaga. (lk 20)
Oma panusena õhtusöögi juurde tiris Myrna välja lilleseade. "Kuhu ma selle paneksin, lapsuke?"

Clara jäi lolli näoga vahtima. Nii nagu Myrna ise, olid ka tema buketid tohutu suured, ülevoolavalt rikkalikud ja ootamatud. See praegune koosnes tamme- ja vahtraokstest, Myrna raamatupoe tagant murtud hundinuiadest, õunapuuokstest, millel küljes paar õuna, ja hiigelpundist igasugu ürtidest.

"Mis see on?"

"Kus?"

"Siin, lilleseade sees."

"Krakov."

"Vorst?"

"Mhm, ja vaata siia sisse," osutas Myrna oma sasipuntrale.

"W. H. Audeni kogutud teosed"," luges Clara. "Nalja teed või?"

"See on poistele."

"Mis sul seal sees veel on?" uuris Clara määratut buketti.

"Denzel Washington. Aga ära Gabrile räägi." (lk 22)

"Kujuta ette maailma, kus võib teha, mida tahes. Absoluutselt kõike. Ja vastutusest pääseda," soojendas Myrna uuesti teema üles. "Milline võim! Kes suudaks siis veel kõlbelisest laostumisest puutumata jääda?"

"Jane suudaks," väitis Ruth kindlalt. "Ent teie, ülejäänud?" Ta kehitas õlgu.

"Aga sa ise?" päris Olivier Ruthilt, väheke tusane, et pidi kaasa minema teemaga, milles ta ise ka päris puhas poiss polnud.

"Mina või? Sa ju tunned mind nüüdseks juba küllalt hästi, Olivier, mina oleksin üks kõige hullemaid. Petaksin, varastaksin ja muudaksin kõigi teie elu põrguks."

"Veel hullemini kui praegu?" küsis Olivier ikka veel tusatsedes.

"Igatahes oled sina mul nüüd nimekirjas," vastas Ruth. (lk 25-26)

Ja Olivier'le meenus, et nemad olid kõige lähemalt seotud politseijõududega, kuna tegutsesid vabatahtlikus tuletõrjebrigaadis, kus tema oli lihtliige ja Ruth ülemus. Kui Ruth Zardo kutsus kedagi tulekahjule välja, siis see ka läks. Ta ajas rohkem hirmu naha vahele kui põlev hoone. (lk 26)
[Gamache:] "Ma jälgin. Vaatlemine on mu tugev külg. Märgata asju. Ja kuulata. Tähelepanelikult kuulata, mida inimesed räägivad, panna tähele nende sõnavalikut, hääletooni. Mida nad ei räägi. Ja see, agent Nichol, on võti. See on valiku küsimus."

"Valiku?"

"Me valime oma mõtteid. Valime oma arusaamu. Valime hoiakuid. Me ei pruugi sellele mõelda. Võib-olla me ei usu seda, aga nii me teeme. Olen selles täiesti kindel. Olen saanud küllalt tõendusi, päev päeva järel, tragöödia tragöödia järel. Võit võidu järel. Kõik sõltub valikust." (lk 82)

[Gamache:] "Elu on valik. Kogu aeg, iga päev. Kellega räägime, kuhu istume, mida ütleme, kuidas ütleme. Ja meie valikud määravadki meie elu. Nii lihtne ja nii keeruline see ongi. Ja nii võimas. Nii et kui ma vaatlen, siis seda ma just jälgingi. Inimeste tehtud valikuid." (lk 82)
"Ja mida mina saan ette võtta, sir?"

"Teie võite õppida. Te võite jälgida ja kuulata ja teha, mis teile öeldakse. Te olete praktikant. Keegi ei eelda, et te teate kõike. Kui teesklete, et teate kõike, siis te tegelikult ei õpi midagi."

Nichol läks näost punaseks ja needis oma keha, mis oli teda alati reetnud, nii kaua kui ta mäletas. Ta oli punastaja. Võib-olla - tuli pinnale üks hääl sügavalt seest, altpoolt punastamispiiri -, võib-olla kui sa lõpetad teesklemise, kaob ka punastamine. Aga see oli väga nõrguke hääl. (lk 82)

See jutt Nicholile meeldis. Kolleegid. Tal polnud neid kunagi varem olnud. Kriminaalpolitsei Highway osakonnas oli ta enam-vähem omaette töötanud, ja enne seda Repentigny kohalikus politseis oli ta alati tundnud, et teda tahetakse alt tõmmata. Tore oleks omada kolleege. (lk 83)
"Tarkuse juurde viib neli tõde. Kas te olete nendeks valmis?"

Agent noogutas mõeldes, et millal siis politseitööst juttu tuleb.

"Õpime ütlema ja mõtlema nelja lauset." Gamache tõstis üles rusikas käe ja kõverdas iga punkti juures sõrme. "Ma ei tea. Mul on abi vaja. Mul on kahju. Ja veel üks." Gamache jäi korraks vait, püüdes meenutada. "Olen unustanud. Aga me räägime sellest veel täna õhtul. Sobib?"

"Sobib, sir. Ja suur tänu teile." Kummaline, aga ta mõtles seda tõsiselt.

Kui Gamache oli ära läinud, võttis Nichol välja märkmiku. Ta polnud inspektori jutu ajal tahtnud märkmeid teha. Ta kujutas ette, et võiks paista rumalana. Nüüd kirjutas ta kiiruga: mul on kahju, ma ei tea, mul on abi vaja, olen unustanud. (lk 83)

Kui Peter tuli duši alt ja läks kööki, märkas ta kaht asja. Kohv oli tilkuma pandud ja Clara käed olid kõvasti ümber Lucy, kes oli ise justkui pambuke kuldretriiverist, nina tagumiste jalgade vahel.

"See eileõhtune lugu aitas mind," lausus Clara pead tahapoole kallutades ning Peteri toasussidele ja hommikumantlile pilku heites.

Peter laskus põlvili ja suudles Clarat. Siis puudutas ta huultega koera pead. Aga koer ei liigahtanudki. "Vaeseke."

"Pakkusin talle banaani, aga ta ei tõstnud isegi pead."

Igal hommikul, kogu Lucy eluaja oli Jane tükeldanud hommikusöögiks banaani ja pillanud imeliselt ühe täiuslikult ümmarguse lõigu põrandale, kuhu see vaid sekundiks lebama jäi, enne kui alla kugistati. Igal hommikul sai Lucy palve täidetud, mis kinnitas tema usku, et vanajumal on vana ja kohmakas ning lõhnab nagu roos ja elab köögis.

Aga enam mitte.

Lucy taipas, et tema jumal on surnud. Ja taipas, et jumalaime polnud mitte banaan, vaid käsi, mis selle banaani ulatas. (lk 83-84)

Mõrv on sügavalt inimlik asi, teadis Gamache. Põhjus ja tagajärg. Ja polnud paremat viisi mõrvari tabamiseks, kui suhelda asjasse segatud inimestega. Jutuajamine kohvikus oli selle teostamiseks kõige meeldivam ja relvituks tegevam moodus. (lk 88)
"Minu suguvõsa on elanud siin sadu aastaid ja meid on kasvatatud selles uskumises, et jahihooajal eraomand ei kehti."

"See pole õige," kuuldus kiriku tagaosast. Beauvoir tegi hoolega märkmeid.

Croft pööras näo vahelesegaja poole. "Kas see oled sina, Henri?"

Kivikunstnik Henri Lariviere tõusis majesteetlikult püsti.

"Nii mind kasvatati," jätkas Croft. "Mind õpetati, et igalühel on täielik õigus küttida, kus ta ise heaks arvab, kuna see oli ellujäämise küsimus, et varuda järgnevaks hooajaks piisavalt liha."

"Toidupoed, Matthew. Kas Loblaw poodidest ei jätku?" küsis Henri tasakesi.

"IGA, Provigo," hüüdsid teised.

"Ja mina," tähendas kohaliku kaubamaja omanik Jacques Beliveau. Kõik hakkasid naerma. Gamache lasi jutul hargneda, jälgides, kuulates, vaadates, kuhu see välja jõuab.

"Jah, ajad muutuvad," nõustus meeleheitel Croft. "See pole enam vajalik, aga see on kena traditsioon. Ja kena mõttekäik, et naaber aitab naabrit. Mina usun sellesse." (lk 90)

"Mina tahan midagi öelda." Yolande tõusis. "Kindlasti teatab politsei mulle, millal ma võin korraldada tädi Jane'i matuse. Annan teile kõigile teada, millal ja kus see toimub."

Äkitselt hakkas Gamache'il naisest ääretult kahju. Too oli pealaest jalatallani mustas ja tundus, et temas käib sisemine võitlus selle vahel, kas olla leinast nõrk või anda mõista, et selle tragöödia peategelane ja täievoliline omanik on tema. Gamache oli palju kordi näinud, kuidas inimesed valisid kõige tähtsama leinaja positsiooni. See oli alati inimlik, mitte kunagi meeldiv ja tihti eksitav. Humanitaarabitöötajad, jagades toitu nälgivatele inimestele, taipavad üsna kähku, et need inimesed, kes esiridades toidu eest võitlevad, pole sugugi need, kelle vajadus on kõige suurem. Nood istuvad vaikselt tagapool, liiga nõrgad võitlemiseks. Ja samamoodi on ka tragöödiaga. Need inimesed, kes ei rõhuta oma kurbust, on tihti just need, kes elavad seda kõige rohkem läbi. Ent peainspektor teadis ka, et see polnud sugugi raudne reegel. (lk 96-97)

Gamache hoidis otsikut peopesal otsekui granaati. Nooleots oli selgelt jahipidamiseks mõeldud. Neli tera kinnitatud peenikese tipu külge. Nüüd lõpuks võis ta tunnistada oma silmaga seda, millest talle rahvakogunemisel oli räägitud. Tundus, nagu oleks otsik tahtnud tal otse läbi peopesa lõigata. Rakendades täisjõudu, mis tuhandete aastate vajadus välja on arendanud, läheb vibult päästetud nool surmkindlalt läbi inimkeha. Ime, et püssid üldse leiutati, kui oli juba olemas taoline surmav ja vaikne relv. (lk 99)
"Kui te ei mäleta esimese testamendi täpseid tingimusi, siis äkki mäletate üldjoontes, miks ta viie aasta pärast uue testamendi tegi?" küsis Gamache võimalikult asjalikul ja sõbralikul toonil.

"Küllalt tavaline praktika, et inimesed teevad testamenti mõne aasta tagant ringi," kostis Stickley ja Gamache mõtles, äkki ongi selline natuke vinguv toon tema tavaline rääkimisviis. "Me tõepoolest soovitame klientidel testament kahe kuni viie aasta pärast uuesti teha. Otse loomulikult," lisas ta, justkui vastanuks süüdistusele, "pole asi notariaalmaksus, vaid elu näitab, et olukorrad muutuvad viie aasta jooksul. Lapsed sünnivad, lapselapsed tulevad, sugulased surevad, lahutatakse."

"Elu suur paraad," lõikas Gamache sisse, et see paraad siin lõpetada. (lk 110)

"Kas ma võin teid korraks?" Gamache juhatas Nicholi välja. "Agent, kui te kohtlete veel kedagi niiviisi nagu proua Morrow'd, siis pean teilt ametimärgi ära võtma ja saatma teid bussiga koju, on selge?"

"Mida ma siis valesti ütlesin? Rääkisin tõtt."

"Ja kas te arvate, et tema ei tea, et Jane Neal tapeti noolega? Kas te tõesti ei saa aru, mida te valesti tegite?"

"Ma rääkisin ainult tõtt."

"Ei, te ainult kohtlesite teist inimolendit nagu lolli, ja sellest teen järelduse, et tegite talle meelega haiget. Te peate tegema märkmeid ja suu lukus hoidma. Me räägime sellest täna õhtul veel."

"Aga..."

"Olen teie suhtes näidanud üles viisakust ja austust, sest nii ma käitun iga inimesega. Aga ärge mitte iial ajage lahkust segi nõrkusega. Iial enam ärge hakake minuga vaidlema. Saite aru?"

"Jah, sir." Ja Nichol tõotas endamisi, et hoiab edaspidi oma arvamuse endale, kui selline on tänu kõigile teada tõe väljaüdemise eest. Ja kui otse tema käest midagi küsitakse, vastab ta ühesilbiliselt. Vaat nii! (lk 114)

Kodud olid Gamache'i arvates nagu autoportreed. Inimese värvi-, mööbli- ja pildivalik. Iga varjundki reetis midagi sellest inimesest. Jumal — või saatan — peitus ikka üksikasjades. Nii ka inimolend. Kas on kodu räpane, segamini, piinlikult puhas? On's sisustus valitud mulje avaldamiseks või kujutab endast sigrimigrit omaenese elu pinnalt? Kas ruum on täis topitud või avar? Ta tundis alati elevust, kui astus juurdluse käigus kellegi koju. (lk 117)
"Kuidas ta õpetajana oli?"

"Tähelepanuväärne. Temal oli see eriliselt hämmastav võime vaadata sulle otsa ja tekitada selline tunne, nagu oleksid ainus inimene maa peal. Mõistate?"

Beauvoir mõistis. Armand Gamache'il oli samasugune võime. Suurem osa inimesi vahib rääkimise ajal ruumis ringi, noogutab teistele, lehvitab. Gamache mitte iial. Kui ta sulle otsa vaatas, siis olidki sina kogu universum. Ent Beauvoir teadis, et ülemusele ei jää ükski pisiasi ümbritsevast märkamata. Ta lihtsalt ei näidanud seda välja. (lk 118-119)

Seda juhtus liiga sageli. Tavaline surm tuli ikka öösel, pani inimese südame seisma ja võttis ta une pealt kaasa või siis kõdistas ärkvele, juhtis vannituppa lõhkuva peavaluga, lõi siis küüned sisse ja ujutas aju verega üle. Surm varitseb ka puiesteedel ja metroopeatustes. Kui päike on loojunud, teevad valgesse riietatud valvajad asjale lõpu ja antiseptilisse ruumi kutsutakse surm.

Aga maakohas tuleb surm kutsumata päise päeva ajal. Võtab kaasa kalamehed pargaselt. Klammerdub laste pahkluusse ujumise ajal. Hüüab talvel neid alla mäenõlvalt, mis on nende lapseohtu oskuste juures liiga järsk, ja astub siis risti üle suusaotste. Ta ootab kalda lähedal, kus lumi ja jää on alles hiljaaegu ühte heitnud, ja säravad silmad ei märka seda, et kalda pool on veel mõnevõrra lahtist vett, ning uisutaja teeb natuke laiema ringi, kui kavatses. Surm passib metsas vibu ja noolega koiduhämaruses ja videvikutunnil. Ja kui on suur valge väljas, lükkab teelt kraavi autosid, rattad keerlemas kas lumes või jääl või siis kirgastes sügislehtedes. (lk 119)

"Ja mille hirmsaga siis Timmer hakkama sai?" Gamache tõmbas kulmu kortsu, manades silme ette kaht ärahirmutatud poissi.

"Kõigepealt saatis ta kartliku väikese poisi kodunt ära internaatkooli. Vaene Ben polnud üldse ette valmistatud selleks, mis teda seal ootas. Inspektor, kas teie olete kunagi internaatkoolis käinud?"

"Ei. Mitte kunagi."

"Teil vedas. See on puhas darvinism kõige rafineeritumal kujul. Te kas kohanete või hävinete. Saate teada, et teid võivad päästa vaid sellised oskused nagu kavalus, petmine, türanniseerimine, valetamine. Kas need või täielik peitupugemine. Aga ka see ei kesta kuigi kaua."

Peter oli maalinud Clarale üsnagi selge pildi elust Abbottis. Ta vaimusilma kerkis, kuidas tasa-tasa keeratakse üksenuppu. Ja tasa-tasa avaneb poiste lukustamata magamistoa uks. Ja suuremate klasside poisid hiilivad uueks kiusamiseks sisse. Seal oli Peter aru saanud et kõige suurem koletis ei peida end sugugi mitte voodi all. Claral hakkas süda alati valutama, kui ta nende väikeste poiste peale mõtles. Ta vaatas laua poole, kus kaks nüüd juba hallinevate juustega täiskasvanud meest olid teineteise poole kummardunud, pead lausa koos. Ta oleks tahtnud sinna tormata ja hoida kõik halva neist eemale. (lk 153-154)

"Meil on üks probleem." Gamache pani märkmed lauale ja vaatas Nicholi, kes istus ristikäsi ja ristijalu risti üle laua. Tema hoiak oli üks suur ristiolek.

"Tegelikult on see teie probleem. Aga sellest saab minu probleem, kui see mõjutab juurdlust."

"Kas tõesti, sir? Ja mis see oleks?"

"Te olete lahtise mõistusega, agent."

"Ja see ongi see probleem?"

"Ei. See konkreetne probleem seisneb selles, et te olete ennast täis ja ülbe." Need maheda häälega öeldud sõnad kõlasid Nicholile otserünnakuna. Mitte keegi polnud eales söandanud temaga sellisel viisil rääkida. "Ma alustasin sellest, et olete lahtise mõistusega. Tänasel koosolekul näitasite üles head deduktiivse arutluse võimet."

Leebunult, kuid valvel, ajas Nichol selja sirgu.

"Aga lahtise mõistuse olemasolu pole veel kõik," jätkas Gamache. "Seda tuleb ka kasutada. Ja teie ei tee seda. Ta vaatate, aga ei näe. Te kuulete, aga ei kuula."

Nichol oli päris kindel, et oli seda lauset näinud transpordiosakonnas tassi peale kirjutatult. Vaene Gamache elas siis selliste pisikeste tassifilosoofiate najal.

"Ma vaatan ja kuulan küllalt täpselt, et aidata juhtumit lahendada."

"Võib-olla. Eks see paistab. Nagu ma juba ütesin, oli tegemist hea tööga ja te olete lahtise peaga. Aga midagi on puudu. Kindlasti tunnete seda ka ise. Kas te pole mõnikord hämmingus, justkui räägiksid inimesed võõrkeeles, justkui toimuks midagi, millest kõik peale teie aru saavad?"

Nichol lootis, et ilme tema suurt ehmatust ei reeda. Kuidas võis inspektor seda teada? (lk 156-157)

Gamache kahtlustas, et ta räägib seda iseendale, aga ta pidi edasi püüdma. Kõiki neid asju, mida ta tahtis nüüd Nicholile edasi anda, oli ta ise kuulnud kahekümne viie aastase kollanokana mõrvajuhtumi juures. Inspektor Comeau oli ta istuma pannud ja teinud need asjad kõik ühekorraga selgeks, rohkem sellest enam kunagi ei räägitud. See oli määratu kingitus, mida Gamache iga päev edasi lahti harutas. Ühtlasi taipas ta juba siis, kui Comeau rääkis, et need tarkused olid määratud edasi anda. Ja siis, kui ta ise oli inspektoriks saanud, hakkas ta neid edasi andma järgmisele põlvkonnale. Gamache teadis, et tema vastutab vaid edasiandmise eest. See oli juba nende eneste asi, mida nad sellega peale hakkasid. (lk 157-158)
"Sa rääkisid, et tahad mõne raamatu ära müüa," lausus Myrna ja liikus edasi elutuppa, punase veini pokaal ühes ja kimp liköörikomme teises käes.

Clara järgnes talle, rõõmus, et sai eemale Peteri paljuütlevast seljast. "Kriminullid. Tahaksin osta mõne uue, aga kõigepealt pean vanadest lahti saama." Nad astusid maast laeni raamaturiiulite juurde kamina vastas, kus Myrna valis välja siit-sealt mõne raamatu. Claral oli väga eripärane maitse. Enamik teoseid oli inglise päritolu ning kõik puudutasid ühel või teisel moel mõnusat külaelu. Myrna võis veeta lugematuid õnnelikke tunde raamaturiiuleid uurides. Ta arvas, et inimese raamaturiiulit ja tema toidukäru lähemalt uurides saab inimesest väga palju teada. (lk 162)

Suurem osa toitu läks laste kõhtu, Suzanne ja Matthew sõid seda, mis järele jäi. Suzanne'i meelest oli see õilis emainstinkt. Sügaval sisimas mõistis ta, et toiduportsjonite jagamisel mängis kõige rohkem kaasa pigem tema isiklik märtriinstinkt. Kirjutamata kokkulepe perekonnaga. Seda võlgnesid nad talle. (lk 167)
[Cohen:] "Ma pole küll psühholoog, kuid mulle tundub, et see poiss vajaks abi."

"Nõus," tähendas Gamache. "Aga Beauvoir esitas hea küsimuse. Miks on Philippe nii tige? Kas teda võidakse väärkohelda?"

"Võidakse. Ja väärkoheldud lapse tüüpiline käitumine on olla kena ahistaja vastu ja rünnata teist vanemat. Tundub, et Philippe põlgab mõlemaid, eriti isa. See ei vasta küll üksüheselt sellele postulaadile, aga ma olen kindel, et paljud lapsed ei vasta. Olen lugematuid kordi pidanud süüdistama lapsi, kes on tapnud oma ahistavad vanemad. Lõpuks nad muutuvad. Kuigi muidugi enamik ei soorita mõrva."

"Kas võib ka olla nii, et keegi teine ahistab teda ja ta kannab selle isale üle?" Gamache'ile meenus Clara jutt Bernard Malenfantist. Naine oli rääkinud, et Bernard on jõhkard ja kõik poisid kardavad teda. Clara oli isegi väitnud, et Philippe võtaks kas või mõrva omaks, kui see aitaks vältida peksasaamist Bernardi käest. Gamache rääkis Clara jutu Cohenile edasi.

"Võimalik. Siit näemegi, kui hävitava mõjuga võivad peksjad ja peksmine olla. Philippe võib olla peksu ohver ja see muudab ta vältimatult tigedaks, jõetuks, võimetuks. Ja siis võibki ta muutuda kodus kõigi üle võimukaks. Kahjuks tegelikkuses väga levinud mall. Ahistatust saab ahistaja. Aga me ei tea seda." (lk 191)

Iga kord tundus see Gamache'ile kummaline vastuolu, et kirikutes on alati hämar. Päikesesärast tulles võttis kohanemine aega. Ja isegi siis ei tundunud Gamache'ile pühakoda kunagi ligilähedaseltki kodune. Kirikud olid pigem kas õõnsad kiiduavaldused mitte isegi niipalju jumalale kui kogukonna jõukusele ja eesõigusele, või olid siis hoopiski ranged ja külmad austusavaldused kasinuse ekstaasile.

Gamache nautis kirikuskäimist muusika ja keeleilu ja rahu pärast. Aga jumala lähedust tundis ta rohkem oma Volvos. (lk 197)

Gamache'i valdas sügav kaastunne Yolande'i vastu. Mitte temas väljenduva valu pärast, vaid valu pärast, mida naine ei tundnud. Gamache palvetas enda ette, et ühel päeval ei peaks naine teesklema tundeid peale pahameele, kuid võiks siis seda ka tõega tunda. Kõik teised inimesed kirikus olid kurvad, kuid Yolande püüdis tähelepanu kui kõige kurvem tegelane. Kõige haletsusväärsem kindlasti. (lk 197)
[Beauvoir:] "Ja teie poeg Bernard? Kus oli tema eelmisel pühapäeval?"

[André Malenfant:] "Magas."

"Kas samamoodi nagu teiegi?"

"Vaadake, tema on neliteist, ja seda lapsed just nädalalõppudel teevad. Ta magab, ärkab üles vaid niikauaks, et mind välja vihastada ja süüa ära kogu külmikusse pandud toit, ning läheb siis voodisse tagasi. Oleks mul selline elu." (lk 218)

Beauvoir lahkus nende kodust ja tahtis kohe oma naisele helistada ning öelda talle, kui väga ta teda armastab ja rääkida siis oma veendumustest ja hirmudest ja lootustest ja pettumustest. Rääkida millestki, mis on tõeline ja mõtestatud. Ta helistas mobiili pealt, naine vastas. Aga kõik need sõnad kadusid kuhugi kurgupõhja. Selle asemel rääkis Beauvoir, et ilm hakkab selginema, ja naine omakorda jutustas filmist, mille ta oli laenutanud. Seejärel lõpetasid nad kõne. (lk 219)
"Tabarnacle," sosistas Beauvoir, ja mõne hetke järel, mil mõlemad mehed olid sõnatud: "Issanda vits!"

Nad jäid Jane Neali elutoa lävele seisma nagu soolasambad. Paigale naelutatud, justkui mingi eriti jubeda õnnetuse ees. See mis neid paigale sundis, polnud mitte tavaline õnnetusjuhtum vaid sootuks agressiivsem ja kavatsuslikum lugu.

"Ka mina Jane Neali asemel oleksin inimesi siit eemale hoidnud,” lausus Beauvoir, saanud tagasi oma ilmaliku hääle. Küll ainult korraks. "Sacre!"

Jane'i elutuba ründas neid värviküllusega. Hiigelsuured neoonvärvides Timothy Leary lilled helklesid, psühhedeelsed kolmemõõtmelised hõbetornid ja seened kord tungisid esile, kord taganesid, tohutud kollased õnnelikud smailid marssisid ümber kamina. See oli ehtne halva maitse paraad.

"Kurat!" kirus Beauvoir endamisi.

Saabuvas hämaruses tuba lausa ergas. Isegi lagi vanade palkide vahel oli tapeeditud. See oli kaugelt enam kui lihtsalt nali, see oli paroodia. Iga Quebeci kultuuripärandist ja arhitektuurist lugu pidav inimene oleks siin toas end sandisti tundnud, ja Gamache, kes hindas mõlemat, tundis, et tal kerkib söödud lõuna kurku.

Seda polnud ta osanud oodata. Silmitsi värvide kakofooniaga, ei tulnud talle meelde, mida ta just oli eeldanud, aga igatahes mitte seda. Ta rebis pilgu maniakaalsetelt smailidelt lahti ja sundis end vaatama laiadele puidust põrandalaudadele, mille oli kahesaja aasta eest käsitsi tahunud inimene, kiirustatuna talve tulekust. Sellised põrandad olid isegi Qucbecis haruldased ning mõnede - nagu ka Gamache'i - meelest olid need omaette kunstiteosed. Jane Nealil oli olnud õnne elada ühes neist pisikestest päris põllukividest majas, mis olid ehitatud sõna otseses mõttes põlluharimise käigus maa seest välja kangutatud materjalist. Sellise maja omanik pidi olema Quebeci ajaloo hoidja ja säilitaja.

Hirmuga langetas Gamache pilgu seintelt alla põrandale.

See oli värvitud roosaks. Sädelevaks roosaks.

Ta oigas. Beauvoir tema kõrval pidi vaata et peainspektoril juba küünarnukist kinni haarama. Ta mõistis, kui valus on see vaatepilt ükskõik millisele kultuuripärandi hindajale. Pühaduseteotus.

"Mispärast?" pääses Gamache'i suust küsimus, kuid smailidel oli endiselt suu lukus. Samuti Beauvoir'il. Tal polnud vastust anda, kuid jah, inglased olid teda alati imestama pannud. See tuba oli järjekordne näide nende äraarvamatust käitumisest. (lk 220-221)

Beauvoir pidi tunnistama, et toal olid kaunid proportsioonid. Aga see oli siiski sama hea kui väita pimekohtingu puhul, et tegemist on toreda inimesega. Ikkagi ei tutvustaks teda oma sõpradele. (lk 222)
Poole tee peal jäi Gamache seisma ja pani hiire rohu peale, Beauvoir tema kõrval avas kilekoti ja raputas teised väikesed laibad lõksudest välja.

"Nad süüakse ära," tähendas ta.

"Täpipealt. Keegi saab sellest ometi kasu. Abby Hoffman on öelnud, et kõik, mis on tapetud, tuleks ära süüa. See teeks sõdadele lõpu."

See polnud mitte esimene kord, kui Beauvoir sattus Gamache'i sõnadest segadusse. Kas ta rääkis tõsiselt? Või oli ta ehk pisut liigutatud? Ja kes on abbé Offman? Kohalik vaimulik? Kõlab tõesti täpselt kellegi kristliku müstiku sõnade moodi. (lk 225)

Aastatepikkusest mõrvajuurdluste läbiviimisest teadis Gamache, et alati oli olemas motiiv ja et see motiiv tundus tihtipeale täiesti mõttetu kõigile teistele peale mõrvari enese. Aga mõrvarile enesele tundus see vägagi mõttekas. (lk 227)
Nichol tegi ükshaaval kõik alumise korruse uksed lahti, leidis küll raamatuid, küll ajakirju, aga mitte kempsu. Seejärel ronis ta trepist üles ja leidis maja ainukese pesuruumi. Pärast veetõmbamist keeras ta kraani lahti, teeseldes käte pesemist ning vaatas peeglisse. Sealt vaatas vastu poisipeaga noor naine. Samuti mingisugune kirjutis, vististi jälle mingi neetud luuletus. Nichol kummardus lähemale ja nägi peeglile kinnitatud kleepsu. Seal seisis: Siin näed sa probleemi.

Nichol hakkas kohe uurima seina, mis ta selja taha jäi ja peeglist paistis, sest probleem pidi olema seal. (lk 229)

"See on muidugi geniaalne," ütles Elise. "Enne siia pensioniletulekut töötasin Ottawa kaunite kunstide muuseumis kuraatorina."

Gamache oli jälle sunnitud imetlema inimesi, kes on valinud elu siin piirkonnas. Äkki töötas Margaret Atwood jäätmekäiduses? Ja peaminister Mulroney valinud teiseks erialaks postiljoni elukutse? Keegi polnud see, kellena näis. Igas inimeses oli varjul midagi palju enamat. (lk 267)

"Sellepärast see pilt ei toimigi," jätkas Clara. "Enne selle näo muutmist toimis. Kes iganes seda tegi, ei saanud ise arugi, et muutis kogu pildi."

"Kuidas te aru saate, et Jane ei maalinud seda nägu?" küsis Gamache nüüd juba ametliku häälega. Toa teisest otsast kuulis Beauvoir seda küsimust ning võttis kohale tõtates välja märkmiku ja pastaka.

"Esiteks on see ainus nägu siin pildil, mis tundub elutu." Sellega oli Gamache nõus. "Aga see on subjektiivne nägemus. On ka tegelik tõendus, kui soovite."

"See muudaks asja küll."

"Vaadake." Clara osutas taas blondiinile. "Issake, kui ma nüüd veel täpsemalt vaatan, pidin ikka pime olema, et ma seda enne ei näinud. See on nagu üks suur koeranael." Kuidas ka teised ei püüdnud, ei saanud keegi aru, mida ta silmas peab.

"Jumala eest, ütle juba, enne kui ma sulle tappa annan," kamandas Ruth.

"Seal." Clara viibutas sõrme naise näo ümber ja tõepoolest võisid kõik lähemal uurimisel näha väikest plekki. "See on nagu soolatüügas, tohutu aps selle töö peal." Ta näitas pea nähtamatuid udusevõitu tähne. "See on tehtud lapi ja lakibensiiniga, eks ju, Ben?"

Ben vahtis ikka veel altkulmu pilti.

"Ja vaadake neid pintslitõmbeid. Puha valesti. Vaadake Peteri nägu seal kõrval. Täiesti teistsugused jooned." Clara viibutas kätt ette ja taha, siis üles-alla. "Üles ja alla. Jane ei kasuta üles-alla tõmbeid. Palju viltu, aga mitte kunagi otse üles ja alla. Vaadake selle naise juukseid. Üles-alla jooned. See reedab raudselt. Ka sa märkad värvi?" Clara pöördus Peteri poole, kes paistis olema kimbatuses.

"Ei. Värvide suhtes pole midagi imelikku."

"No kuule. Vaata ometi. Valged erinevad. Jane kasutas titaanvalget — siin. siin ja siin. Aga seal," ta osutas naise silmadele, "see on tsinkvalge. Ja see on ookerkollane." Clara juhtis tähelepanu naise pihikule. "Jane ei tarvitanud iial ookrit, ainult kaadmiumi. Ilmselge. Me ju oleme nii palju ise kunsti teinud, seda õpetanud ja isegi lisaraha pärast McCordile töid restaureerinud, et ma võin teile öelda, kes on mida maalinud, isegi ainult pintslijoonte järgi, hoolimata pintslite ja värvide valikust." (lk 269-270)

Nii juhtub usalduse ja sõprusega, truuduse ja armastusega, mõtles Peter. Sind petetakse. Reedetakse. Lüüakse nii sügav haav, mis peaaegu ei lase hingata, mõnikord koguni hävitab su. Või mis veelgi hullem. Hävitab inimesed, keda sa kõige rohkem armastad. (lk 289)
"Oleksin pidanud taipama varem, pärast meie jutuajamist raamatukaupluses," ütles ta Myrnale. "Te kirjeldasite isiksusetüüpe. Need, kes elavad, nagu teie ütlesite, "vaikelu". Kas mäletate?"

"Mäletan küll. Need, kes ei kasva ega arene, elavad justkui vaikelu. Ja need inimesed muutuvad väga harva paremaks."

"Jah, täpselt nii," ütles Gamache. "Nad ootavad, et elu ise nad muudaks. Ootavad, et keegi neid päästaks. Või raviks. Nad ei tee ise mitte midagi." (lk 289)

"Kas te korraks meid ka kahtlustasite?"

Gamache silmitses neid kahte meest, üks suur ja elurõõmus, teine kõhnuke ja kinnine. "Ei. Te olete oma elus liiga palju teiste õeluse tõttu haiget saanud, et ise sellised olla. Oma kogemusest võin öelda, et haiget saanud inimesed kas kannavad seda edasi ja muutuvad ise vägivaldseks või saavad neist väga head inimesed. Teie pole võimelised mõrva sooritama. Mida ei saa kahjuks öelda kõigi siinsete inimeste kohta."

"Mida te silmas peate?" küsis Olivier.

"Keda te silmas peate?" küsis Gabri.

"Minge nüüd, ega te ometi ei arva, et hakkan teile ütlema? Pealegi ei pruugi asi niikaugele minnagi." Gabri tähelepanelikule pilgule ei jäänud märkamata, et Gamache polnud selles kuigi veendunud, pigem natuke kartlik. (lk 294)

Clara mõtles, kas peaks ta selgitama kivi kui surma sümboli tähendust. Aga see asi võis ka muna olla. Elu sümbol. Kumb? Säärane oli selle lummava töö hunnitu pinge. Veel täna hommikuni oli majake seisnud paigal, kuid kõikide asjaga seotud inimeste jutud olid viinud Clara mõttele panna majake keerlema nagu pisike planeet, omaenese külgetõmbejõuga, omaenese tõsielulisusega. Nii nagu enamik maju, kus elu ja surm on lahutamatud. Ja viimane seos. Maja kui inimese allegooriline minapilt. Meie valikute autoportree. Ja meie pimetähnid. (lk 295-296)