Tulime autost välja ja Hemingway viis meid tuldud teed tagasi ühe väikese kurva mälestusmärgi juurde, mis seisis hallina ja mahajäetuna tee keskel saarekesel.
"Iialgi ära jäta vaatamata sõjamälestusmärki, raidkuju või büsti," ütles Hemingway mulle. "Nad räägivad sulle palju sellist, millest sa muidu midagi ei teaks."
"Näiteks palju sellist, mis arendab vaatlusoskust," ütles Hemingway. "Kas või see siin." Hemingway luges mälestusmärgilt valjusti mõned nimed. "Need on Perche'i talupojad. Nelikümmend langenut umbes viiesaja elanikuga küla kohta, mõned alles päris poisikesed. Seda on kuradima palju. Kõik need Normandia-Prantsuse piirilinnad olid 1918. aastaks meestest peaaegu tühjad."
Kui läksime tagasi auto juurde, ütles seni mõttes olnud Scott: "Tead, mis on su teooria nõrk koht, Ernest?"
"Mis teooria?" küsis Hemingway vastu. "Mina teooriaid ei usu."
"Sa õpetad Kutti asju vaatlema, aga sul pole õigus. Loeb see, mida inimene asjadele juurde lisab. Mitte see, mida ta tegelikult näeb."
"Hull oled," ütles Hemingway. "Inimene peab nägema seda, mis ta näeb, õigus ju?"
"Ei,» ütles Scott. "Sa käsid tal alustada sellest, mida silm näeb, aga see on ju niisama hea, kui sa käsiksid tal ahvi kombel tühja telliskiviseina vahtida."
"Ära kuula teda, poja," ütles Hemingway mulle. "Otsi seda, mida silm näeb. Koorik teeb maailmast maailma."
James Aldridge, "Viimne pilguheit", tlk Tiiu Viires, LR 44-46/1982, lk 27
