Marshall McLuhan

Marshall McLuhan 1945. aastal

Herbert Marshall McLuhan (21. juuli 1911 Edmonton – 31. detsember 1980 Toronto) oli Kanada filosoof, kelle töid peetakse üheks meediauuringute alustalaks. McLuhan võttis kasutusele väljendid meedium on sõnum ja globaalne küla.

Proosa

"Gutenbergi galaktika"

Allikas: Marshall McLuhan, "Gutenbergi galaktika" [1962], tõlkinud Toomas Rosin, 2020

• Meie privaatsed meeled ise ei ole kinnised süsteemid: alatasa ja lõputult tõlgib neid üksteiseks see, mida me nimetame teadvuseks. Kuid meie meelte laiendused, tööriistad, tehnilised vahendid on läbi aegade olnud kinnised süsteemid, mis ei ole suutelised koostööks ega kättesaadavad kollektiivsele teadvusele. Nüüd, elektriajastul, on just meie tehniliste instrumentide kooseksisteerimise lühiealine iseloom põhjustanud kriisi, mis on kogu inimkonna ajaloos täiesti uudne. Meie avardunud võimed ja meeled moodustavad nüüd ühtse tajuvälja, millest tuleb saada kollektiivselt teadlikuks. Nagu seni meie privaatsed meeled, nii nõuavad nüüd ka meie tehnikasaavutused koostööd ja tasakaalu, mis teeks võimalikuks nende ratsionaalse kooseksisteerimise. Senikaua kui meie tehnilised vahendid on aeglased, nagu seda on ratas, tähestik või raha, oli asjaolu, et nad on eraldiseisvad, kinnised süsteemid, ühiskondlikult ja psüühiliselt talutav. Nüüd, kus kujutised, helid ja liikumised on üheaegsed ja globaalse ulatusega, ei ole see enam nii. Kui meie privaatsete meelte ja isikliku ratsionaalsuse vahel on alati olnud tasakaal ja koostöö meie isiklikus tunnetuses ja meie (nagu kunagi öeldi) "terves mõistuses" [wits], siis nüüd peavad ka meie inimlike funktsioonide laiendused hakkama tegema samasugust koostööd kollektiivses teadvuses.
  • lk 28-29

• Me ei tea, kas protsess, mis algas "romantilise reaktsioonina", püüdena orgaanilise terviklikkuse poole, elektromagnetlainete avastamisest kiirendas või mitte. Ent kindlasti on selle avastuse mõjul jällegi sündinud kõiki inimlikke tegevusalasid hõlmav simultaanse "väli", nii et inimsugu on nüüd sattunud "globaalse küla" olukorda. Me elame ühesainsaas kitsas ruumis hõimutrummide kõmina saatel. Seega on huvi "primitiivsuse" vastu tänapäeval sama banaalne ja meie probleemide seisukohalt sama ebaoluline kui 19. sajandi mure "progressi" pärast.
  • lk 71-72