Rita Falk

Rita Falk (sündinud 30. mail 1964 Oberammergaus Saksamaal) on Saksamaa kirjanik.

"Aurukuklibluus"

Nuikapsaroog on uhke toit, kui hiljem saab rahulikult kodus olla. Kui ei ole kokkusaamisi, eriti armualaseid. Muidu on see pigem ebasoodne. Seda soovitust ei tohiks mingil juhul alahinnata.
- Rita Falk, "Aurukuklibluus", tlk Eve Sooneste, 2022, lk 261

"Talvekartulikneedlid"

Tsitaadid väljaandest: Rita Falk, "Talvekartulikneedlid", tlk Eve Sooneste, 2018

Niisiis, see oli kolmapäeval (või neljapäeval — vahet pole), igatahes tegin nagu alati Ludwigiga oma jalutusringi. Üks-seitseteist-ringile kulus meil üks kakskümmend viis, aga see pole hetkel tähtis. Ludwig lontis muidugi nagu alati kuulekalt minu ees ja tundis korraga mingit lõhna. Ta kargas paar sammu ettepoole, võttis midagi maast ja pani peremehele kenasti jalge ette. Nagu öeldud, oli see karvamüts, pealegi üpris maitselage, sest see oli täis roosasid lindikesi ja sädelevaid kive. Ludwig liputas saba ja tundis heameelt. Siis tuiskas äkki üks naine vuhinal läbi lume ja ma arvasin, et see on kindlasti mütsi omanik, kes rõõmustab, et me selle üles leidsime. Päris nõnda see aga polnud. Esiteks ei olnud ta rõõmus ja teiseks ei olnud see müts. Lähemal silmitsemisel oletasin, et tegu on koeraga, täpsemini emase koerakesega roosades rakmetes, millel sätendasid kivid. Naine röökis minu peale (kui ta jälle hingata sai), et miks ma oma jõletisel silma peal ei hoia. Ilmselt mõtles ta Ludwigit. Siis karjus ta, et kas ma üldse tean, kui palju selline (tõu nimetus pole oluline) tuust ka maksab ja kui tundlikud nad on.

Mul polnud aimugi.

Müts lamas ikka veel maas ega teinud piuksugi. Kui ma poleks Ludwigit nii hästi tundnud, oleksin kahtlustanud, et loom ei elanud transporti üle. Siis tõstis naine liikumatu eluka sülle, noppis ta käpad märgadest lehtedest puhtaks ja trampis raevukalt minema. Ma imestasin tõsiselt, kuidas nõnda õrn olevus niimoodi trampida suudab. Aga see selleks. (lk 7-8)

Mina küsin Simmerli käest, kas ta teab, kes see naine on, ja mees vastab: "Loomulikult, kõik teavad! Vahel ma tõesti imestan, Franz, kudas sa saad olla külasandarm, kui oled alati viimane, kes miskit teada saab. Veri- ja maksavorsti nagu alati?"

"On need vorstid kõik ikka värsked?" küsin ma irvitades.

"Enam värskemad ei saa olla. Emis kärvas alles täna hommikul veremürgitusse, sai maksatsirroosi."

"Täna hommikul, ütled? Tjah, värskem ei saa tõesti olla. Anna siis igaühte kolm tükki nagu alati. Ja räägi, mis sa tollest naisest tead." (lk 9)

Vangutan pead. Ei, ma ei mäleta, et Sonnleitneri mõisas üldse oleks keegi kunagi elanud. See on ju eluks kõlbmatu. Juba lapsena pidime ainuüksi üle müüri vaadates püksid täis tegema. Vana lobudik keset metsa, ühtki naabrit pole silmapiiril. Ja nüüd elab tolles sünges karbis see habras naisterahvas oma tibatillukese koeraga (oletan endiselt, et see on koer, kuigi naine pole seda öelnud). No ma ei tea. Võiks ju kuskil ilusamas kohas elada. (lk 9)
Vanaema teeb vorstide juurde hapukapsast ja kartulitampi ja papa õgib nagu elajas. Siis on tal veel kõhu jaoks napsi vaja ja ta sukeldub taas biitlitesse. üpris valjusti. Ja mina olen õnnelik, et vanaema on juba kurt ega pea igal õhtul sedasama jama kuulama. (lk 10)
Kui ma kohe auru juurde ei pane, jääb sealaut igavesti sealaudaks ja ma pean majja tagasi kolima. Seda ei taha ma mingil juhul! Nii et pean end kokku võtma ja seda tobedat ümberehitust jätkama. Sest kui see on kord valmis, siis on siin esmaklassiline elamine: poole meetri paksused välisseinad, ümarkaarega aknad, võlvlaed, üle saja aasta vanuste tugipalkidega ja paekiviplaatidega avatud elamine. Igal arhitektil läheksid jalad nõrgaks. Aga enne lukskorterit on armas jumal seadnud töö. Ja materjalikulu. Ja ehituspoe. (lk 10)
Kahjuks ei leia ma ühtki noist laulvatest, meeletult osavatest, kavalatest ja kärmetest müüjatest. Kuigi see pole päris täpne. Kärmed on nad tegelikult selles mõttes, et alati, kui ma mõne avastan, lipsab ta kohe minema. Ilmselt laulutundi. (lk 11)
Jõuan üsna hilja koju ja jään kanapeel kohe magama, kuigi papa kuulab jälle biitleid ("Michelle"). Veerand nelja paiku ärkan üles, papa kuulab ikka veel biitleid. Ma lähen teenistusrelvaga majja ja panen plaadimängijale paar pauku. Michelle jääb vait ja tuhat musta kildu lendab toas laiali. Paul ja George ja Ringo ja John on nüüd kõik kuss. Puhun püstolilt suitsu ja heidan taas kanapeele. "Let it be," kuulen pisut enne uinumist. Kassettmakk ilmselt veel töötab.

Mark David Chapman tulistas John Lennonit — olgu jumal talle armuline. Tema isa oli ilmselt biitlite fänn. (lk 13)

Jõulud. Jõuluõhtu on tavapärane: kartulisalat ja vorstid, Regensburger Domspatzeni jõuluplaat, kesköine missa koos vanaemaga. Me jääme jälle mõlemad magama ja preester äratab meid lõpuks üles, enne kui ukse lukku paneb. Seda teeb ta juba kolmandat aastat, sest ükskord unustas ta meid kirikusse ja kui me ärkasime, põrutasime keset ööd vastu kirikuust kolkides pool küla ärkvele. (lk 13)
Esimesel pühal tuleb külla Leopold oma rumeenia Roxanaga ja vanaema küpsetab meile hane. Papal on hea meel ja Leopold, vana libedik, teeb ka näo, et tal on hea meel. Roxana ei räägi söögi ajal jälle sõnakestki, vähemalt mitte teistega, Leopoldile ütleb ta korra: "Läobold, kas sa võiks soola uladada?", ja Leopold ulatab soola. Rohkem ei ütle Roxana midagi. Ta suunab paar korda oma pruunid hirvesilmad üle laua minu peale ja sätib püsiloki kõrva taha. Ühel hetkel on ta sukastatud jalg minu süles, nii et mu silmad tahavad pealuust välja karata. Ma pean köhatama ja saiakneedel hüpleb mu kurgus üles ja alla ja üles ja alla ...

Kui ma püsti tõusen, ripub Roxana lilla suka niit mu püksiluku küljes ja temal sukasilm jookseb. Ja ehkki vanaema hiljem pasundab: "Vaata, poiss, sul on lilla niit püksitila külges!" ja veel hiljem: "Vaata, Roxana, su silm jookseb!", ei saa keegi midagi aru. (lk 14)

Ta vihkab mind sellest saadik, kui ma ilma sündisin. Sest mina olevat mamma surmas süüdi, ütleb ta. Mamma suri nimelt kohe pärast minu sündi. Meie veregrupid ja reesusfaktorid ei sobinud kokku või midagi sinnapoole. Igal juhul ta suri ära ja mina olen süüdi. Ma tegin alles mähkmetesse, kui ta mulle juba ütles, et olen luuser. Ta ütles, et kogu mu elu on üks suur viga ja et esimese vea tegin ma juba sündimisega. Sest ma ei oskavat isegi ilmale tulla nagu kord ja kohus, ütles ta. Leopold on lihtsalt persevest. Aga sellest sain ma aru alles palju hiljem. Ja see on kurb, kui midagi niisugust peab ütlema oma venna kohta. Aga nii see juba kord on. (lk 15-16)
Kui vanaema läheb voodisse, kuulame meie Baieri raadiost Ludwig Thoma "Püha ööd". Roxana ei kuula, tema on vahepeal kõrvaklapid pähe löönud ja viilib oma kunstküüsi. Talle meeldib rohkem telekat vaadata. Kõige meelsamini saateid, kus frustreeritud abielunaised purulolle mehi vahetavad või mõni nunna ja sadomaso Domina vahepealne olevus õpetab vaikse trepi peal hulkurperekonna lastele korralikke kombeid. Ühesõnaga, sotsiaalpornot. (lk 16)
Igatahes saan raadiot kuulates Leopoldi terasemalt silmitseda. Ja ta teeb praktiliselt kõike täpselt nii nagu papa. Kui papa kuulates naeratab, libiseb ka Leopoldil irve üle suu. Kui papa silmad hakkavad nukralt läikima, hiilib ka Leopoldile pisar silmanurka. Ta on võrratu teeskleja. (lk 16)
Siis küsin, mis täpselt juhtus ja kas ma saan ka Klärcheniga rääkida. Sest ma oletan, et Klärchen on vanem naisterahvas, võibolla tädi või vanaema või midagi seesugust. Sest minu vanaema oli kogu küla jaoks alati olnud Lena, kuni ta hakkas kokku kuivama. Ta muutus üha vanemaks ja kortsulisemaks. Algul oli viinamari ja hiljem rosin. Ja kuna ta oli rosin, siis polnud ta enam Lena, vaid Lenerl. Sest pisikestele kortsus inimestele sobib hellitusnimi suurepäraselt. Niisiis arvasin, et Klärchen oli varem Klara ja nüüd on ta rosin ehk Klärchen. Selgus aga, et Klärchen on Müts. Mis väga hästi sobib, sest ka Müts on pisike ja kokkutõmbunud. (lk 18-19)
Ja siis võtan ma isikuandmed. Muidugi mitte Klärchenilt, vaid tema omanikult. Passi pole tal käepärast, aga sellest pole lugu, sest ta saab ju rääkida: ta on isa poolt prantslanna. Ta eesnimi on Mercedes. Mercedes! Benz! Kahekümne kaheksa aastane, meeter kuuskümmend kaks pikk, viiskümmend üks kilo raske. Tumepruunid juuksed, sinised silmad. Ta vastab ladusalt kõigile küsimustele.

Alles rinnaümbermõõdu küsimisel muutub ta tõrksaks. (lk 19)

See kõlab isegi mõistlikult, ent mul on ikkagi paha tunne, mis kasvab iga hetkega. Mõtlen just, kas peaksin relva taas temale suunama, kui hakkan aevastama, ja mitte lihtsalt niisama "atsihh", vaid nõnda, nagu tuleksid mu ninatiivad näo küljest lõplikult lahti. Flötzinger tõuseb.

"Kuhu nüüd?" karjun.

"Toon taskuräti, mul pole mingit tahtmist pärast su kolle koristada."

Ta toob pabertaskuräti.

Mul jooksevad silmad vett ja ma nühin neid paberiga. Kahjuks saan seda vaid väljastpoolt teha, sest siseküljele ma ei pääse. Aga nad sügelevad seestpoolt. Siis hakkan uuesti aevastama. ]a mitte ühe korra, vaid mind tabab tõeline aevastuste laviin. Ma ei suuda enam lõpetada ja kui viimaks siiski valmis saan, on mu silmad kuni millimeetrise kriipsuni kinni paistetanud.

Mu ainus mõte on: pisargaas! Jeerum, Flötzinger kasutas pisargaasi! Hakkan uuesti aevastama, kui miski kargab minu najale püsti. See on nagu James Bondi film, ainult et Bond on Flötzinger ja mina olen vene kõlupea, kelle ta just rajalt maha võtab. Nüüd vaatab mulle vastu kass. Otse silma sisse. Angoora kass. Ta tõmbab küüru selga ja sõtkub käppadega mu pükse, nagu kõnniks stepperil.

Läbi mu pea käib mõte, et see ehk polegi pisargaas, vaid kassiallergia, mis mul on alati olnud. Viimane, mida näen, on sajad peened karvad otse mu näo ees hõljumas. Siis tulevad välgud ja igavene pimedus. (lk 21-22)

Siis sõidame koju. Vanaema pakib jope lahti ja poeb sisse. See istub nagu valatult, on musta värvi ja selle seljal on oranžide tähtedega kiri "Big girls have more fun!".

Halastaja taevas!

Aga vanaema ju inglise keelt ei oska. (lk 27)

Välislingid