Liz Moore

Liz Moore (sündinud 25. mail 1983) on Ameerika Ühendriikide kirjanik.

"Pikk ergas jõgi"

Liz Moore, "Pikk ergas jõgi", tlk Eve Laur, Rahva Raamat, 2022.

• Mõne minutiga jõudis kohale kiirabi, ma sõitsin õega kaasa ja vaatasin pealt, kuidas talle Narcanit anti, surnuist üles äratati, väevõimuga, ime läbi, kuidas ta valust ja iiveldusest ja meeleheitest karjus, palus, et me ta tagasi laseksime.

Tol päeval sain ma teada saladuse: keegi neist ei taha päästmist. Kõik tahavad alla tagasi vajuda, et maa neid neelaks, et uni edasi kestaks. Nende näost paistab vihkamine, kui nad surnuist üles äratatakse. Seda ilmet olen tööl kümneid kordi näinud: kui seisan mõne vaese parameediku selja taga, kelle töö on neid teisest ilmast tagasi tirida. (lk 39-40)

• Ühel selgemal hetkel ütles Kacey, et sõltuvuses kerib aeg justkui nõiaringis. Igal hommikul on võimalus, et midagi muutub, igal õhtul on häbi, et kõik läks jälle untsu. Ainus töö on laksu otsimine. Iga doos on parabool, põhjas-pilves-põhjas; iga päev on sääraste lainete jada; päevadest saab koostada edetabeli selle järgi, kui kaua on kasutaja end mugavalt tundnud või valudes vaevelnud; kuudest samamoodi. (lk 209)
• Püüdsin kõrvu sulgeda vaiksele taustasuminale, mis mind päevad läbi saatis, häirekella kaugele kõmale. Ma ei kuulanud seda. Tahtsin, et kõik jääks nii, nagu on. Kartsin tõde rohkem kui valet. Tõde oleks mu eluolu muutnud. Vale oli stabiilne. Vale oli vagane. Ma olin valega rahul. (lk 227)
• Aga kaos jääb alati valitsema, isegi kui temalt kodu ära võtta. (lk 295)
• Kas oskaks keegi sõnadega seletada seda suurt ürgset õrnust, mida tuntakse last süles hoides? Seda loomset tunnet - tita pehmet koonukest, tita uhiuut nahka (mis on nii suures kontrastis su oma parkunud nahaga), käekest, mis küünitab peret otsides sinu näo poole. Väikeseid kiireid patsukesi, mis tabavad su põski ja rinda, kerged kui liblika puudutus. (lk 393)
• Pane mulle käsi selja peale, ütles Kacey, ja mina paningi, meenutades hellalt, mis tunne mul oli, kui ema käsi minu nahka puutus. Tagantjärele mõeldes on vist võimalik, et ma püüdsin anda Kaceyle mingit eneseväärikust; olla kanal, mille kaudu emaarmastus pärast tema surma edasi voolas; immuniseerida õde ilmaelu arvukate raskuste vastu. Selles asendis, minu käsi tema seljal, jäime mõlemad magama. Meie kohal oli tõrvapapist lamekatus, talvisteks oludeks ebasobilik. Katuse taga oli Philadelphia öötaevas. Mis oli taeva taga, seda me ei teadnud. (lk 484)
• Mõni päev olen tundide kaupa arvutis ja külastan surnute mälestuslehti. Kõik on endiselt olemas: Facebooki seinad, matusekontorite kodulehed, blogid. Lahkunutest on saanud digitaalsed vaimud, kelle viimased isiklikud postitused on mattunud leinalaine alla, neil kästakse rahus puhata, sõbrad näelevad vaenlastega, kes väidavad, et pooled inimesed on siin lehel feik, mida iganes see ka tähendab. Tüdrukud soovivad oma poistele kaks aastat pärast surma ikka veel palju õnne musi, justkui internet oleks kristallkuul, nõiatahvel, teise ilma avanev portaal. Eks ta omal kombel olegi.

Mul on saanud harjumuseks hommikuti lehed läbi käia, lahkunute sõprade ja sugulaste lehed niisamuti. Kuidas ema vastu peab? mõtlen ma. Ja vaatan järele. Kuidas ta parimal sõbral läheb? Peikal? (Peikad on tavaliselt esimesed, kes eluga edasi lähevad: peeglis poseeriva õnneliku paarikese pilt võetakse maha; üles pannakse endast tehtud selfi; pärast seda tuleb uus naine.) Sõbrad on mõnikord kibestunud, sa lubasid kyle, ausalt ka kui keegi veel sureb. miks kyle. puhka rahus. Süstlaorjad on teiste omasuguste vastu kõige karmimad. TERVE SEE KRDI KIRRE ON NARKAREID TÄIS, jaurab üks pilvik ja ma tean, et olen teda müümise eest kinni võtnud. (lk 515)