Eda-Ines Etti

Eda-ines Etti, 2006.

Eda-Ines Etti (esinejanimega Ines; sündinud 26. mail 1981 Haapsalus) on eesti laulja.

Intervjuud

• [Eurovisioonil osalemise ajast:] 20 aastat on ju mööda läinud, et see on ikka pigem selline äge periood, mida meenutada. Vahetult pärast Eurovisiooni tõenäoliselt mul olid seal omad traumad, sest kõik see meedia – sealt tuli nii positiivset kui ka negatiivset – ja ma elasin seda tollel ajal raskemini lihtsalt üle.
• Mingil hetkel käis minus see klõks ära, et ma tahan ainult ikkagi Eestis olla.
  • Eda-Ines Etti, intervjuu: Anu Välba, "Jaagup Kreem: ma pole hetkel väga suur Eesti riigi fänn", ERR/ETV "Hommik Anuga", 26.11.2023

• Ma olen seda nüüd julgenud välja ka öelda, et ma ei olnud tugeva emainstinktiga inimene oma kahekümnendates ja kolmekümnendate alguses. Ma ei kujutanud ette, kuidas ma oleks ema. Mul ei olnud tugevat tunnet, et ma oleks väga hea ema. Ma ei kujutanud ette, et ma selle rolliga hakkama saaks. Kuid see enesekindlus saabus minu praeguse elukaaslasega. Minu lugu on selline.
  • Eda-Ines Etti, intervjuu: "Eda-Ines Etti ühiskonna survest: üritasin viisakalt vastata, kui jälle küsiti selle kohta", Kroonika/Raadio 2, 02.05.2023

• Mulle meeldib inimestes loomulikkus ja eks ma ise püüan ka loomulikuma poole.
• Muidugi on tore tunda, et mees saab eluga hakkama. Aga eks ma olen ju ka oma tööga rasva kogunud aastaid juba. Olen oma elus üht-teist näinud. Oma väike tagavara peab naisel taganemisteeks ja selgrooks olema.
• Selge see, et tuleks rohkem reklaamitööotsi, kui end Instagramis promoks. Tunnen, minust pole influencer'i tüüpi. Naljakas sõna, mulle on võõras oma elu viimast kui külge sotsiaalmeedias kõigile näidata.
• Minule Instagram algusaastatel isegi meeldis, aga nüüd on see üle võlli paisunud crazy maailm. Nagu Andy Warhol kunagi ette kuulutas: tulevikus on iga inimene 15 minutit kuulus.
• Tõsi ta on, et tihti on suurema loomingulise tõuke mulle andnud just sisemine igatsus või rahulolematus millegi-kellegi suhtes. Oma praeguses elus olen aga õnnelik ning ei oskagi kuhugi mujale mõtetes lennata kui oma mõnusasse argipäeva. Mažoorsed lood ei kuku mul kuigi loomulikult välja.
• Aga mõtlen nii, et eks ma olen ikka päris palju muusikat juba kirjutanud ka. Pika kontserdikava väärtus on ka see, et paljud lood on ajas hästi vastu pidanud, et neid ei ole veider aastal 2021 esitada, loodetavasti ka mitte aastal 2031. Minu laulude kõlapilt pole põrkunud mitte niivõrd hetke trendidest kui enda ja bändi sisemisest tunnetusest ja isiklikust muusikamaitsest.
• Laulutekste kirjutades olen üritanud ikka olla mitte pingutatult originaalne ja samas mitte ka liialt etteaimatav või naiivne. Eks ta üks balansseerimine, otsimine ole. Paljus juhus selles mõttes, et aeg-ajalt saadetakse teksti keskne mõte justkui kuskilt ülevaltpoolt ja sõnad saavad kokku mängleva kergusega. Teinekord on see korralik pusle kokkupanek, rida rea, sõna sõna haaval, otsid ja klapitad. Parimad ja ausamad tekstid on ilmselt sündinud ikka enda sisemistes emotsioonisahtlites sobrades ja sinna natuke vinti peale keerates.
  • Eda-Ines Etti, intervjuu: Meelis Kapstas, "Eda-Ines Etti: Mart oli esimene mees, kellega tuli kindlustunne, mida olen tegelikult vajanud", Anne & Stiil, 01.09.2021

• Ei tasu tegelikult ebakindlust peljata. Pigem suunata see just töötegemisse ja rohkem harjutamisse. Kindlasti ei tohiks sellest heituda ja otsustada asjaga mitte tegeleda.
  • Eda-Ines Etti, intervjuu: "Muusikute sõnul lavahirmust täielikult üle ei saagi", ERR/R2TV, 04.05.2020

• Mul on elus olnud aegu, mil tegin kõike, mida pakuti, kuid see on läbipõlemise koht. Nüüd ütlen paljudele projektidele ei. Asjad õnnestuvad paremini, kui teed midagi, millesse ka ise usud ja mida tahad teha – nii tuleb hoopis teine kvaliteet.
  • Eda-Ines Etti, intervjuu: "Eda-Ines Etti: mul on elus olnud aegu, mil tegin kõike, mida pakuti", Kroonika/Õhtuleht, 15.07.2019

• [Osalemisest 2000. aasta Eurovisioonil:] Sellel ajal oli see noore inimese silmad lahti suhtumine. Ma olin suhteliselt avatud tegema erinevaid asju. Sul ei ole tegelikult teist varianti, kui sa alles oled muusikasse tulemas.
• [Eurovisiooni-loost "Once In A Lifetime":] Ma mäletan, et ma tundsin, et see pole päris minu muusika, aga ma tundsin, et see on hitt. Noore inimesena pigem tasub selliseid projekte teha, mitte nii hirmsasti oma joont ajada, sest see võib ka takistuseks saada, sest alguses on vaja kuidagi inimeste teadvusesse jõuda.
• [Kontsertidega taasalustamisest pärast lapsepuhkust:] Vorm on juba selle pinnalt okei, aga selge on see, et ma ikka hoian ka, mingisugust peopanemist ei ole, pikad öötunnid jäävad kindlasti ära, kui on vähemalt kolm-neli kontserti nädalas minimaalselt, siis peab ennast hoidma rahulikuna ka. Ma ei ole enam 20.
• Ma ei oska öelda, kas ma olen metsikult pühendunud, ma tegelikult olen oma loomult suhteliselt laisk. Ma loodan alati, et mul asjad kuidagi lihtsalt tuleksid, ma pigem olen see tüüp. Aga kohusetundlikkus on võib-olla õige sõna, mis minu juurde käib. Kohusetunne ei lase mul mingeid asju üle käe teha.
  • Eda-Ines Etti, intervjuu: "Eda-Ines Etti: hoian ennast rahulikuna, ma ei ole enam 20", ERR/Raadio 2 "Suvehommik", 30.08.2018

• Mulle väga meeldivad näiteks veneaegsed tassid ja taldrikud, neis on mingi rumal ja armas nostalgia. Olen ema käest saanud väga palju erinevaid klaase ja pitse ning supitirinaid, millel on oma lugu ja mälestus. Isegi kui need ei ole väga hinnalised, on neis ikka midagi, mis mulle meeldib ja mis seguneb moodsa kodu hõnguga ideaalselt. Hea meelega kasutan modernses interjööris mõjuvaid ja efektseid nõusid. Mina leian, et pole alati tarvis endale koju just uusi asju osta, see ei anna tegelikult kodule mitte midagi juurde.
• Lugu on see, mis muudab need asjad väärtuslikumaks. Teada, et see kapp on sealt pärit või see vaas kuulus kunagi hoopis sellele inimesele ning seal hoiti mingeid kindlaid asju – see annab kõigile asjadele nii palju väärtust ning toob esile nende hinge. Just sel põhjusel on mõnus neid esemeid ka oma lastele edasi pärandada.
• Eestiaegseid üksikuid tasse ja klaase meil ikka on, need on nii armsad. Kõige rohkem on mul kahju ühest Villeroy & Bochi siniste maalingutega vaagnast, mis oli juba Eesti ajast meie perekonda tulnud. Mul õnnestus see loomulikult ära lõhkuda, ma ei andesta seda endale iial. Samas olen mõelnud, et asjadel on oma aeg ja kui pidi katki minema, ju siis pidi. Mu vend Ivo pani küll killud kokku, aga ega ta enam see vaagen ole.
• Hea on oma kätega midagi teha, see viib mõtted töölt ja rutiinilt mujale.
• Eesti artistid ei saa endale kohe kindlasti igaks kontserdiks ja esinemiseks brändiriideid lubada või uusi kostüüme osta, seega tuleb olla lihtsalt nutikas ja kasutada muid võimalusi ning enda fantaasiat.
• Eelistan ilusaid ja mulle sobiva disainiga riideid, aga hind on mulle samuti oluline. Ma ei jälgi ühtegi spetsiaalset firmamärki.
• Olen veidi vanemaks saanud ja sellega kaasnevalt on mul tekkinud üks muudatus küll – olen aru saanud, et investeerin pigem riidesse, milles ma end suurepäraselt ja mugavalt tunnen, mitte sellisesse, mis ääretult põnev välja näeb. Odavaid topikesi üritan ma enam mitte nii väga osta. See jääb pigem aega, kui tahtsid iga päev eriline ja põnev välja näha. Ma investeerin ilusatesse kangastesse ja kvaliteeti.
• Praegu on mul täiesti kahju, et pole olnud aega siin kaltsukates käia. Olen profimatelt tüdrukutelt kuulnud, et tuleb oma lemmikpood leida ja seal kaubapäevi ja kuu algusi jälgida, siis oled see, kes on esimesena jaol ja kraabib koore.
  • Eda-Ines Etti, intervjuu: Dagmar Reinolt, "Eda-Ines Etti: kõigel vanal on oma hing ", Anne & Stiil, 13.10.2011