Tõnis Vilu

Tõnis Vilu (sündinud 14. mail 1988) on eesti luuletaja.

Luule

istun pimedas köögis pea käib väljamagamata kvetiapiinist
ringi ja aknapraost tuleb karget talveõhku seda justkui
pressitakse sisse surub suur piimjassinine õide puhkev lill
suur kuulaja õis avaneb üks teine aken kuskil hetzeli
tänaval maaniline sosin punutud tooli kägin tema vaevaga
tehtud vaikus on selgelt kuulda sellest juba piisab üksikud
hõredad lumehelbed peaaegu selgest taevast sellest juba
täiesti piisab

• Juhan Liivi auhinnale nomineeritud luuletus, Vikerkaar 2022, nr 7–8

Intervjuud

• Kirjanikuks ei pidanud ma ennast tegelikult väga pikka aega, kuigi juba kirjutasin luuletusi, see tundus olevat pigem nagu igapäevane vajadus ja mitte teadlik otsus. Ent üks hetk siiski tundsin, et kui mult küsitakse, kes ma olen, siis kõige südamelähedasem ja ausam on vastata, et ma olen luuletaja. Nii on see olnud praeguseks umbes kümme aastat, nii et mu luuletajatee on veel päris alguses.
• Kõik mu enda raamatud on olnud põnevad protsessid, raamatu (kui sellise) kokkupanek, kujundamine-küljendamine ja avaldamine, see tähendab millegi sünni tunnistamine on rahuldust pakkuv tegevus.
• Olin ka seitse aastat Värskes Rõhus proosa- ning tegevtoimetaja, olla noorte andekate kirjanike esimeste sammude juures on miski, mis jääb mulle pikaks ajaks südamesse.
• Ma alguses natuke kartsin, kuidas võib mõjuda selline elu, kus luuletamine on täiskohaga töö, aga kartused olid aluseta. Praegu on kahtlemata parim aeg mu elus. Ma olen alati olnud oma luulega ühtne, aga hetkel on see ühtsus kuidagi palju sügavam, luule on sõna otseses mõttes mu elu. Ma elan läbi luule, ja ma arvan, et seda tajuvad ka lugejad.
• Luulega Eestis ära ei ela, kaugeltki mitte. See tähendab siis pelgalt müüginumbrite pealt. Kirjanikupalga ja loometöötoetustega on see võimalik, viimasega vähem, aga abi on sellest kindlasti.
• Kuigi toimetamine ei ole alati põhjuslikus suhtes nt luuletuste kirjutamisega, siis seal mingi seos siiski on, ja ma arvan, et tugeva keeletajuga kirjanikud võivad olla ka head toimetajad.

Toimetajatööga on võimalik majanduslikult paremini hakkama saada kui luuletamisega, aga eks see olene ka palju sellest, kus ja mis kontekstis see töö on. Noore kirjanduse ajakirjas Värske Rõhk töötamine oli äratasuv. Samas toimetada näiteks tükitööna kirjastustele raamatuid nii väga pole.

• Ma tahaks näha, et tulevikus oleks ravikindlustus tõesti absoluutselt kõigile. Ja mul on tunne, et kui see samm teha, siis tuleks just kohe algusest mõelda sellele, et see oleks absoluutselt kõigile, kogu rahvale. Ravikindlustus ainult loomeliitude liikmetele põhjustaks ilmselt asjatuid pingeid. Miks ühed saavad ja teised mitte?
• Aasta-aastalt on jäänud tunne, et poliitilisel väljal ei ole minu ja võib-olla ka minu põlvkonna häälele esindajaid.
• Sain Eesti Kirjanike Liidu liikmeks alles hiljuti, vara mul soovitusi jagada, sest kõik on veel uus. Kuid ma arvan, et midagi on juba praegu õigesti. Näiteks sain kirjanikupalga nii, et polnud ühegi erialaliidu liige. Jah, kuigi kirjanikupalga statuudis ongi juba algusest peale kirjas, et selle taotlemiseks ei pea olema loomeliidu liige, siis mul on siiski väga hea meel, et seda mu puhul ka tõesti arvestati. Mu meelest võikski olla loomeliidu lähtepunkt see, et ta ei seisa mitte ainult enda liikmete, vaid ka üldiselt oma eriala eest. Eesti Kirjanike Liit seisab eesti kirjanduse eest, ma loodan, et see kunagi ei unune.
• Samas ma ei usu, et näiteks Nõukogude Liidu ajal majandus-poliitiline eliit oleks olnud kultuurile kuidagi lähemal. Honorarid võisid olla küll suuremad, aga poliitika oli kultuurile lähedane ikkagi pigem sellepärast, et tsenseeris ja üritas seda kontrollida. Pealesurutud sotsrealism on mu meelest samuti väga kunstikauge.
• Kultuur ei ole ainult kirjandus, kunst ja muusika. Või siis kirjandus, kunst ja muusika on ise palju avaramad, kui tavaliselt arvatakse. Näiteks popmuusika, mida ma pean ka kultuuriks, pole midagi nii marginaliseeritud. Kõrgkultuur, jah.
• Kuigi ma ei tea isegi, mida tegelikult tähendab kõrgkultuur. Tõepoolest on olemas näiteks luule, mis on "tavalugejale" raskesti mõistetav ja peaaegu läbipaistmatu (mulle endale kipub just sedalaadi luule meeldima, sest mõnest üksikust praost paistev valgus mõjub mulle palju eredamalt kui lauspäike), aga ma olen aastate jooksul aru saanud, et tegelikult ei ole olemas sellist asja nagu hermeetiline kunst, küsimus on enamasti kiirustamises – anna luuletusele aega, loe seda kasvõi teosammul, mitu kuud järjest, ja ükskõik millise kogemuste pagasiga sellele läheneda, tuleb mingisugunegi arusaamine lõpuks ise.

Siin lagunebki mu jaoks kõrgkultuuri kui sellise mõiste. Võib-olla on selline perspektiivimuutus eelduseks, et ka kõrgkultuuriks peetav poleks enam marginaliseeritud – avatus mõistmisele on olla avatud millelegi raskesti mõistetavale, tihedamale. Võib-olla väärtustataks siis seda rohkem.

• [K]ultuur on mu jaoks üks avatuse eeldusi. Ühtlasi ka võimalus olla inimlik.
  • Tõnis Vilu, intervjuu: Kaisa Eiche, "Luulega Eestis ära ei ela, kaugeltki mitte", Postimees, 15. detsember 2022