Muusikat, helisid, nende harmooniat, vägevust ja mahedust pole keegi välja mõelnud. Muusika kui niisugune oli enne inimest. Loodus - mets, vulkaan, kanjon, tundra, kõrb - laulab ja mängib kümnetel instrumentidel, teda on vaja vaid kuulata. Ja hädine inimesehakatis leidis tuhandeid aastaid tagasi looduses kindlasti inspiratsiooniallika imiteerimiseks, kutsuvaks meelitamiseks, sõjakaks ähvardamiseks või tormakaks juubeldamiseks. Laulavad mitte ainult linnud ja inimesed. Laulavad ka putukad, kalad ja paljud teised. Kui lind laulab, siis ta laulab, aga iga inimene ei laula... Või õigemini - nii valesti (sealjuures kindlasti kõvasti ning pealetükkivalt) kui paljud inimesed, ei laula ükski lind... Muusika ei ole ainult meie, inimeste, tehtud. Ta on kõikjal meie ümber. Meie tehtud on noodijooned ja -märgid, solfedžo- ja harmooniaõpetus, konservatooriumid, pillid ja lauljate kurgutabletid. Ööbikul ei ole neist ühtegi vaja.
Hans Trass, "Üksi ja ühes. Mnemograafia", Tartu: Ilmamaa, 2002, lk 32
