Üheksavägine

Üheksavägine (Verbascum thapsus) on mailaseliste sugukonda vägiheina perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim, mida on kasutatud nii ravimtaime, mürgi kui ennustus- ja tõrjemaagilise vahendina.

Luule

Olen harjunud, et ei harju
kallalekippuja kurva naaskliga,
hingetikkuja urvaplaastriga,
olgu see kuitahes hädine,
kuitahes abitu, väeti,
Sellal kui üheksavägine
ravim mu valdusse jäeti.

Leelo Tungal, "Tugevam valuaistingust" [1981], rmt: "Täisminevik" (2007), lk 218

/---/
teada vist polegi vaja
MIKS SIIS KUI NÕKSATAB SUGA
TAAS AHJUSUUST KUMAB MAJA
JA SEINAPRAOS VÕPPUB NUGA

ja jälle kui silmad suled
särab vikervärvine lõim
ja sina valguses tuled
suus üheksavägine võim

Tiia Toomet, "* Seda värtnate veerlemist" kogus "Argipäeva õhtu" (1987), lk 19

Kolm üheksavägist. Kokku kakskümmend seitse
väge! Päike lõõmab. Ilmajaamal on õigus:
ju varasel tunnil algab päevane leitse!
Aja kõverpeegel vilkab tänavapõigus.
/---/
Avita, üheksavägine! Anna jõudu
väärata valet, suunata saatuse sõudu.

Mats Traat, "Avita, üheksavägine!" kogus "Vastuseta" (1991), lk 36

Meie maa on tasane.

Tasa-tasa-tasane.
Siin ei peata mägilasi,
siin ei teata vägilasi;
ime mis siin nägime
on ü-
heksavägine.

Hando Runnel, "*Mäelpool leidub mägilasi...", rmt: "Punaste õhtute purpur", 1982, lk 10