Ajajuhtimine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

"Bingli-bingli-biip!" ütles lõbus hääl tema taskust.
"Pagan!" mühatas Vimes, kuid juba oli hilja.Kell on," teatas kiledalt sõbralik hääl, mis tundus lausa anuvat, et ta ära kägistataks, "üheksa ringis."
"Üheksa ringis?"
"Just. Üheksa ringis. Täpselt üheksa ringis."
"Vimes pööritas silmi. "Täpselt üheksa ringis?" kordas ta, võttis taskust väikese karbi ja avas selle kaane. Karbis istuv deemon vaatas teda vihaselt.
"Eile," lausus deemon, "ütlesite te - ja ma tsiteerin - et kui ma ei jäta seda kaheksa-viiekümne-kuue ja kuue sekundi juttu, siis ootab mind altpoolt tulev vasarahoop. Ja kui mina ütlesin, Sisesta Nimi Siia, et see muudab mu garantii kehtetuks, ütlesite teie, et ma võin võtta oma garantii ja pista selle..."
"Ma mõtlesin, et te kaotasite selle ära," ütles Porgand.
"Häh," tegi desorganisaator, "kas tõesti? Teie uskusite seda juttu? Mina ei nimetaks kaotamiseks seda, kui miski pannakse pükste taskusse just enne seda, kui need pessu lähevad."
"See oli kogemata," pomises Vimes.
"Ah nii? Ah nii? Ja minu viskamine draakoni söögikünasse oli ka kogemata, jah?" Deemon porises veel natuke endamisi ja siis küsis: "Aga ega sa ei taha teada, mis kohtumised sul täna õhtul on?"
"Vimes vaatas saatkonna suitsevaid varemeid.
"Räägi, oh palun," ütles ta.
"Sul pole kohtumisi," heitis deemon mornilt. "Sa pole mulle öelnud."
"Näed nüüd?" pahvatas Vimes. "Just see ajab mul kopsu üle maksa. Miks mina peaksin sulle ütlema? Miks sina mulle ei ütle: "Kaheksa paiku: lõpeta mäss Ilmalike Toitude ees ja vaata, et Detritus kõiki maha ei laseks", ah?"
"Sa ei öelnud mulle, et ma sulle ütleksin!"
"Ma ei teadnud! Just selline ongi tegelik elu! Kuidas ma oskan sulle öelda, et sa mind millegi osas hoiataksid, kui mitte keegi ei tea, et need asjad sünnivad? Kui sa kuhugi kõlbaksid, siis oleks see sinu töö!" (lk 125-126)
  • Vimes vandus.
Ta lükkas jalad teki alt välja ja otsis kobamisi öölauda.
"Bingli-bingli-biip!"
"Ainult mitte seda... Hea küll, mis kell on?"
"Kell on kolmteist null-null! Tere päevast, Sisesta Nimi Siia!"
Vimes vaatas desorganiseerijat ähmaste silmadega. Ta teadis, et ühel päeval ta tõepoolest üritab aru saada, mida selle neetud jubina kasutamisjuhises öeldakse. Või siis viskab selle kuskilt kaljult alla. (lk 150)
  • "Kolm null viis peale lõunat. Vestlus kapral Pisipepuga kadunud seersant Coloni asjus," ütles deemon pahuralt.
"Mina pole midagi sellist... Kes sulle ütles... ? Kas sa tahad öelda, et mul on kokkusaamine, ilma et ma ise teaksin?"
"Just täpselt."
"Kuidas siis sina sellest tead?"
"Sa ise ütlesid, et ma pean neid teadma. Eile õhtul," lausus deemon.
"Nii et sina saad mulle meelde tuletada kohtumisi, millest ma isegi ei tea?" küsis Vimes.
"Sellest hoolimata on need vältimatult esilekerkivad kohtumised," ütles deemon. "Nad eksisteerivad nii-öelda kohtumiste faasiruumis."
"Mida kuradit see tähendab?"
"Vaata," ütles deemon kannatlikult, "kohtumine võib tulla ükskõik mis ajal, eks? Seega on kõik kohtumised potentsiaalselt olemas..."
"Kus kohas?"
"Ja iga konkreetne kohtumine langeb teoreetilise jadaga kokku," jätkas deemon. "Mina valin sellest arvutatud kohtumiste jadast lihtsalt kõige tõenäolisema." (lk 175)
  • Välja kiirustades valdas teda silmapilguks kummaline tunne, nagu oleks ta kaks inimest. Ja selle põhjuseks oli, et imepisikese sekundi murdosa kestel ta oligi kaks inimest. Nende mõlema nimi oli Samuel Vimes.
Ajaloo jaoks on inimese valikud lihtsalt eri suunad. Aja Püksid avanesid ja Vimes hakkas mööda üht püksisäärt kihutama.
Ja kusagil mujal hakkas see Vimes, kes oli teinud teise valiku, langema teistmoodi tulevikku.
Nad mõlemad sööstsid tagasi, et desorganisaator kaasa haarata. Kõige uskumatumalt ebatõenäolise, lausa ainulaadse saatuse vingerpussi tõttu võtsid nad mõlemad vale desorganisaatori.
Vahel vallandab laviini üksainus lumehelves. Ja vahel antakse väikesele kivikesele võimalus teada saada, mis oleks võinud juhtuda - kui ta ainult oleks teisele poole põrganud. (lk 182-183)
  • "Bingli-bingli-biip!" öeldi taskust.
"Ära üldse hakka," hoiatas Vimes. "Nüüd sa ütled midagi sellist, et: "Viis peale lõunat: merel", jah?"
"Ee... ei, Sisesta Nimi Siia," ütles desorganisaator. "Siin seisab "Äge tüli lord Rustiga"."
"Kas sa ei pidanud mulle ütlema, mida ma varsti teen?" küsis Vimes ja tegi karbi lahti.
"Ee... ma ütlen seda, mida sa peaksid tegema," lausus deemon, kes paistis väga murelik. "Mida sa peaksid tegema. Ma ei saa aru... ee... tundub, et midagi on viltu läinud..." (lk 191-192)
  • "Bingli-bingli-biip!"
"Jumalad halastagu, mis siis nüüd on?" ägas Vimes.
"Kaheksa peale lõunat. Ee... napp pääsemine mõrvamisest klatšia spiooni poolt?"
Vimes tardus hetkeks. "Kus?" küsis ta metsikult ringi vaadates.
"Pruulija tänava ja Laia tee nurgal," teatas tasane hääl leelutaval toonil.
"Aga mina pole ju seal!"
"Mis mõtet siis kohtumistel üldse on? Mis mõttega ma pingutan? Sa ise ütlesid mulle, et tahad teada, mida sa peaksid..."
"No kuule, keegi ei korralda oma mõrvariga kohtumist!"
Deemon jäi silmapilguks vait, siis aga küsis:
"Kas sa tahad öelda, et see peaks olema hoopis ülesannete nimekirjas?"
Tema hääl värises.
"Et siis umbes: "Tänased tegemised: suremine"?" (lk 200-201)
  • Nad libisesid luitejalamile ja peatusid, Vimes peal ja klatšialane tema all oigamas.
"Ülesanded," siristas desorganisaator. "Valu tekitamine." (lk 246)
  • "... bingli-bingli-biip..." Desorganisaatori hääl oli kaotanud oma rõõmsa siristava tooni ning kõlas uniselt ja hämmeldunult.
Kõik pöörasid pead.
"... Seitse null-null hommikul... Organiseeri jõevärava kaitse... Seitse kakskümmend viis... Käsitsivõitlus Virsikupiruka tänaval... Seitse nelikümmend kaheksa-kaheksa-kaheksa... Kogu ellujäänud :Satori väljakule... Tänased ülesanded: ehita-ehita-ehita barrikaade..."
Vimes tajus vaikset liikumist enda selja tagaja siis tundis kerget survet seljale. Ahmed seisis temaga selg-selja vastus.
"Millest see asjandus räägib?"
"Pole aimugi. Paistab, nagu oleks ta mingis teises maailmas..."
Vimes tundis, kuidas sündmused kauge kivimüüri poole tormavad. Higi voolas silmadesse. Ta ei mäletanud, millal ta viimati korralikult magada sai. Jalad tuikasid. Käed valutasid, raske vibupüss kiskus neid maa poole.
"... bingli... Kaheksa null kaks hommikul, kapral Pisipepu surm... Kaheksa null kolm... seersant Detrituse surm... Kaheksa null kolm-kolmkolm ja seitse sekundit... konstaabel Külasta surm... Kaheksa null kolm ja üheksateist sekundit... Surm-surm-surm..."
"Räägitakse, et Ankh-Morporkis tappis üks teie esivanematest kuninga," lausus prints. "Ja temal endal ei läinud ka sugugi hästi."
Vimes ei kuulanud teda.
"... Konstaabel Dorfli surm... Kaheksa null kolm ja neliteist-teist-teist sekundit..."
Paistis, et troonil istuv kogu täidab kogu maailma.
"... Kapten Porgand Rauaavastajassoni surm... biip..."
Ja Vimes mõtles: äärepealt ma polekski tulnud. Ma oleksin äärepealt Ankh-Morporki jäänud.
Ta oli alati mõistatanud, mis tunne Vanal Kivinäol võis olla sel pakaselisel hommikul, kui ta võttis kätte kirve, millel polnud ametlikku õnnistust, sest kuningas poleks kohtuotsust tunnistanud, isegi kui vandekohtunikud oleks leitud; sel pakaselisel hommikul, kui ta valmistus pead maha lööma kellelgi, keda rahvas pidas pooljumalaks...
"... biip... Tänased ülesanded: suremine..." (lk 318-319)
  • Gebra lähedal kõndis üle kõvakstallatud liiva üks kogu ja peatus, kui väga maa lähedalt ütles üks hääl lootusrikkalt: "Bingli-bingli-biip?"
Desorganisaator tundis, et ta tõsteti üles.
MIS ASI SINA OLED?
"Ma olen desorganisaator MK 2, paljude raskestikasutatavate võimalustega, Sisesta Nimi Siia."
NAGU NÄITEKS?
Isegi desorganisaatori tilluke mõistus hakkas kerget kõhedust tundma. Selle hääl, kes temaga rääkis, ei tundunud päris selline, nagu peaks.
"Ma tean, mis ükskõik kus kell on," julges ta siiski öelda.
SEDA TEAN MINA KA.
"Ee... mul on ülimalt kaasaegne kontaktide märkmik..." Desorganisaator tundis liikumist, mis andis märku, et tema uus omanik on hobuse selga roninud.
KAS TÕESTI? KONTAKTE ON MUL VÄGA PALJU.
"No näete siis," ütles deemon, üritades oma kiiresti kahanevat entusiasmi mitte täielikult kaotada. "Ma märgin need üles ja kui te tahate nendega uuesti ühendust võtta..."
SEE POLE TAVALISELT VAJALIK. ENAMASTI NAD JÄÄVADKI ÜHENDUSSE.
"Noh... äkki on teil siis palju ülesandeid, mis tahavad meelespidamist?"
Kostsid kabjamütsud ja siis ainult tuule vihin.
ROHKEM, KUI SA OSKAD ETTE KUJUTADA. EI... MA ARVAN, ET SINU ANDED LEIAKSID VÕIB-OLLA KUSAGIL MUJAL PAREMINI RAKENDUST...
Jälle vihises tuul ja siis käis lartsatus. (lk 338)
  • Hai ujus mööda. Kui keegi oleks julgenud kõrva talle vastu külge suruda, siis oleks ta kuulnud: "Bingli-bingli-biip! Viisteist null-null... söö, tunne nälga, uju. Tänased ülesanded: ujumine, nälg, söömine. Viisteist null-viis: õgimishoog..."
See polnud küll kõige huvitavam päevakava, kuid seda oli väga lihtne korraldada. (lk 351)