Allkirjastamine

Proosa

Mees pani oma nime lepingule alla jäigalt, nagu tundes, et ülekohut on talle juba ristimisest peale tehtud.
- Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984, lk 12

Partorg juhtis mehe oma tuppa, kraamis kaardikotist välja paberid, sobras ja rehitses neis, tõstis viimaks ühe uusmaasaaja nina alla, ulatas ja ütles näpuga kohta ette näidates:

"Kirjutage siia alla!"

Uhke kaarega viskas mees allkirja.

"Allkiri nagu mõnel riigimehel," kiitis partorg.

"Sobiks ka selleks," oli Jalakas enesekindel. "Mis paber see on? Silm ei seleta enam, pimedaks läheb."

"Saadame vallast välja ühe nõukogudevastase elemendi."

Uusmaasaaja ajas silmad suureks.

"Kelle?" küsis ta uudishimulikult.

"Endise konstaabli Sinimaa."

"Ammu aeg!"

Küll niisugune lipitsemine on vastik, mõtles Agu uusmaasaajast ära pöördudes.

Teise allkirja andis sõnalausumata valla varumisvolinik, tüüakas turske mees, hetkegi pead murdmata, kas see, mis ta tegi, oli õige või väär.

Mats Traat, "Hirm ja iha", 1993, lk 9-10

Esiotsa läks kõik ladusalt. Venelased olid rahul, et nende röövlitemp õnnestus, ja käitusid sõbralikult. Nad ei kortsutanud isegi kulmu, kui prillid koju unustanud Uluots oma nime dokumendi asemel marmorist lauale kirjutas. Aga kui allkirja andmise järg Ants Piibuni jõudis, vangutas Molotov pead. "Teie olete vist tulnud siia nalja tegema," ütles ta. "Miks te tähtsale dokumendile "Piip" kirjutasite? Kas te "Tuut" ei taha kirjutada?"

"Või "Sulpsti"?" ironiseeris ka Stalin.

"Minu nimi on Piip," sõnas kohkunud eesti riigimees.

"Kas teie nimi Põmm ei ole?" küsis Molotov.

"Ei, Piip."

"Aitab naljast!" ütles Molotov kuivalt. "Siin pole laadaplats. Tõmmake oma piiputamised ja tuututamised maha ja kirjutage inimese moodi."

Piip läks näost punaseks ja kirjutas uuesti: "Piip".

"Pljääd," sosistas Rei kohkunult. "Ära jonni, Ants. Kirjuta mõni teine nimi!"

Stalin luges dokumenti, nägi, mida Piip oli teinud, ja muigas.

"Olgu," ütles ta. "Hei, siia!"

Kohe paiskusid uksed valla ning saali ratsutas Budjonnõi - alasti, ussuuri tiigri nahk ümber niuete ja püss käes. "Kas ma enne piinata ka tohin?" küsis ta.

"Ärge!" karjatas Piip. "Ma kohe!" Ning ta võttis sule ja kirjutas: "Mustikas".

Stalini nägu valgus kohe laia naeru täis. "Nii on hea!" sõnas ta. "Me oleme ju ikka sõbrad olnud. Varsti on armee Eestis!"

Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused", 2008, lk 35-36