Ammumine

Proosa

"Ega julget meest ei löö keegi. Loom lööb seda, kes teda kardab," õpetas Reedik. "Koeraga on ju ka nii. Kui kardad, siis ta just hammustab. Ja õpetaja on samasugune. Kui sa ei ole õppinud ja pabistad, siis ta just küsib. Aga õpid kõik ära, — palun, ole lahke, vehi käega, hüppa lakke, — õps nagu ei näekski. Sa ei käi veel koolis?" päris Reedik.

"Ei. Aga meile lasteaias õpetati seda värki. Tähti ja numbreid ja nii. Ma loen juba ammu."

Seepeale tõstis lehm nina üles, sirutas kaela välja ja tegi niisugust häält nagu jäme pasun: "Ammuuu!"

See oli väga mõnus madal ümin.

Kui Colon oli väike, oli tal roosa mängusiga, kelle nimi oli Kohutav, ja raamatuga "Kooselu koduloomadega" oli ta kuuenda peatüki juures. Raamatus olid [[gravüür99id ka. Seal ei mainitud aga kordagi kuuma lehkavat hingeõhku ja suuri mütsudes astuvaid jalgu, mis meenutasid varre otsa pandud taldrikuid. Seersant Coloni raamatu järgi oleksid lehmad pidanud tegema "muu". Iga lapski teab, et lehmad teevad "muu". Nad poleks tohtinud teha "mhouu-u-u-u-m!" nagu mingi merekoletis ja sind ilaga üle pritsida.
- Terry Pratchett, "Savijalad". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2005, lk 258