Andres Kollist

Andres Kollist (sündinud 30. jaanuaril 1948 Tartus) on eesti keemik ja ühiskonnategelane.

Artiklid

Just nendesamade lillepeenarde kohal puumajas oli meie kooli võimla ja aula, kõik ühes saalis koos. Ja selles saalis toimus koolilaste kohtumine kahe üliõpilasega. Üliõpilasteks olid Jüri Martin ja Andres Tarand. Kuulajate hulgas mina ka. "Onud" üliõpilased rääkisid Kaug-Ida ja Siberi ekspeditsioonidest ja kõigest põnevast mida nad seal uurisid ja ka inimlikult kogesid.

Nende lõpulause, mida mäletan tänini hästi, oli, et kui teil vähegi võimalust, siis sellist tegevust tahame küll soovitada. Seega võin mõelda, et Jüri Martin on minugi elu mõjutanud. Mu teadlaseelu suureks osaks on olnud ekspeditsioonid Valge, Barentsi, Tšuktši, Ohhoota, Jaapani, Araali, Kaspia, ja Mustale merele ning Vaiksele ookeanile. Kodusele Läänemerele muidugi samuti.

Erilist tähelepanu pühendas ta uurimustele, mille eesmärgiks oli selgitada, kuidas mõjuvad õhu kaudu levivad saasteained sammaldele ja samblikele, samuti metsadele ja muule taimestikule. Selline lai vaatenurk annab selge viite Jüri Martini kui ökoloogi ja looduskaitsealase mõtleja haardele. Viis, kuidas Jüri Martin probleemile lähenes, ei ole vaid vaatlus ja loodusliku objekti kirjeldus. Tema uurimused ja järeldused toetuvad radionukleiidide, raskmetallide, väävli jt. saasteainete sisalduse määramisele analüütiliste meetoditega.
Elu pakub põnevaid kokkusattumisi. Kümme aastat tagasi, 22. septembril 2015 toimus polaarklubi ja meremuuseumi ja ettevõtmisel merefoorum "Inimese jalajälg Antarktikas ehk miks Antarktisel enam koeri pole", esinejateks Andres Tarand ja Jüri Martin. Juhtus sedasi, et enam kui 50-aastase vahe tagant rääkisid samad mehed oma tegemistest ja mina olin jälle üks kuulajatest. Peale esinemist väitis Jüri, et jah, ta oli Tartu V Keskkoolis pool aastat praktikal ja kindlasti õhutas ta noori olema maailmas toimuva suhtes kaasaelav, olema uudishimulik, valmis rändama ja avastama.

Sama soovituse kohaselt elas Jüri Martin ka omaenese elu. Aitäh talle nii tema enese tehtu, kui selle eest, et ta sama vaadet elule teistessegi süstis.

Andres Kollist, "Meenutades akadeemik Jüri Martinit", ERR, 25.01.2025

Miks pole Jaana nii loodud kui Mart? Mardid on ausad, neil üllad ideed. Kui midagi lubab, siis seda ka teeb. Mardile kõikjal ikka kindel olla võid. Miks jumal Jaana teisiti lõi? Miks tal mõttelõng nii veidraid radu käib. Miks pole Jaana nii loodud kui Mart? Mardid on õrnad ja jutt on neil tark. Mispärast Jaana ei käitu kui Mart. Mispärast Jaana ei võiks olla pisut rohkem Mardi moodi.

Muidugi. See on Henry Higgins. Äärmuseni enesekeskne, "õigete" hulka mittekuuluvaid tõrjuv foneetik Loewe muusikalist "Minu veetlev leedi". Lisaks väike mäng nimedega, et teksti eestipärasemaks muuta*.

(*Kõik kasutatud nimed on juhuslikud ja mingit seost või nimede kõlalist sarnasust konkreetsete, meie keskel toimetavate isikutega siit otsida pole vaja.)

"Minu veetlev leedi", see on võrratu muusika, meisterlik süžee, lõbusad sketšid, hoogsalt arenev, kergelt jantlik tegevus ja happy end.

George Bernard Shaw kirjutas oma "Pygmalioni" 1913. aastal. Ta pidas seda ise eeskätt suuresti tolleaegse Inglismaa klassideks jaotumist, ka suhtumist naiste õigustesse kriitiliselt käsitlevaks teoseks. Shaw ise suhtus oma näidendisse ja selle sõnumisse sedavõrd tõsiselt, et kui 1938. aastal "Pygmalionist" film vändati, siis andis ta alles pärast pikka vastu punnimist järele ja leppis filmi õnneliku lõpuga.

Tõsi, stsenaariumi eest sai Shaw Oscari. Kerglase opereti või muusikali tegemisele oli ta aga kategooriliselt vastu: ainult peale minu surma. Oligi nii, Frederick Loewe' muusikal alustas oma võidukäiku 1958. aastal, kaheksa aastat peale Shaw surma.

Ju sobib tänapäeva kõnepruugis öelda, et Shaw käsitles "Pygmalionis" ühiskonna sidususe probleeme. Eestis on integratsiooni sihtasutus tegutsenud aastaid. See on olnud riiklik poliitika. Eesmärgiks ühiskonna sidusus. Tulge, teeme koos. Kas ainult siis, kui Volodja on väga Jaagu moodi? Juba räägib nagu Jaak, näeb välja nagu Jaak, kõnnib nagu Jaak. Ju ongi pisikene Jüri.
Meil on vaba ja demokraatlik riik. Siin ei ole klasse. Kedagi ei diskrimineerita. Teisiti olla, mõelda ja öelda on lubatud. Aga ikka on häiriv. Natuke. Kui asi tõsiseks läheb, siis ainult tobu usaldab "suure mängu" nendele, mitte päris "õigetele".
Riigivastaselt käitunud, Vene agressiooni õigustanud Eesti kodanikku Eestist välja saata ei saa, teda võib oodata vangimaja. Nagu ongi juhtunud. "Halli passiga" inimestega, kes selliselt käituvad, pole teha muud, kui allutada uurimisele, ja kui vaja, siis karistada. Välja saata pole neid kuhugi, nende kodakondsus on ju määratlemata. Kui selline tegelane sõidab ise Eestist ära ja kui meie "kompetentsed organid" just seda aega passivad ja siis, tema Eestist äraolemise hetkel, tema alalise elamisloa tühistavad ja enam koju tagasi ei luba, siis kas see ikka on õigusriigile kohane?
Vene kaart on Eesti poliitikas ühel või teisel viisil olnud kogu aeg. Nüüd on see nii, et me pole kellelegi kordagi tema rahvust või päritolu nina peale visanud. Ainult et ilma meieta on nad, mõni küll juba üsna Jaagu moodi, aga ikkagi üks vene kamp. Karta on, et kremlimeelsed ka. Meiega koos oleksid ja olidki kallid võitluskaaslased.
Mr Higgins oli Inglismaa klassiühiskonnas mees, kes oma positsiooni hästi tajus ja selles elas. Peale selle oli ta enesekeskne hellik. Asjatundja, käsuandja.
- Andres Kollist, "Miks pole Jaana nii loodud kui Mart?", ERR, 09.01.2024

Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Arvan, et jah, sellist. Suures plaanis sellist. Vaba, tolerantne, hooliv, arvestav, arenev, jõukas. Turvaline ja kaitstud. Kõike seda.
Inimesed on need, kelle pärast riik eksisteerib. Inimeste puhul on olulised paljud asjad: et meid oleks piisaval hulgal; et me oleksime terved, haritud, hoitud ja et meie vahel ei oleks arengut segavaid, lausa hävituslikke konflikte nagu maa vs linn, Tallinn vs muu Eesti, rikkad vs vaesed, hakkama saajad vs abivajajad, vanad vs noored, eestlased vs mitte-eestlased. Ühiskonna osade omavahelistest suhetest tulenevaid pingekohti leiaks veel: eristamine soo, nahavärvi, rahvuse, seksuaalse sättumuse järgi.
Riigiaparaadi töövõime ja kodanike usaldusega demokraatliku süsteemi vastu ja ka parteimaastiku piisava stabiilsusega on asjad Eestis päris hästi. Samal ajal on nii, et Eesti ühiskonna liikmeks olemisega ei käi kaasas sotsiaalse ebavõrdsuse vähenemine ja seeläbi ühiskonnasiseste pingete vähenemine.
Mul oli võimalus kohe algusest, 1988. aasta kevadest alates kaasa lüüa Peet Kase juhitud Rahvarinde poliitiliste reformide toimkonnas. Esimene suurem asi, see, mille pärast ma õigupoolest tegutsema asusingi, oli immigratsiooniseaduse algatamine ja Eestisse migratsiooniameti loomine.

Peet Kask oli siis Teaduste Akadeemia Keemilise- ja Bioloogilise Füüsika ehk nn Lippmaa instituudi vanemteadur, Enn Kundla sama instituudi juhtivteadur ja mina akadeemia Keemia Instituudi juhtivteadur. Akadeemiline seltskond, millel polnud mingit seost ei tolleaegsete võimude, ei komparteiga.

Arvasin siis, et immigratsiooniseadus on olulisem kui keeleseadus. Vaevalt, et saab inimesi seaduse jõuga eestikeelseks muuta. Pole eestlasi ja nende ülekaalukat elujõudu, pole ka tuleviku Eesti riiki. 30 000 inimest Nõukogude Liidu avarustest igal aastal Eestisse, 20 000 tagasi. 10 000 värsket venekeelset inimest igal aastal lisaks. Selline ümberrahvastamine tuli peatada. Teha, mis võimalik, et tagada "eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade".

Meie arusaam oli algusest peale, et riik tuleb tagasi anda selle omanikele ja pärijatele, ehk taastada algne olukord. Kui see tehtud, siis oleks ainult oma riigi tagasi saanud kodanike kogul on õigus otsustada, keda ja millistel tingimustel eneste hulka juurde kutsuda. Samaviisi otsustada, kuidas määratleda need, kes pole Eesti Vabariigi kodanikud, aga asuvad Eestis. Teisisõnu, mis on nende Eestis elavate endise NSVL-i kodanike staatus, kes ei ole Eesti kodanikud.
Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi (CSCE), hilisema Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) vähemusrahvuste ülemkomissarist Max van der Stoelist sai Eesti alaline külaline.

Max van der Stoel oli kahekordne endine Hollandi välisminister ja tähelepanuväärne rahvusvahelise elu tegelane. Eestis on temast kujundatud valdavalt negatiivne, lausa Eesti vastase tüütuse kuju. Tõsi, tema rohked visiidid Eestisse tekitasid enamasti ajakirjanduses pahameelelaine, kuid suures plaanis tulid need Eestile kasuks. Kaasa arvatud meie astumisel Euroopa Liitu ja NATO-sse.

Eesti riik ütles nendele inimestele ühemõtteliselt, et teie president on Moskvas. Seda teadke ja nii elage. Moskva poolt vaadates: igal riigil on mitte pelgalt huvi, ikka kohustus hoolitseda ja kaitsta oma kodanikke, elagu nad siis kus tahes.

Mäletan, kuidas üks vene keeles kirjutav ajakirjanik küsis tookord minult: "Miks te käsitlete meid rämpsuna, millest on vaja vabaneda, miks mitte sõjasaagina?" Tõepoolest, miks?

Kui eestimeelne ja eestikeelne, õigemini kakskeelne Eesti kodanik küsib: "Miks te nüüd ukrainlasi sedasi vastu võtate, aga meid põlgasite", siis tasub korraks, pigem lausa pikemalt mõttesse jääda küll.
Kolmkümmend aastat tagasi võis välismaalaste seaduse ideoloogidel ja n-ö rahvuslikul osal ühiskonnast ehk mingeid, ütleks, et väga viletsalt läbi mõeldud tulevikuettekujutusi olla. Praeguse tarkuse tasemel, Ukraina sõja kontekstis pole küll kuidagi võimalik eitada 30 aasta tagust ebaõnnestumist.
Arusaadav, et Eesti ühiskonnal napib jõudu käsitleda kohalikku vene küsimust pelgalt kui suhtumist vähemusrahvusesse. Ajalugu on meie geenides. Lisaks Ukraina sõda ning Venemaa venelaste valdav suhtumine sellesse. Ka Eestis elava vene kogukonna mõnede aktivistide putinistlikud väljaastumised. Tuleb loota, et meie mitte-eestlastest kaasmaalased seda ka omalt poolt mõistaksid. Me kõik elame Eestis ja meie otsene huvi on, et siinsed venelased oleksid eurooplased. Küllap suurem osa ongi.
Ühiskonna arengust annab tunda seegi, et näiteks Ameerika president on mustanahaline, Prantsusmaa presidendil on ungari juured, Inglismaa peaminister on hindu. Meile omases maailmas pole enam ammu vaid kuningaid, on kas kuningas või kuninganna. Eestis oleme õnneks nii kaugel, et nii president kui ka peaminister on olnud naine. Ka see, et meie suhtumine vähemustesse on selline, et kuulume riikide hulka, kus kehtib abieluvõrdsus.

Päritolu, etniline, keeleline, rahvuslik, abieluline kuuluvus ei saa olla kellelegi takistuseks ühiskonnas edenemiseks kuni kõige kõrgemate ametiteni välja. Mõeldamatu, et siin oleksid mingid nähtavad, poolnähtavad või aimatavad klaaslaed.

Meil on Alika Milova Narvast, Viktoria Ladõnskaja-Kubits Lasnamäelt, Tanja Mihhailova Kohtla-Järvelt, Mihhail Kõlvart Lasnamäelt. Asjad käivad eesti keeles. Mida rohkem selliseid inimesi, seda tugevam on Eesti. See ongi päriselt ühiskonna terviklikkus. Nii arendamegi riiki, mis "peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade". Eestis on kõrgeim võim rahva käes. Keda ta valib, keda armastab, nii ongi.
- Andres Kollist, "Inimesed on need, kelle pärast riik eksisteerib", ERR, 11.09.2023

Seega peaks Eesti õppust võtma maailma praktikast ja maailma võitlusest nende pahedega, mis Eestisse ju jõudnud ei ole. Siit võiks tuletada ka ühe üldisema soovi: integreerumine Euroopaga ei pruugiks tingimata tähendada ka kõikide Euroopa pahede Eestisse toomist.
- Andres Kollist, "Kas Eesti muutub põgenikemaaks?", Postimees, 8. oktoober 1996

Välislingid