Janne Andresoo

Janne Andresoo (kuni abiellumiseni Silvet; sündinud 14. augustil 1965 Tallinnas) on Eesti raamatukogundustegelane, 2008. aastast Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor.

Intervjuud

Rahvusraamatukogu peab saama kohtumispaigaks, inspiratsiooniallikaks eesti kultuuri loojatele, mõtestajatele ja uurijatele, kõigile inimestele, kes saavad läbi sajandite kogutud ja hoitud kirjanduse panna uuesti elama nii, et see kandub põlvest põlve.
- Janne Andresoo, intervjuu: "Janne Andresoo kandideerib uuesti rahvusraamatukogu direktoriks", ERR, 27.06.2023

Rahvusraamatukogud ei saa enam olla üksnes kultuuripärandi säilitajad. Selleks et olla ühiskonnas olulised, peavad nad ikkagi olema üha rohkem avatud.
- Janne Andresoo, intervjuu: "KEELESAADE. Tuleviku rahvusraamatukogud" Vikerraadio, 13.10.2019

Viivis moodustab raamatukogu tuludest kaduvväikese osa ning samas mõjutab ebaproportsionaalselt just madalama sissetulekuga inimesi nagu tudengid või pensionärid. Küsimus on ka maailmavaateline – kas raamatukogu peaks olema asutus, kelle esmane reaktsioon ekslikule käitumisele on sanktsioneerimine.
Praktika näitab, et tagastamisega hilinemine on suhteliselt haruldane – eriti kui räägime mitmekuusest või lausa mitmeaastasest hilinemisest. Näiteks eelmisest aastast on õigeks ajaks tagastamata 52 raamatut. Võrdluseks – ainuüksi mai keskpaiga seisuga oli rahvusraamatukogust välja laenutatud enam kui 9000 teavikut. Seetõttu me ei usu, et inimesed tagastavad raamatuid vaid trahvi ähvardusel – see on eelkõige ikkagi sotsiaalne norm ehk õige asi, mida teha.
- Janne Andresoo, intervjuu: "Rahvusraamatukogu lõpetab viiviste võtmise" ERR, 10.06.2020

Minevikust on järel jäljed ja mälestused. Et need meiega tulevikku kaasa tuleksid, seadsime nad näitusele näha. Siinsamas, olevikus.
- Janne Andresoo, intervjuu: Raamatukogus avatud laulupeonäituse kommentaariks,"Rahvusraamatukogus avatakse laulupeo trükikultuurile pühendatud näitus" ERR, 02.05.2019

Aga kohe on nõrgem enesetunne, kui sekretäri pole. [---] Muidugi saab kõik tehtud ja ega ka asendamatuid inimesi pole, aga see, et sekretäri puudumine kohe tunda annab, näitab, et tegu on tugeva professionaaliga. See on mõnes mõttes isegi hea, et tunned asjaajamisjuhist aeg-ajalt puudust, see tuletab meelde, kui olulise rolli täitja töötaja tegelikult on.
- Janne Andresoo, intervjuu: Urve Vilk, Janne Andresoo: sekretäri puudumisel on nõrk tunne Äripäev, 1. juuli 2010

Kirjutised

Võimatu on uurida Eestit - seda maad ja rahvast -, kui ei ole olemas Eestis ilmunud väljaannete võimalikult ammendavaid kogusid.
- Janne Andresoo, "Rahvusraamatukogu teenib teadust" Postimees, 22. mai 2016
On väga oluline, et juba väikestel lastel tekiks raamatukogus käimise harjumus, sest raamatukogud on tõelised varasalved terveks eluks.
- "Rahvusraamatukogu avas lasteala" ERR, 22.03.2016

Edimäne pilt, mia’ mul Setomaast miilde tulõ, om lämmi ilm, päävänõsõng ja seenemõts, koh saat pal´astõ jalguga’ k´avvu’. Uma’ edimätse’ sammu’ ma teigi’ Setomaal mamma (esä imä) puul Jaamstõ küläh. Ma olõ-õs sis viil aastatki’ vana. Parhilla’ om tuu külä tõõsõl puul Eesti-Vinne piiri ja mamma majah eläse’ võõra’ inemisõ’. Mi perre jaost oll väiga’ hallõ, ku tull mamma majaga’ jumalaga’ jättä’. Nii pall´o hüvvi mälestüisi om tuu kotusõga’.
Ma olõ-õi sünnü perrä seto, a hing hoit sinnä’ poolõ.
Nii sai sis ma’ sündüdeh hindäle mamma, kiä elli säntseh erilitsõh kotusõh ku Setomaa, koh kõnõldi tõistsagamaist kiilt, koh õga puulpühä kävemi külänaisiga’ suitsusannah, koh pidopääväl naase’ lauli’ ja koh naabritädi nüssetü piimäl oll vaehtõpääl liikva maik man.
Mi vahtsõnõ maakodo oll edimält ku okasroosikõsõ loss, uppunu’ vabarnavarsihe ja nõgõssihe, a samah tävveste õigõ ja uma. Kõrraga’ nakas juhtumma õgasagamatsi ts´uudasit asju, mäntse’ andsõ’ ku mõista’, õt mi olõ siiä’ oodõt. Maia oll vaia kõvastõ kobenda’. A kost löüdä’ abimiihi? Härgüdi umma miist midägi’ ette võtma, a timä õnnõ uut. Uut, kooni’ ütel hummogul olli’ mi moro pääl seenelisõ’. Tull vällä, õt nimä’ omma’ ehtüsmehe’ kõrvalküläst Pluitsast. Tuust pääle naas kõik minemä ku lepädse riiga’ ja pia oll maja ilostõ kõrda tett. Õga kõrd, ku meil api oll vaia, olli’ abikäe’ olõmah. Ku oll vaia kaolõ rõngast, sis tuu kohki’ puhma all ka videli.
Üts huvtav lugu juhtu. Ma olli mehele ülnü’, õt pias hankma roosipuhmalõ väetüst. Järgmätsel kõrral liinast sõitõh näimi, õt põdõr oll k´aunu’ ja väetänü’ õkvalt roosipuhma. Tuud nimetäse’ mu sõbra’ s´oo aoni’ põdra ja roosipuhma sündroomis, mia om umanõ Setomaalõ.
Päämäne, mia minnu kõgõ inäp Setomaa man köüt, omma’ inemisõ’, kiä’ omma’ kärre’ ja väiga’ hüä huumoriga’. Kindlahe mäng siih umma ka’ seto kiil, mia mu arvatõh and võimalusõ väljendä’ hinnäst pall´o kujundligubalt ku eesti kiräkeeleh. Mul om ausalt hüämiil, õt seto keelel ja kultuuril om väärikas kotus Eesti ja terve Õuruupa kultuurih. Inemisõna, kiä tegutsõs kultuuriperändi valdkunnah, pia ma setokõisi võimu ja joudu umma kultuuri nii jovvulitsõlt edesi kanda’ näide ütes hinnalitsõbast joonõst. Ma arva, õt ma essü-üi, ku ütle, õt setokõisi maailmapilt om keskmätsest poeetilitsõp. Seto leelo ja kõik Peko ja Taarka luu’ om üts näüdeh tuust.
Tuu oll kõva tego, õt Obinitsa sai soomõ-ugri kultuuripääliina staatusõ 2015. aastagal. Erilitsõlt hüämiil oll tuul aastagal Eesti Rahvusraamadukogoh võõrusta’ näütüst soomõ-ugri pühäkotussidõst, koh olli’ eksponeerit ka sootska Riitsaarõ Evari maali’. Mul olõs väiga’ hüä miil, ku saasi’ viil vahenda’ seto kultuuri läbi Rahvusraamadukogo.
Mikitä Valduri raamatut "Lingvistiline mets" lukõh tull kõik aig miilde Setomaa ja mõtsa veereh uma majakõnõ. Ma olõ Mikitäga’ samma miilt, õt eestläse’ omma’ ebatavalitsõ’ kotusõhullu’ ja õt näil paistus olõvat määnegi’ ebaharilik kuvvõs miil kotussidõ suhtõh, mäntse’ näile mõosõ’.
- Andresoo Janne, ""Põdra ja roosipuhma sündroom" vai ilma Setomaa kodolda’ mi pereh mõista-ai ellä’", Setomaa.ee

Välislingid