Astelpaju
Proosa
[muuda]- Vanad lõikasid noori oksi, tükeldasid need ära ja puurisid oksa sisse õõnsuse ja augud. Esimese otsa lõikasid nad siledaks, sellest sai huulik. Igast oksast, mida nad lõikavad, kirjutas Georg, teevad nad vile.
- On vilesid, mis pole pikemad kui lapse sõrm, oli Edgar öelnud, ja vilesid, mis on nii pikad nagu täiskasvanud inimene.
- Vanad vilistasid metsas ja ajasid linnud hulluks. Linnud eksisid puu otsas ja pesades ära. Ja kui nad metsast välja lendasid, ajasid nad lompide vee pilvedega segi. Nad kukkusid surnuks.
- Siin on ainult ühel linnul oma elu, kirjutas Georg - pajuharakal. Tema hääl erineb kõikidest viledest. Ta ajab vanad hulluks. Nad lõikavad astelpaju oksi ja torgivad oma käed okaste küljes veriseks. Nad teevad sõrmesuurusi ja lapsepikkusi vilesid, aga pajuharakas ei lähe hulluks.
- Edgar ütles, et pajuharakas peab jahti edasi ka siis, kui tal kõht täis on. Raugad hiilivad ümber astelpaju ja vilistavad. Lind lendab üle nende peade padrikusse ja istub oksale. Ta ei lase ennast segada. Ta lükkab oma saagi okaste otsa, et homme sellega nälga kustutada.
- Herta Müller, "Südameloom", tlk Vilma Jürisalu, 2010, lk 68
- Astelpajude korjamine on suur kunst. Ja suur nutt. Enamasti vabastavad mind nutupäevadest küll äärelinna hirmutatud hakid ja varesed. Enne kui jaole saan, on pooled marjad sulissõprade poolt noka vahel katki pigistatud ja kestvatest vihmahoogudest valgeks pestud.
- Mõnel aastal saan kolm karbitäit siiski päästa, kuid ikka üritan rumala peaga jätta mõned oksatäied valmima sünnipäevakoogi kaunistuseks. Aga siis on needki läinud.
- Küllap on seepeale Tartu hakkide seas hea tervise ja läiksulgedega linnud. Räägitakse ju, et hobustele astelpajuokste söötmine pidi neil karva läikima panema ja kasvanduste forellidelegi antakse astelpajulehti nosida, pärast on kalaliha säravpunane.
- Kristel Vilbaste, "Astelpaju" raamatus "Armastusega loodusest", 2020´, lk 156