Avameelitsemine

Proosa

• Televisiooni kui avalikkuse mõjutaja võim on küll suur, ent kirjutatud tekst on palju püsivam kui televisioonis esitatud suuline kõne, mis hajub avalikkuses üsna ruttu. Näiteks internetiavarused on täis igasugust isiklikku ja privaatset informatsiooni tekstilisel kujul. Kas avameelitsemine internetis on erinev kui televisioonisaates? Kas inimene, kes toob oma eraelu pisimadki detailid blogis avalikkuse ette, oskab näha kõiki tagajärgi, mida see endaga kaasa võib tuua?
• Nõukogude ühiskonnast tulnud inimesele võib selline avameelitsemine teleriekraanil tõesti tunduda liiast, eriti kui seda tehakse raha pärast. Kas tõesti "lõpuks on kõik üks enesemüümine", kui kasutada luuletaja Paul-Eerik Rummo sõnu? Kas on vahet, mis eesmärgil ennast paljastatakse, ja kui on, kust läheb piir ja kes selle tõmbab? Kui palju on tavalisel inimesel selles protsessis mõjutamis- või otsustusõigust?
• Piir avaliku ja privaatse vahel ei ole jäik ja muutumatu, vaid sõltub ajastust ja ühiskonnast. Näiteks see, mis meile tundub sobimatu avameelitsemisena meedias, võib Ameerikas olla täiesti tavaline, nagu kinnitavad sealsed talk-show'd. Igal konkreetsel juhul võib see piir samuti nihkuda, sõltudes situatsioonist ja kõnealusest inimesest. Nii väitis üks vähihaige e-terviselugu puudutava artikli interetikommentaarides, et ta annaks igasuguse privaatsuse, kui ainult saaks sellest haigusest terveks.
  • Eve Annuk, "Ausus kui ühiskonna proovikivi", Postimees, 2. oktoober 2008