Ja kui kaval ta võis olla! Kui ta kolme-nelja minu kasvavas kannatamatuses veedetud õhtu järel minu kõrvale istuma tuli, olin valmis kõike uskuma: tema lampi, mäevaime, olin valmis kõikideks õndsateks arusaamatusteks, kõikideks tumedateks lugudeks ja ähmasteks saladusteks. Ometi olen haritud, arukas ja seda ja teist. Aga naiivne nagu lasteaialaps. Minu kujutluses sööb ablas hunt endiselt väikest Punamütsikest puhtalt maiusehimust. Et freudiaanlased või freudistid — ma ei tea kunagi, missugusesse honoris causa mantlisse neid inimesi tuleb riietada! — julgesid sellele loomale külge pookida terve perverssete suguseltsi vägistajainstinkti noorte tüdrukute suhtes, pani mind omal ajal lausa raevust märatsema. Mulle meeldib Perrault, nii nagu ta on, ilma psühhoanalüütikute leierdusteta. Esiisade lihtsast moraalist piisab mulle küll ja küll. Valmide puhul jään alati moraaliukse lävel seisma: asjad on, nii nagu nad on, tehku neist oma järeldusi see, kes tahab, mina... (lk 22)
Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, Loomingu Raamatukogu, nr 14/15, 1984
