Dressipüksid

Proosa

Mul tuli juba peaaegu tukastus peale, kui kellegi sammud panid silla kõikuma. Oli kuulda ka küünte krabinat, millest eeldasin, et tulija on koeraga. Ajasin ennast istukile ja nägin, et tulija oligi daam koerakesega. See tähendab, koerake oli küll tõeline koerake, väike vagura olemisega taks. Daam aga traditsioonilisele daamikujutlusele päriselt ei vastanud. Tal olid jalas vanad pleekinud sinised dressipüksid, seljas ülestikku mitu kampsunit, kõige peal sinine ja samuti pleekinud dressipluus. Peas oli tal suur roosa supitirinakujuline heegeldatud müts. Kokkuvõttes jättis ta siiski puhta ja isegi väärika mulje. Käes oli tal spinninguridvast tehtud [[õng99 ja must kandekott, ilmselt kalade jaoks.
- Emil Tode, "Raadio", 2002, lk 85

See mugavus, selle võiks küll ära unustada. No milleks seda vaja? Elu on ju igav ja ega efektsed asjad on ka mugavad. Ei ole mõtet arvata, et kui sa paned näiteks nagu minul Aldo Järvsoo suur ja sillerdav seelik, et mul sellega ebamugav on. Üldse ei ole ebamugav. Dressipüksid on vahel isegi ebamugavamad.
- Kristina Herodes, intervjuu: "Kristina Herodes: moemaailmas on lõhkenud elurõõmupomm", ERR/ETV "Terevisioon", 03.06.2021