Küsitlusuuringute tegijad teavad väga hästi, et küsitlustele internetis vastajad ja need, kelle poole tuleb pöörduda telefonitsi või ka silmast-silma intervjuuga, esindavad erinevaid sotsiaalseid rühmi.
Keskustest kaugemal elavatel või majanduslikult tagasihoidlikumal järjel inimestel ei ole sageli (head) internetiühendust, eakamatel või madalama haridustasemega inimestel puudub arvuti kasutamise oskus (ja pole seda ka üldjuhul tarvis). Nii ongi tekkinud elanikkonna rühmad, kes arvutist ja internetist on eemale jäänud.
Parteid, mis on orienteeritud eeskätt neisse rühmadesse kuuluvaid inimesi esindama, peavad arvestama, et nende valijate hääled laekuvad sedelitena valimisjaoskondade urnides, kuid elektrooniliste häälte saak on paratamatult kesine. I-le paneb täpi partei enese hoiak – kui partei juhtfiguurid on e-hääletamise osas kriitilised, kalduvad ka partei pooldajad pigem sellest hoiduma ja valitseb hoiak "Ma tulen ikka valimispäeval kohale – see on nii pidulik sündmus (apelsine küll ei müüda), aga mis kindel, see kindel".
Öeldut arvestades pole erinevate parteide pooldajate hääletamisviiside erinev valik ebaloogiline, nagu on mõned (pettunud) parteibossid arvanud. Ebaloogiline olnuks olukord, kui kõigi parteide e-häälte ja tavahäälte vahekord olnuks ühesugune.
