Elo Selirand

Elo Selirand (sündinud 9. juulil 1975 Tallinnas) on eesti tele- ja filmirežissöör, stsenarist, saatejuht ja kirjanik. Ta on kasutanud ka pseudonüümi Aliis Jõe.

"Punane päevik"

Tsitaadid väljaandest: Elo Selirand, "Punane päevik", 2020.

• Mai kõigutas parmude peletamiseks jalgu ning kratsis sügelevaid kohti. Ema hoolest ja armastusest, kammist, kääridest ning desinfitseerimisvahenditest polnud suvega suurt midagi järelejäänud. Sääsekublad olid puruks kistud ning mädanesid. "Kibe" oli sisse läinud, vanaema jutu järgi. Pidevas jõevees ligunemisest tulid korbad maha ning mudasõjas saadud kiht lisas käärimisele ainult vunki. Vanaema ei raisanud plaastritele raha. Ei keelanud küüntega krääsida ja lubas vahel pooleldi kriimude jalgadega isegi voodisse, sest leidis, et Mail on terve talv aega linnas kabedaks saada. (lk 7)

• Isegi Mai pidevalt ülikoolis õppivad ja nüüd juba õpetavad vanemad ei saanud vahel tütrest aru. Eriti linna siirdumise alguses, kui nad munchilikult hääletus karjes, vanaema süldikausi järgi pügatud juukserandiga tütre autosse toppisid ning linna viisid. Ööde viisi lakke vahtisid ja teesklesid, et ei kuule läbi une nutta tihkumist. Päeval püüdsid ära arvata, mida objektiivsete tunnuste alusel nende, kuid tegelikult läbi ja lõhki vanaema lapseks kasvanud plika mõtleb. (lk 7-8)

• Isa oleks muidugi hinnanud enam, kui Mai oleks suutnud diferentseerida üle jõe mineva silla mitte murdesõna mademed, vaid kandejõu järgi — nimetades seda rohkem palgiks. Ema poleks ilmselt üldse lubanud tal sinna peale astuda. Eesti kirjandusloos oli rohkelt itke vette kadunud lastest. Sündisid need Mai omale sarnaste vanaemade suudes. Pojatütrega sama šablooni järgi tehtud silmi kissitades võis ta näppudel ja varvastel kokku lugeda, mitu last jõkke kukkunud ja mitu uppunud on. Lisaks "pabulatele" ka purjus külamehi ning armuvalus naisi. Kui pooledki lood vastanuks tõele, tähendanuks see, et mõnel ajajärgul oli olnud vesi uppunutest paks või "tihke", nagu ütles vanaema. Titena hoidis Maid jõest eemale hirmusaaga vetevanast, kummipaelana venivate kätega olendist, kes ohvri surnuks lutsutas. Ülikoolist külla tulnud vanemad paljastasid vanaema eeposlike lugulaulude puuduliku ainelise materjali. Vetevanaga olla hirmutatud juba Mai isa, kuid näinud polnud teda keegi. Üksikud teated, mida ta saatis, olid kirjutatud täpselt samasugusele ruudulisele paberile, mida leidus vanaema piimaraha arvepidamise vihikus. Pealegi tindiga, mis vees kohe laiali läheks. Ema ja isa lohutamisest julgust saanud Mai lakkas õues liikudes puudest kinni hoidmast ning kord lähenes tikripõõsaste rivile, mis tähistas jõekalda piiri. Vanaema andis alla ning otsustas teha seda, mida terve riik — ajada üles statistilised näitajad uppumissurmadest. (lk 8-9)

• Külamuttide trööstiks polnud Mai elu sugugi nii kerge, kui nad kahtlustasid. Pool tema ajast kulus sõprade ootamisele. Nad võisid tulla veidi varem ... või nõksu enne. Kumbagi polnud veel kordagi juhtunud. Kuid võimalus, teoreetiline, oli. Et mitte hetkegi raisku lasta, oli Mai ikkagi juba siis kohal, kui päike veel läbi puude paistis. (lk 9)

• Õhus võis haista jõge ennast, rohi ei kriipinud kuiva terasharjana, vaid niisutas seeliku märjaks. Tasapisi läks valgus eredamaks, pehmed vormid hajusid ning kõrvetavad kiired põletasid teed, põllud, metsad ja kuumusest uimased inimesed ja loomad ühevärviliseks. Taevas polnud enamasti üldse sinine, nagu seda piltidel kujutati, vaid akvarellikarbi servas olev kollane, mida kulus maalimisel väga vähe, sest paberile panneski lõikas see silma nagu žiletitera, millega isa hommikuti habet kratsis. Õhtuti uuristas ema sellesama teraga Mai vihikust sassi läinud sõnade tähti välja. Midagi ei tohtinud maha tõmmata. Kõik pidi vähemalt välja nägema ideaalne. Sellepärast oli piltidel taevas sinine ja õhus ei lennelnud seal kunagi miljardit parmu. (lk 9-10)

• Mai ei sallinud heleda pissi värvi keskpäevast aega põhiliselt tohmuste pärast. Olles ilmselt aplusest end pimedaks söönud, tuigerdasid nad uut peale õgima kõige kuumematel tundidel. Haistes hellemaid kohti, naksates lehmi udarast ja inimesi kaenla alt. Julmemad püüdsid end suruda otse kägiveeni. Osavaimad saagisid sinust lihtsalt tüki välja ning viisid selle oma sahvrisse. Kõige sellejuures olid nad täiesti pimedad ja tegutsesid puhtalt haistmise järgi. Mida kõrgemal temperatuuril särises päikese praepann, sulatades lahti higinäärmed, seda massilisemaks läks tohmuste rünnak. Mai võitles nendega tunde. Kord taandudes vette või asudes vasturünnakule, tapri asemel rätikut pea kohal keerutades. Maksimumdetsibellidel töötava sirtsuraadio ainsaks segavaks heliks olidki lärtsud, mis tähistasid, et Mai oli mõne vaenlase tabanud end verd täis puukimast. (lk 10)

• Kui Mail oleks kell olnud, siis ta oleks saanud vaadata, et koosolemise aeg oli ootamise omast palju pikem. Ainult et tal polnud kella ja jõe äärde poleks ta midagi nii kallist julgenud ka kaasa võtta. Sellepärast oli ta vapralt varem, valmis, et mitte sekunditki ühisest ajast kaotada, sest tema sõbrad olid ju maalapsed.

Enne seda Maiga möllamise vabadusehetke pidid nad ära rohima naeriread, mis ulatusid silmapiirini. Ilmselt isegi kaugemale, sest raadio laulis lakkamatult, et suur ja lai on me kodu, mil nimeks NSV Liit... Mai oleks tahtnud ka kolhoosis abitööl käia, aga ema ning eriti isa ei olnud seda lubanud. "Lapse asi on suvel puhata," ütles isa kuidagi eriti kõvasti ja selgelt, kui Mai oli ühel nädalavahetusel proovinud külla tulnud vanemaid veenda, et ka tema võiks oma kõplaga hommikul külanõukogu ette vändata, kust abitööjõud kokku koguti. Vanaema keeras mühatades selja. Küllap oli tal muud tegemist, aga sellest ajast saadik saigi tema põhimõtteks, et räugugu Mai igavusest palju tahab, ainus töö, mis talle antakse, on mängimine. (lk 11)

• Võib-olla läks isa hääl valjuks, sest ta ise oli pidanud kõik suved rohima silmapiirini ja tagasi, et saada endale taskuraha, mille eest osta lintmakk, kust sai kuulata The Beatles'i muusikat. Või ärida pealinna hotelli varjus endale ühed teksapüksid, kuhu külge oli ilmselgelt käsitööna õmmeldud veidi purjus, räätsakil tiibadega hakiga silt "Montana". Teksad polevat päevagi vastu pidanud ja sellest alates oli isa riietunud nagu korralik nõukogude inimene sellesse, mis poes saada oli. (lk 11-12)

• Saada muidugi polnud midagi, aga kummalisel moel ei käinud keegi sellepärast paljalt ringi. Kanti, mida oli. Kui midagi oli, siis oli seda palju. Ja nagu kõigi inimeste kiuste oli palju maailma kõige koledamat värvi asju — kollakaspruuni ning hallikas-helesinist. Sellest tehti kõike, pikkade säärtega aluspesust hõlmikkitlini. Inimesed, olles kaotanud lootuse, et miski võiks ka kena olla, leppisid oma saatusega. Nad kehastusid koiliblikateks ning niiskuse-ussideks ja jätkasid näiliselt sihipärast sagimist töö-pood-kodu ringrajal. (lk 12)

• Minni, alati lahke ja rõõmus, elas kokkusurutult oma ühetoalises majakeses. Sellises, mida lapsed joonistavad, kui kästakse panna pildile kodu. Keegi ei joonista kunagi oma päriskodu, seda, mis võib asuda üheksakorruselise paneelmaja kuuendal tasandil. Või suure rongijaama taha jäävas linnaosas alandlikult kõdunevat puulobudikku, mille esimese korruse aknad on vooderdatud keefiri- ja piimapakkidega, sest nii pole külmkappi vajagi. Tuuletõmbusest piisab. Minni kodu sobis kõigi laste unistusepildile. Ühe akna ja uksega kollane majake, mille tõrvapapiga kaetud katusest kerkib alati hoogsalt suitsev korsten. (lk 12)

• Minnit ei oleks mitte kunagi mitte keegi saanud kahtlustada kitsarinnalisuses. Kaudselt ja täiesti otse. Triiksärgi alla pandud maika ei varjanud tema tohutuid tisse, mis hooletult eri suundades kaasa keksisid, kui Minni kirjeldas, kuidas ta uue, ratsionaliseeritud Vene kirvega puid püüdis lõhkuda. Teoreetiline võimalus, et uudistoode võiks tegevust kergendada, muidugi puudus. Nõukogudemaal tehti asju ainult selleks, et need näiksid eesrindlikud ning kaasaegsed, tegelikult ei töötanud uut moodi asjadest mitte kunagi mitte miski. Nii ka see kiiludega kirves, mille pettunud Minni hoopis tünnitäie hapnema pandud kapsaste peale raskuseks paigutas. Ja piiranguteta peetavad rinnad ette lõi, kui keegi uuris, kas naesterahvas ikka sellise tündritäie nahka pistmisega suudab hakkama saada. (lk 13-14)

• Mai oli kolme linnas oldud kooliaastaga harjunud ema peente sõbrannadega. Kõigi nendega, kelle edu võti oli ajakiri Burda. See käis käest kätte salakaubana, ainult keeruliste lahinguskeemide asemel, mida uurisid filmides kangelaslikud spioonid, olid selle vahel kodeeritud teadaanded naistele. Jooni mööda ajades sai endale teha šablooni, mille järgi valmisid riided, mis mõnevõrra järgisid isegi kandja kehakuju ning võisid olla isegi suhteliselt moekad. Juhul kui leti alt õnnestus saada tükk kangast, mis ei oleks kaka- või maohappevärvi. (lk 14)