Juba kakskümmend nädalat olen ma koomas ja kujutan ette, et mul peab olema külm, nälg ja hirm. See on mõttetu, sest kui keegi teab, mida ma tunnen, siis olen see mina ise, aga praegusel juhul... Võin ma ainult ette kujutada. (lk 5, romaani algus)
Ma olen kuuendat nädalat ärkvel.
Kuus nädalat, ja kellelgi pole aimugi.
Aga sellegipoolest ei pane nad mind terveks ööpäevaks tomograafi. Kui piibitaja minu kõrval pole suvatsenud näidata, et mu aju suudab jälle kuulmist tagavat piirkonda käigus hoida, ei hakka nad mu pead kaheksasada tuhat eurot maksvas kapslis uurima. (lk 5)
[Thibault Elsale:] "Ma pole tundnud kedagi, kes koomas olnuks, ja parem ongi. Olen nagu kuulnud, et võib rääkida, nii ma siis räägingi. Aga mul pole vähimatki lootust, et sa mind kuuled. Võib-olla polegi see paha, see on nagu tasuta psühhoteraapiaseanss ja võin kindel olla, et keegi mu juttu edasi ei räägi. Enne aga teen akna lahti, sest kuigi ma olen üsna külmakartlik, on mul siin hirmus palav. Ma ei küsi sinult, aga sa võiksid siiski lubada."
Olen meeldivalt üllatatud. See on esimene kord, kui keegi minu mugavusest ei hooli. Harilikult pingutavad mu külastajad, et olla viisakad, kenad ja lausa solvavalt minu meele järele. (lk 44)
Igasugune jõupingutus eeldab loomulikult kontrollilihaste üle, ajust rääkimata. Minul puudub kontroll nii selle kui teise üle, välja arvatud kuulmist juhtiv piirkond, aga kui see aju osa uuesti tööle hakkas, miks ei võiks siis teisedki seda teha? See jääb saladuseloori taha, säärastel puhkudel küsib Steve tihti: kuidas ma kavatsen selle küsimuse lahendada? (lk 72)
Ma pean rahunema.
Ei, ma olengi rahulik. Ma pean mõistlik olema. Julienil oli õigus.
