Fannie Flagg

Allikas: Vikitsitaadid
Fannie Flagg, 1972.

Fannie Flagg (sünninimega Patricia Neal; sündinud 21. septembril 1944 Birminghamis Alabama osariigis USAs) on USA kirjanik, stsenarist ja näitleja. Tema tuntuim romaan on "Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus" (e.k. 2022, tlk Riina Jesmin).

Intervjuud[muuda]

  • Umbes 18-aastasena sain ühe näitlemisotsa ja pidin liituma näitlejate ametiühinguga Actors' Equity. Kui ma registreeruma läksin, öeldi: "Te ei saa seda nime kasutada, sest üks Patricia Neal juba on." Mul oli tund aega teise nime valimiseks, nii et helistasin oma vanaisale, kes oli vodevillides lava taga töötanud. Ta ütles: "Kullake, ma mäletan palju Fannie-nimelisi koomikuid, kes vodevillidest läbi käisid, nii et võib-olla toob see nimi sulle õnne." Ma ei suutnud leiutada perekonnanime, kuni üks sõber ütles mulle: "Mul on sõber, kelle vanaema nimi oli Fannie Flagg." Nii et selle ma võtsin, nägemata uneski, et nõnda nüüd jääbki.
  • Kullake, ma olen andnud endast parima, et raamatuid mitte kirjutada, kuid ma lihtsalt ei suuda ennast tagasi hoida. Kui ma seda ei tee, muutun rahutuks ja pahuraks. Samuti pean ma end siduma projektidega, mis on kergemeelsed, hoidma end liigsest silmitsiseismisest reaalsusega, sest ma võin kergesti sügavasse masendusse sattuda. Tunnen end väljamõeldud maailmas palju mugavamalt kui päris maailmas, nii et püüan elu uuesti luua sellisena, nagu ma tahaksin, et see oleks. Või nagu mu ema ütles: "Sa oled lihtsalt liiga palju filme vahtinud."
  • [Stsenaristitööst telešõus "Varjatud kaamera":] See saade avas uksed kõikidele tõsielusarjadele, mis hiljem tulid. See pani mind mõistma, et miski pole naljakam kui päriselu ja inimesed, kes üritavad mitte olla naljakad. Ma arvan, et see on põhjus, miks ma kirjutan nii, nagu ma kirjutan.
  • Isekalt pean ma raamatut kirjutades enda tuju üleval hoidma, sest ma olen selles iga kord aastateks, kõigest muust eemal. Kuid ma tunnen ka kindlalt, et siin maailmas on vaja inimestele meelde tuletada, et mitte kõik ei ole kurjategijad, ja peab olema turg lugejatele, kes tahavad lugeda endasugustest inimestest.
  • Ausalt öeldes olen alati üllatunud, et mul üldse mingi turg on, sest tundub, et mida süngem miski on, seda rohkem seda reklaamitakse. Me elame Californias ja ma näen inimesi, kes saaksid südamerabanduse, kui keegi annaks neile tüki punast liha. "Oh, ma ei sellist asja ei suudaks ma mitte kunagi oma kehasse panna." Ja siis nad vaatavad telekast kõige jubedamaid saateid ja panevad need oma ajudesse.
  • Mulle meeldivad lood väikelinnadest, kust me kõik algselt pärit oleme. Raamatutuuridel olen ikka käinud väikelinnades ja neist kas pole enam midagi järel või nad asuvad kiirteedel suurtes kaubanduskeskustes. Fännid saadavad mulle ikka veel väikelinnade ajalehti ja ma sealsed tõestisündinud lood ajavad mu niimoodi naerma, et ma lihtsalt siputan põrandal jalgu.
  • Kuidas minust vaevu keskkooli lõpetamise järel kirjanik sai, on minu jaoks mõistatus. See on nagu ühe jalaga mees, kes otsustab stepptantsijaks hakata. Mu isa ei olnud tüüpiline Lõuna lapsevanem, ta tahtis vägagi, et mul edu oleks. Olin ainus laps ja ta ütles mulle alati, et võin teha kõike, mida tahan. Ta ütles: "Ära kuula kedagi ja ära kahetse kunagi midagi, mida sa teed." Samal ajal kui mu ema vaatas mind, nagu oleksin puu otsast kukkunud. Tema ettekujutus minu tulevikust oli töökoht telefonifirmas.
  • Mu isal olid suurejoonelised illusioonid ja ta tahtis alati staar olla, nii et ta lükkas mind takka nagu lavaemme. Kullake, ma vaatasin, kuidas ta aastaid hiljem veetis oma ülejäänud elu kahetsedes, et ta ei läinud Hollywoodi filmitoimetajaks, sest mu ema ei oleks temaga kaasa läinud. Arvasin alati, et kui ma midagi proovimata jätaksin, oleksin nagu mu isa, kes alati mõtles: "Kui ma vaid oleksin seda teinud, milline mu elu siis oleks?"
  • Ma võiksin sulle valetada, kuid ütlen õudusega, et ma ei ole hea kokk. Ma oskan küll süüa teha, aga kuna ma olen düslektiline ja mul on tähelepanupuudulikkuse häire, siis kui ma kokkan, jääb pärast mulje, et keegi on majja sisse murdnud. Ma unustan koostisosad ära, lasen asjad põlema minna ja köögi koristamine võtab nii kaua aega, et ma ütlen lihtsalt: "Oh, kurat sellega."


  • Olen pärit Lõunast, nii et kui ma esimest korda New Yorki läksin, olles 20-aastane ja Alabamast... kullake, minu kallal võeti päris korralikult. Inimesed astusid minu juurde ja küsisid: "Kui vana sa olid, kui esimest korda kingi kandsid?" Olen alati käitunud väga kaitsvalt selle suhtes, kuidas inimesed Lõunast räägivad. Kõige armsamad inimesed, keda ma tean, olid pärit Lõunast. Mulle meeldivad endiselt naeripealsed ja silmoad.
  • [Raamatust "The Wonder Boy of Whistle Stop":] Olin mures Alabama väikelinnade väljasuremise pärast. Kõik need väikelinnad, tuultest laiali kantud. Kui olin Birminghamis laps, viidi mind väikelinna nimega Irondale ja ma läksin oma vanatädi kohvikusse. Inimesed olid üksteisega nii tihedalt seotud. Nad toetasid üksteist. Mõtlesin kõigele, mis praegu toimub. [---] See on teine maailm. Inimesed vajavad kogu sellest vihast puhkust. Ma lihtsalt mõtlesin, et loodan, et hakkame taas üksteist toetama, hoolimata meie erimeelsustest, ja oleme head naabrid.
  • Üks põhjus, miks ma raamatuid kirjutama hakkasin, on see, et nägin, kuidas inimestest tehti kangelased ja kangelannad. Mõtlesin, et inimesed, kes tõusevad iga päev üles, maksavad makse, ei pane toime kuritegusid, kasvatavad oma perekondi, on tõelised kangelased. Nemad ei saa mingit tähelepanu. Naised, kes on üksikemad, tõusevad üles ja lähevad tööle... Ma tunnen aukartust inimeste ees, keda teised nimetavad tavalisteks.
  • Kui hakkasin raamatuid kirjutama, andsin endale väikese tõotuse. Kui ma ei saa luua maailma midagi positiivset, siis jätan selle tegemata. Ma ei taha lisada negatiivsust. Keegi peab ka teise poole eest võitlema. Me elame rasketel aegadel, kuid inimesed on ikkagi head. Selline on minu kogemus.
  • Üritasin vist öelda, et sa ei saa elu ees alla anda. Elu muutub. Sa pead muutustega leppima, kuid sa ei saa alla anda ega elamist lõpetada. Olen isiklikult täiesti üllatunud, et olen sellises vanuses ja häid asju tuleb ikka aina juurde. Ma olen tänulik iga päeva eest. On õnnelikud lõpud. Elu on ikka ilus. See on teistsugune, kuid see on ilus.


  • Kui ma kirjutan, on mul alati tähtaeg. Ma olen alati ajahädas. Tõusen vara üles ja töötan neli-viis tundi ning see on kõik, mida ma loominguliselt teha suudan. Mul peab olema täielik vaikus, ei telerit ega meile. Pean keskenduma, sest mul on düsleksia, mis teeb kirjutamise raskeks.
  • Mäletan, et ema püüdis mind kolmanda klassi õigekirjavõistlusega aidata, kuid ma lihtsalt suutnud sõnu meelde tuletada ja puhkesin nutma. Seetõttu pidin õppima väga tähelepanelikult kuulama, pidades kõike öeldut meeles, mis muutis mind suuliseks, sest suutsin küsimustele vastata paremini kui kirjutada.
  • Alguses ei tahtnud ma, et keegi minu düsleksiast teada saaks, kuid sõber, kes töötas Washingtonis düsleksiale keskenduvas katsekoolis, ütles, et asi pole minus, vaid lastes, kes peavad teadma, et ka keegi, kellel on see häire, võib elus läbi lüüa. Nii et ma andsin neile loa oma nime kasutada, kohtusin lastega koolis ning õppisin nägema oma puude head külge.
  • [Raamatust "The Whole Town's Talking":] Tahtsin kirjutada armastuskirja Ameerika väikelinnadele ja tuletada kõigile meelde, kust me pärit oleme. Meie esivanemad olid tugevast ja sitkest tõust, nad talusid siiajõudmise nimel raskusi ning tegid kõvasti tööd ja pidasid vastu. Nad olid suured unistajad ja tõeliselt tugevad inimesed. Pole ime, et me oleme kõige tugevam riik. Kõik ihkasid siia jõuda ja uut elu alustada.


  • Ma olin, olen, tugevalt düslektiline ja ei osanud kirjutada, ma ei oska ikka veel õigekirja. Nii et ma ei julgenud kirjutada ja mul oli piinlik.
  • Alates 6. eluaastast ihkasin saada kirjanikuks, olen alati tahtnud kirjanikuks saada.
  • 11-aastase tüdrukuna kirjutasin käsitsi ja kõik arvasid, et kirjutasin meelega valesti.
  • Olen näinud väga halbu ja väga häid aegu ning mäletan, et kui ma kirjutasin "Praetud rohelisi tomateid", lõpetasin näitlemise ja mul oli rahaliselt raske aeg, ma jäin peaaegu majast ilma ja elasin väga vaeselt. Ja ometi avastasin, et olen õnnelikum kui kunagi varem, sest mu prioriteedid olid selged ja ma tegin asja, mis mulle meeldis.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Fannie_Flagg&oldid=115642"