Head ended

Allikas: Vikitsitaadid

pooleli...


Terry Pratchett ja Neil Gaiman, "Head ended", tlk Tiina Randus, Tallinn: Tänapäev, 2020. (Originaali tiitel: Terry Pratchett, Neil Gaiman, "Good Omens", Corgi Books, London: Gollancz, 1990)

"11 aastat varem"[muuda]

  • "Näed sa siis." Crowley naaldus tooli seljatoele. "Meri kukub mullitama, delfiinidest vaesekestest saab uhhaa ja keegi ei hooli neist kübetki. Gorilladega on sama lugu. Ohoh, ütlevad nemad, taevas punane, tähed kukuvad alla, mis tänapäeval nende banaanide sisse õige pannakse? Ja siis…" (lk 54–55)
  • Ingli äkitselt väga tõsisele näole ilmus valugrimass.
"Ma ei suuda purjus peaga selle asja peale mõelda. Ma hakkan kaineks."
"Mina ka."
Nad mõlemad võpatasid korraks, kui alkohol nende vereringest lahkus, ja istusid kohe tüki sirgemalt. Aziraphael sättis lipsu otseks. (lk 57)
  • Crowley oli kunagi jõulude aegu televiisorist "Mary Poppinsit" näinud (tegelikult oli Crowley käsi mängus igas televisiooniga seonduvas uuenduses, kuigi täielikult võttis ta au enda peale üksnes telemängude eest). Ta mängles mõttega keeristormist kui äärmiselt tõhusast ja uskumatult stiilsest viisist peletamaks lapsehoidjate horde, kes kahtlemata kultuuriatašee Regent's Parki residentsi ees sappa võtavad.
Crowley piirdus spontaanse, ametiühingute nõusolekuta puhkenud metrootööliste streigiga ja kui määratud päev kätte jõudis, saabus kohale vaid üks lapsehoidja.
See kandis silmkoetehnikas tviidkostüümi ja tagasihoidlikke pärlkõrvarõngaid. Miski tema juures ütles, et ta on lapsehoidjalik, aga see oli öeldud viisil, mis sobis teatud sorti Ameerika filmides kujutatud Briti ülemteenrite suhu. Lisaks köhatas see miski diskreetselt ja pomises, et sama hästi võib tegu olla niisuguse lapsehoidjaga, kes reklaamib teatud ajakirjades oma täpsustamata, kuid sellegipoolest kummaliselt arusaadavaid teenuseid. (lk 66)
  • Kummalise kokkusattumuse tõttu saabus samal õhtupoolikul majja veel üks uus isik. Selleks oli aednik, kes, nagu selgus, tuli oma tööga ääretult hästi toime. Keegi ei saanud aru, kuidas, sest labidat käes hoidmas ei nähtud teda iial, pealegi ei teinud ta midagi, et peletada minema linde, kes ootamatult igal võimalusel parvedena kohale lendasid ning ka tema peale laskusid. Tema ainult istus meeldivas varjus, residentsi aiad tema ümber aga üha õilmitsesid.
Warlock käis teda sageli vaatamas, kui ta oli juba küllalt vana, et üksi ringi ukerdada, ning lapsehoidja tegeles siis sellega, mis tal oma vabadel õhtupoolikutel just käsil oli.
"See siin on vend nälkjas," seletas aednik talle, "ja see väike satikas on õde kartulimardikas. Ära unusta, Warlock, kui sa oma rikka ja küllusliku elu pea- ja kõrvalteid mööda astud, kõiki elusolendeid armastamast ja austamast."
"Tädi ütles, et ma pean kõik elusolendid sulnuks tampima, mistel Flancis," teatas väike Warlock, näppis veidike vend nälkjat ja pühkis siis käe hoolikalt oma konn Kermiti pilti kandvatesse tunkedesse puhtaks.
"Sa ära kuula selle naisterahva juttu," ütles Francis seepeale. "Sina kuula ikka mind." (lk 67)
  • Õhtuti laulis lapsehoidja Astoreth Warlockile lastelaule:

Summ-summ-summ lendas mesimumm.
Olen väike tore karujõmm.
Laulan ise ää-ää magama nüüd jään.
Ja öösel saabub Saatana,
meie isanda igavene kuningriik.
Kiisud sõitsid põrgusse,
keeva tõrva katlasse,
sokud pistsid inimliha,
sikud vägistasid neitseid,
kutsud turnisid üle laibakuhilate. (lk 67–68)

  • [Aziraphael:] „Millal see koer välja ilmub? Kas tal nimi ka on?”
[Crowley:] „Ma ju ütlesin. Üheteistkümnendal sünnipäeval. Kell kolm päeval. Ta leiab poisi ise üles. Warlock peab talle ise nime panema. See on väga oluline, et ta nime ise paneks. See paneb koera korralikult tööle. Ilmselt tuleb midagi sellist nagu Tapja, Terror või Öine Varitseja.”
„Kas sa oled ise ka seal?” küsis ingel ükskõikselt.
„Ma poleks mingi hinna eest nõus seda mitte nägema. Ma loodan tõsiselt, et selle lapsega pole midagi liiga valesti. Eks näeme, kuidas ta koera peale reageerib. See peaks meile nii mõndagi näitama. Ma loodan, et ta saadab koera tagasi või hakkab teda kartma. Kui ta tõesti koerale nime annab, oleme kadunud. Siis on kõik ta võimed tema päralt ja viimnepäev on käeulatuses.”
"Mul on selline tunne," sõnas Aziraphael veini rüübates (mis alles äsja oli olnud veidi äädikane Beaujolais, ent oli äkitselt muutunud päris talutavaks, ehkki veidike üllatunud 1875. aasta Chateau Lafitte'iks), "et me kohtume seal." (lk 70)

"Kolmapäev"[muuda]

  • Leidub koeri, keda nähes meenub tahes-tahtmata, et hoolimata tuhandete aastate pikkusest inimese suunatud evolutsioonist on iga koer hundist vaid kahe saamata jäänud kõhutäie kaugusel. Nad tulevad ise inimese juurde, need koerad, sihikindlalt, just nagu lihaks saanud elajalikkus, kollased hambad kilgendamas, levitades oma haisvat hingeõhku, kusjuures eemal sädistavad nende omanikud: "Ta on tegelikult üks igavene lontu, lükake ta lihtsalt eemale, kui ta tüütuks muutub," ja nende silmade rohelises sügavikus võbelevad pleistotseeni punased lõkketuled...
Ent seda koera nähes oleks isegi mainitud olendid ükskõiksel ilmel sohva taha tõmbunud ja teinud näo, et on oma kummikondiga äärmiselt hõivatud. (lk 76)
  • Puude taga oli nimelt peidus vana kriidikarjäär, mis oli nüüdseks pooleldi okkalistesse põõsastesse ja väätidesse kasvanud. Väga vana, kuid ilmselgelt kasutuses. Üle selle käisid risti-rästi teerajad ning siledad künkaküljed osutasid, et seda mööda sõidavad sagedasti rulad ja Surmaseina või vähemalt Katkiste Põlvede rattaratsanikud. Kättesaadavamate okste küljest rippusid alla ohtlikult narmaliseks kulunud köiejupid. Siin-seal oli okste vahele seatud roostes plekitahvleid ning vanu puuplanke. Nõgesepõõsast paistis pleekinud ja roostes mootorratas Triumph Herald Estate.
Ühes nurgas osutas rattakuhi ja roostes traadipusa kuulsale Kadunud Surnuaiale, kuhu poekärud surema tulid.
Kui sa oled laps, on see paradiis. Kohalikud täiskasvanud nimetasid seda auguks. (lk 77)
  • "Need pole raagritsikad, vaid palvetajaritsikad. Ma nägin telekast, kuidas suur emane pistis ühe teise kinni ja see ei teinud väljagi."
Tekkis järjekordne pinev paus.
"Mispärast nad palvetavad?" küsis tema Isanda hääl.
"'itea. Äkki sellepärast, et nad ei peaks abielluma, vist." (lk 78)
  • "See on ratastega täpselt samamoodi," lausus esimene kõneleja autoriteetselt. "Mina arvasin, et saan seitsme käigu ja hästi kitsa sadulaga punast värvi ratta, aga sain hoopis helesinise. Korviga. Tüdrukute ratta."
"Nojah. Sa ju oledki tüdruk," sõnas üks teistest.
"See on seksism, vaat mis. Saad muudkui tüdrukute kingitusi ja ainult sellepärast, et sa oled tüdruk." (lk 78)
  • "Ja ma panen talle nimeks..." ütles ta Isanda hääl. "Ma panen talle nimeks..."
"Jah?" küsis tüdruk. "Mis sa talle nimeks paned?"
Koer ootas. Käes oli tähtis hetk. Nimepanek. See pidi talle andma ta eesmärgi, funktsiooni, identiteedi. Ta silmad hiilgasid tuhmpunaselt, kuigi nüüd olid nad maale tunduvalt lähemal, ja ila ta lõugade vahelt nirises nõgestesse.
"Ma nimetan ta Koeraks," teatas ta Isand otsustavalt. "Sellise nimega on palju vähem igasugu jama."
Põrgukoer peatus hetkeks. Sügaval oma põrgulikus koeraajus teadis ta, et miski on mäda, aga see oli äärmiselt mässuline mõte ning äkiline armastus Isanda vastu seljatas kõik ta kahtlused. Kes ta üleüldse selline oli, et arvas ise oma suurust teadvat?
Ta traavis künkast alla, oma saatusele vastu.
Aga miski oli siiski imelik. Talle oli alati meeldinud inimeste najale püsti hüpata, kuid nüüd avastas ta endalegi ootamatult, et tahab samal ajal ka saba liputada. (lk 79)
  • "Sa ei kujuta ettegi, mida nad seal all sinuga kõike teha oskavad," ohkas ta.
"Oletan, et see kõik on üsna sarnane sellega, mida nad seal üleval teha oskavad," arvas Aziraphael.
"Ah jäta. Teil on seal ju jumalik halastus," vaidles Crowley süngelt vastu.
"Arvad? Kas sa kunagi Komorras oled käinud?"
"Muidugi. Seal oli üks tore kõrts, kust võis saada hapendatud palmipiima kokteili muskaatpähkli ja sidruni..."
"Ma mõtlen hiljem.”
"Aa." (lk 79–80)
  • Maailm oli imeliselt huvitav paik, mida nad mõlemad soovisid võimalikult kaua nautida, ja nad olid mitmeski asjas ühel nõul, kuid ühes jagasid nad arvamust täielikult, ja see käis nende inimeste kohta, kes ühel või teisel põhjusel olid otsustanud kummardada Pimedusevürsti. Crowleyl oli nende pärast piinlik. Ta ei tahtnud neile ka halvasti öelda, aga tema suhtumine oli siiski sama mis Vietnami veteranil, kes näeb naabrivalve koosolekule tulnud täies lahinguvarustuses selli.
Pealekauba olid nad alati nii masendavalt entusiastlikud. Mõelda, mida nad tegid kõigi nende tagurpidi ristide, pentagrammide ja kukkedega. Enamikule deemonitest jäi see arusaamatuks. Kõik see oli täiesti tarbetu. Satanistiks saamiseks piisas tahtejõu pingutamisest. Tõeline satanist võis terve elu ära elada, teadmata, mis asi on pentagramm, ja nägemata ühtki surnud kukke, kui linnulihahautis välja arvata.
Pealegi tundus suur osa vana kooli sataniste olevat kenad toredad inimesed. Nad laususid etteantud sõnu ja sooritasid määratud liigutusi täpselt nagu needki, kes olid vastasleeris samadel positsioonidel, ning läksid seejärel koju ja elasid ülejäänud nädala leebes vähenõudlikus keskpärasuses, ilma et nende pähe oleks turgatanud ükski iseäranis kuri mõte. (lk 80)
  • Põrgu pole mingi kurjusereservuaar, nagu ka taevas polnud Crowley arvamust mööda mingi headuse purskkaev; mõlemad olid vaid pooled suures kosmilises malemängus. Tõeline McCoy, tõeline headus ja tõeline surmatoov kurjus pesitses siiski inimmõistuses. (lk 81)
  • Vähemalt olid autod tublisti paremad kui hobused. Sisepõlemismootor oli Crowley jaoks tulnud kui Issan... jumali... ootamatu õnn. Vanasti võis ta tööasjus sõita ainult suurte mustade elukatega, kelle silmades põles põrgulik leek ja kapjade alt lendas sädemeid. Seda nõudis deemonlik etikett. Tavaliselt lendas Crowley hobuse seljast maha. Ta ei osanud loomadega toime tulla. (lk 82)
  • Kusagil Chiswicki kandis hakkas Aziraphael sihitult kindalaekas vedelevate kassettide seas sorima.
"Mis asi on Velvet Underground?" küsis ta.
"Sulle nagunii ei meeldi."
"Ah soo," arvas ingel ükskõikselt. "Ah be-bop."
"Kas sa tead ka, et kui miljonil inimesel palutaks kirjeldada tänapäevast muusikat, siis ei kasutaks keegi väljendil be-bop?"
"Ah, siin on midagi paremat. Tšaikovski," teadustas Aziraphael karpi avades ja kassetti Blaupunkti pistes.
"See sulle ka ei meeldi," hoiatas Crowley. "See on üle kahe nädala autos vedelenud."
Läbi Heathrow' kihutava Bentley salongis lõi kõmama tume bass.
Aziraphael tõmbas kulmu kortsu.
"Seda ma ei teagi. Mis see on?"
"See on Tšaikovski "Another one bites the dust"," selgitas Crowley, kes Slough' läbimise ajaks silmad sulges.
Ajaviiteks kuulasid nad läbi magava Chilternsi sõites William Byrdi teost "We are the champions" ning Beethoveni lugu "I want to break free". Kumbki neist polnud aga nii nauditav kui Vaughan Williamsi "Fat-bottomed girls". (lk 82–83)

"Laupäev"[muuda]

  • Elutoas asetsesid hiiglaslik televiisor, valge nahkdiivan, videomagnetofon ja laserplaadimängija, automaatvastaja, kaks telefoni – üks automaatvastajale ning teine eraliini jaoks (mille numbrit polnud veel avastanud telefonimüügi agentide leegionid, kelle eesmärgiks oli müüa Crowleyle pakettaknaid, mis tal juba olemas olid, või elukindlustust, mida tal tarvis ei läinud) – ning kandiline mattmust stereovõimendi, selline ülim disainisaavutus, millel oli vaid üks lüliti ja volüüminupp. Ainus stereosüsteemi osa, millest Crowley oli osanud mööda vaadata, olid kõlarid; need oli ta sootuks ära unustanud. Mitte et sellest oleks midagi olenenud. Heli oli niigi päris korralik.
Lisaks leidusid seal sisselülitamata faksiaparaat, mis oli sama intelligentne kui arvuti, ja arvuti, mis oli sama arukas kui alaarenenud sipelgas. Sellest hoolimata täiustas Crowley seda iga paari kuu tagant, sest õhuke arvuti oli midagi seesugust, mida ta pidas vajalikuks inimesele, kes ta olla püüdis. Tema arvuti oli nagu ekraaniga Porsche. Kaasa antud käsiraamatud olid endiselt kilepakendis.*
_______
* Nendega koos oli talle antud standardne garantiikiri, milles öeldi, et kui arvuti 1) ei tööta, 2) ei tee seda, mida kulukas reklaam teda tegevat väidab, 3) annab elektrilööke, 4) puudub üleüldse, kui sa ostetud kuluka kasti lahti teed, siis pole see mitte mingil juhul tootja süü ning viimane ei võta endale selles osas mingisugust vastutust, et ostja olgu üldse õnnelik, kui tal lubatakse oma raha tootjatele anda, ning igasugused katsed kohelda ostetut isikliku varana lõpevad sellega, et ostjale tulevad külla ohtliku välimusega kohvreid ning äärmiselt õhukesi käekelli kandvad ülitõsised mehed. Arvutitööstuse pakutavad garantiid olid Crowleyle nii hea mulje jätnud, et ta saatis nende näidised Alla surematute hingede lepinguid koostavale osakonnale, küljes silt: „Õppige, poisid!” (Autori märkus)
  • (lk 223)
  • "Jumal ei mängi oma alandlike teenritega," sõnas Metatron, aga murelikul häälel.
"Johhaidii!" imestas Crowley. "Kus sa elanud oled?" (lk 332-333)