Mul on asjadest oma arvamus ja minu jaoks on huligaansus veel üks tõend marksistliku teooria lüüasaamisest. Marksistid usuvad, et kui asi läheb praktikas untsu, siis on asi praktikas, aga mitte teoorias, mis pani praktikale alguse. Teooriat vastutavaks teha ei tohi. Tagajärjed lase end kaua oodata. Kui tüüp pärast neljateistkümnendat väljapääsemist parandusmajast lööb kinos esimesel ettejuhtujal pea lõhki, väidavad marksistid kangekaelselt, et mitte kasvatusteooria ei vedanud alt, vaid viga on nendes, kes ei suutnud tüüpi õigesti kasvatada - pedagoogides, ühiskonnas, koolis, noorteorganisatsioonides. Pärispatt ei ole neile veel pähe turgatanud. Huligaansus ei ole pelgalt ühiskondlik nähtus, sel on oma allikad kultuuris, parajasti käibelolevates uskumustes, see on ka raskemate kuritegude eelkool. Kuritegusid tehakse meie ümber rohkesti, ent info nendest ei jõua meieni nii nagu enne sõda: kommunistlikes lehtedes ei ole kriminaalrubriiki, sest sotsialistlikus paradiisis ei ole kuritegusid, ei ole lennukatastroofe, kiremõrvu, seega ei ole nendest ka midagi ajalehtedes. Aga väide, et kuritegu on üksnes ühiskondlik nähtus, sellisena kirjas noorel Marxil ja alati silmakirjalikul Leninil, on end sedavõrd kompromiteerinud, et isegi intelligentsed marksistid ei taha sellest midagi kuulda. Me teame, et Läänes on analoogilisi probleme huligaansusega, sellest räägivad meile sellised filmid nagu nt "Asfaldidžungel". Aga me teame ka, et totalitaarne riik võib igas situatsioonis kehtestada vähemalt näilise korra ja minimeerida lumpenproletariaadi üleastumised - kui võim seda ikka tõeliselt tahab.
Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 131-132
