Ingrid Ulst

Ingrid Ulst (sündinud 26. märtsil 1977 Tartus) on Eesti lavastaja, jurist ja arheoloog, Alle-Saija Teatritalu ja harvikhaigustega inimesi toetava MTÜ Janno Puusepa Fondi asutaja.

Intervjuud

Olime õega pigem õuelapsed, nagu nõukaajal ikka. Käisime põllu peal kuivenduskraavide juures mängimas ja palju metsas seenel-marjul. See oli nii tavaline. Üks mu sõber ütles, et tänapäeva lapsed kardavad metsa, seepärast üritan ma oma nagamanne ka hästi palju väljas hoida ja metsaga harjutada. Meie ei kartnud, käisime ikka hästi-hästi väikse lapsena juba seenel.
Ma sain tegelikult juba ülikoolis aru sellest, et advokaadiks ma saada ei taha. See on väga konkurentsitihe ja oma mina peab sageli alla suruma, see pole aga see, millega ma hakkama saaksin.
Me oleme selline maarahvas, seega võiks maal ikka midagi toimuda ja olla. Mul ei ole midagi selle vastu, et põllumajandussektoris omavad investeeringuid välismaalased, aga mulle meeldib see mõte, et kusagil on üks eesti mees, kellel on tootmine oma kodukülas ja ta oma koduküla asja ka ajab. See peaks olema põllumajanduse idee — et elu ikka maal kestaks.
Mulle meeldib mõte, et asjad lihtsalt lähevad niimoodi orgaaniliselt. Eks selle teatritalu asjaga oli ka nii, et ta lihtsalt tuli. Leidsin selle materjali, raamatut teadsin juba ammu ja mõtlesin, et seda võiks keegi lavastada. Kuidagi tekkis mäluseos, et oi, seal Aivo juures on nii äge talukoht, sinna saaks teha. Kui sul tuleb visioon silme ette, siis on ainult teostamise küsimus. Mina ei oskagi üldse tellimuse peale selliseid asju teha, et kirjutaks tüki või lavastaks. Enne tuleb visioon, kuidas ma teen ja siis hakkan tegema nii, et seda saaks teha.
Teater on natuke rohkem kui palagan. Klassikalises külaloos ei ole midagi halba, kui need on ilusasti läbi lavastatud. Nalja peab saama, aga lugu on oluline, inimesed tahavad häid lugusid.
Täiesti kohutavaid ravimatuid haigusi on olemas. Neid põeb elanikkonnast väga väike osa, aga neile, keda see puudutab, on see hästi ränk. Ja inimesed teavad sellest nii vähe!
Meil oli Jannoga hästi palju ühisosa ja samasuguseid arvamusi, see oligi see, mis fondi loomiseni viis. Kui inimene on haige, kaasuvad sellega tihtipeale sellised asjad, mida sa ei oska unes ka ette näha. Kogemusnõustamist ei ole ja infot on nii vähe. See ongi suurim probleem haige ja ta lähedaste jaoks. Et oleks võimalik kellelegi helistada ja küsida, mida ta teab ja millised kogemused temal olid.
Kui mõelda, et inimesel on järjest süvenev kõnehäire ja lõpuks ei suuda ta end enam üldse sõnaliselt väljendada, on arvuti ülioluline, et inimene ei oleks maailmast ära lõigatud.
Ei saa ju ühtemoodi kohelda trauma tagajärjega inimest, kellel on lootust paranemisele ja progresseeruva kaasasündinud ravimatu haigusega inimest, kelle olukord päev-päevalt hullemaks läheb. Miks peab ravimatu haigusega inimene üle paari aasta käima oma puuet pikendamas? Praegune süsteem ei ole juhtumipõhine, asi on väga kreenis ja omastehooldamine inimese enda asi. Riik on suurepäraselt suutnud kultiveerida mõtteviisi, et uppuja päästmine on uppuja enda asi.
Hooldamine on äärmiselt raske ja kurnav ja seda saab vabatahtlikult teha ainult oma lähedaste heaks. See kurnab inimese nii ära, et hooldajad jäävad lõpuks ise hooldatavateks.
Ma ei puhka ja see ei tee mulle üldse rõõmu! Tegelikult tahaks puhata! Aga siis ma mõtlen jälle, kui palju mul on vaja teha. Ma vist ei oska puhata ja see on vale. Mõnes mõttes see teatritegemine on puhkus ja mõnes mõttes lastega koosolemine ka, aga sel juhul on see üliaktiivne puhkus. Aga nali naljaks. Tegelikult tuleb puhkus kõigis neis asjades leida, vahel on raske, vahel kerge. Kui saab jälle mõni asi ära tehtud, oled taas mingist verstapostist möödas... On näiteks fondiga mingi suurem asi tehtud, oled jälle kellelegi midagi head teinud, siis on päris hea, ei olegi eriti häda. Või on mingi lavastus välja tulnud ja mõtled, et ikka päris lõbus oli. Mul oli kunagi juhendaja, kelle elu juhtmõte oli, et hauas jõuab puhata küll. [---] Magada jõuab küll! Ma arvan, et minu võimalus alles tuleb.
- Ingrid Ulst, intervjuu: Jaanika Hunt, "ALS-haigete eest võitleja Ingrid Ulst: keegi ei kujuta ette, mida tähendab elada koos lihashaigega", Delfi, 30.01.2019

[Amüotroofsest lateraalskleroosist (ALS):] Kujutage ette, et teile lendab kärbes näo peale või sääsk sööb kusagilt või juuksekarv on näo peal, tahate ära lükata, aga te ei saa. Või siis kukute toolist nägu vastu maad, näete, et see maa seal tuleb, aga te ei saa käsi ette panna. Te ei suuda oma keha püsti hoida, te ei suuda reageerida. Ja kõik see täie teadmise juures. Seda, mida patsient tunneb, ei saa iialgi mõistma.
Me Jannoga lõimegi fondi, kus me mõtlesime, et kuna need haigused on ravimatud, midagi selles osas teha ei saa, siis nende inimeste elukvaliteedi tagamiseks, kellel niigi on raske ja iga päevaga aina raskemaks läheb, saaks midagi ära teha.
- Ingrid Ulst, intervjuu: Taavi Eilat, "Ravimatut ALS-i põdevad inimesed rääkisid "Pealtnägijale" oma katsumustest", ERR/ETV "Pealtnägija", 28.02.2018

"Tõde ja õigus" on midagi väga eestlaslikku. Side maaga ja oma maa igatsus, orjast peremeheks pürgimise soov, isegi kui selle nimel ennast tööga tapetakse, pidev paremaks ja kõrgemale pürgimine ilma oskuseta olemasolevast rõõmu tunda – need on nii eestlaslikud teemad. Samas on narratiiv ju väga klassikaline ja võiks sobida paljudesse keskkondadesse igasse aega. Inimlikud teemad, nagu kadedus, armastus, valskus, ahnus, aukartus kõigekõrgema ees – iga inimene suudab nendega suhestuda.
- Ingrid Ulst, intervjuu: Maarius Suviste, "Teatritalu looja käivitab Filmi Vargamäe külastuskeskust", Postimees, 10. aprill 2019