Kreeklane selgitas, kui ränk patt on olla jalanõudeta. Sõjaajal tuleb eeskätt hoolitseda kahe asja eest: esmalt jalanõude ja siis söögikraami eest; mitte aga vastupidi, nagu arvab rahvas. Sest kel kingad jalas, võib minna ja otsida, mida hamba alla panna, ümberpöördu aga ei kehti. "Kuid sõda on ju läbi," väitsin ma; ja nagu toonasel hingetõmbeajal paljud, nii arvasin minagi, et sõda on läbi, mõeldes seda märksa laiemalt, kui täna julgetakse uskuda. "Alati käib sõda," kõlas Mordo Nahumi mälestusväärne vastus.
Primo Levi, "Hingetõmbeaeg". Tõlkinud Mailis Põld. Vagabund, 2004, sari "Luukamber", lk 178
Ja nii ma Verityle ka järgnesin. Kui ta mööda koridori edasi läks, astusid teisedki meie saatkonnast oma kambritest välja ning liitusid printsiga. Kõik olid ehitud kõige peenemate rõivaste ja ehetega, et kasutada võimalikult hästi ära võimalust lasta ennast näha ja kadestada ka väljaspool Hirvelossi. Minu käiste suurus tundus päris mõistlik, võrreldes sellega, millega uhkeldasid mõned teised. Vähemalt polnud mu jalatsid ehitud väikeste kellukeste või õrnalt krabisevate merevaiguhelmestega. (lk 173)
Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000
