Mine sisu juurde

Jeanne Moreau

Allikas: Vikitsitaadid
Jeanne Moreau, 1958.

Jeanne Moreau (23. jaanuar 1928, Pariis – 31. juuli 2017, Pariis) oli prantsuse näitleja, laulja, režissöör ja stsenarist, kelle elu tipphetk eestlaste arvates oli võimalus mängida Ilmar Raagi filmis "Eestlanna Pariisis" koos Laine Mägiga.

Intervjuud

[muuda]
  • [Filmist "Eestlanna Pariisis":] Nagu inimeste vahel ikka juhtub – filmis kerkivad esile ammused haavad, reetmised, hinnangud. Vanad olijad ja vanad vead, inimestel on millegipärast keeruline andestada. Selline on inimloomus – ja teine inimene on alati parim kõhutäis.
  • [Laine Mägist:] Olime stuudios pidevalt külg külje kõrval ja meie töö oli väga reaktiivne, impulsiivne. Ta ei rääkinud küll hästi prantsuse keelt, kuid meie vahel tekkis kena mõttevahetus. Ta oli väga toredake!
(Kogu vestluse jooksul kutsub ta Laine Mägit nimega "la petite", väikseke.)
  • Ma olen alati toitunud kirjandusest. Ma olen täielik iseõppija, autodidakt. Ma loen, muudkui loen. Lapsena ma seda ei tohtinud, aga mida teeb laps, kui talle miski keelatud on? Ta teeb vastupidi! Ja muide, kõik filmitegijad on suured lugejad, neidki toidab kirjandus – Truffaut, Godard, nad kõik olid. Ja vanasti käisid filmirežissöörid teatris ka.
  • Ilmselt võib öelda, et teatrisse tõi mind poliitika selle laiemas tähenduses – ma keeldun igasugustest konventsionaalsustest. Sest kõik siin elus on alati poliitiline – ka Ilmari film räägib palju peamiselt poliitikast, pärispoliitikast ja inimestevahelisest. Teater on näitlemise alus.
  • Ma tundsin Nurejevit, me isegi tantsisime kord temaga Londoni tänavatel. Tulime õhtusöögilt, täis nagu parmud, ja karglesime nagu mingis muusikalis. Ma viibisin Inglismaal filmivõtetel koos Peter O'Toole'iga, kes oli muidugi pidevalt jommis. Suurepärane näitleja, kuid me ei suutnud iial õigel ajal alustada. Teda tuli muudkui kainestada, tabletid, kohv, külmad dušid. Keeruline!
  • Sain sündides kaasa ande – see on nagu kingitus. See ei juhtunud tänu mulle endale, mina seda ei mõjutanud. Edasine elu eesmärk oli seda annet kasutada. Jah, mul on aastatega tekkinud teatud tuntus, ja kuniks ma suudan luua ilusaid asju ja aidata teisel luua ilusaid asju, ça va. Kunstnik on nagu toru, kellest kunst läbi voolab. Ja kui ma ühel hetkel enam ei suuda, märgib see minule kingitud ande lõppu.
  • [Euroopa kinost:] Siin mängivad rolli toetused, riiklikul tasemel ja nii. Mis siis muidu oleks? Poleks Euroopa kinokultuuri, Hiina filme, Jaapani filme, Austraalia filme? Hollywood on hoopis midagi muud, meiepoolsel filmitööstusel on rohkem kunstilist perspektiivi. Aga ma armastan Ameerikat ja eriti New Yorki, elasin seal paar aastat oma toonase abikaasa, režissöör William Friedkiniga. Ja mulle meeldivad väga ameeriklased.
  • Ma olen tavakodanik, käin valimas. Selles mõttes olen ma aktiivne. Mulle tundub, et me elame ühe ajastu äärel. Poliitikutel, kohe kui nad ära valitakse, tekib tänapäeval see teatud “toon”, teate küll. Juttudest saavad paraadkõned, või isegi kõned, mis ei ütle midagi. Olukord on muutunud talumatuks.
Võtkem näiteks riigi president. Ta räägib ju enda nimel, mitte "vabariigi nimel", nagu nüüd kombeks on! Mis see vabariik muud on kui üks abstraktsioon. Ja ta peab suhtlema meiega, kes me teda valisime, meie poole pöörduma, mitte õhku teksti pilduma. Mulle tundub, et see on tänapäeval poliitikast puudu. Tulemusena elamegi vaatemänguühiskonnas, milles kehtib permanentne vastuhakk, pidev meeleavaldus.
  • [Euroopa poliitikast:] Asju muudetakse nüüd vaid eesmärgil, et need jääks samaks. Tihti ongi raske muutuda, eelmiste pagas on ees. Võtkem riigivõlad – olukorda ei saakski lahendada hetkega. Struktuurimuutus ei tule nädalatega. Aga retoorika jääb samaks, see demotiveerib. Ja igal sammul on filtrid ees. Et asjad muutuksid, on vaja ühe sugupõlve lõppu. Taassünniks on vaja, et keegi koliks eest ära. Euroopa väljakutse seisneb põlvkondade vahetumises, vanem generatsioon peab lahkuma, ja nii ongi.
  • Mind pole kunagi huvitanud minu vanus. Selle mõttega heitsin neljakümneseks saades pilgu peeglisse, korraks võttis mõtlikuks. Aga tegelikult pole vanus mulle mingit meelehärmi valmistanud. Ja siis näedki välja oma eale kohasena, siin pole mingit topeltteooriat.
  • Teiseks, inimesed janunevad raha järele. Vaadake, mis toimub: rahvas tormab raha poole. Minu vanaema tavatses öelda, et kirstu ei maeta koos seifiga. Aga ma arvan, et rahaga on alati nii olnud ja nii see ka jääb. Kuid kogu selle jama keskel, milles me elame, on ka palju, palju kaunist.
  • [Sõnumist noortele režissööridele ja näitlejatele:] Ei, sõnumit mul pole. Täna on elu teistsugune. Põhjused, miks filme teha, on muutunud. Maailm on muutunud. Suur roll on nüüd televisioonil, vanasti oli selle asemel teater, kino. Teatris käiakse vähem, aga seda jõuab rohkem rahvani teleekraanilt. Ja kõike korratakse, elamegi ühel suurel kordamise ajastul. Nii et ei, mul ei ole muud sõnumit, kui et andku endast parim. Inimene peab ise otsusteni jõudma.


  • Kogu elu olen teinud julgeid valikuid, mulle pole oluline, kas lavastaja on tuntud või ei. Tähtis on avastada uut, osaleda loomeinimese ambitsioonis.
  • Tõeliselt sügavat, tagamõteteta suhet, absoluutset armastust pole ma tundnud.
  • Pidin varakult enda eest vastutama hakkama, ilma lähedaste toe ja julgustuseta tekib uljas otsustavus ning energia...
  • Elasin nagu poiss, mul oli seiklusi ja armastajaid, ma võisin lahkuda siis, kui mulle meeldis.
  • Elu on mulle antud, ma ei ole midagi küsinud. Niikaua, kuni mul on jõudu, isu ja soovi, ma elan.

Tema kohta

[muuda]



  • Filmisime parasjagu ühes kohvikus. Laine Mägi seisis kohviku uksel, möödujad nägid prožektoreid, jäid seisma ja uurisid, et mis filmi siin tehakse. Üks meie tiimi prantslasest asjapulk vastas, et no on üks selline film, kus mängib – näete – Eesti näitleja Laine Mägi. "Miks sa ei öelnud, et Jeanne Moreau ka mängib?" küsis Mägi pärast asjapulgalt. "Oled sa hull," kukkunud prantslane kätega vehkima, "kui ma ütleks, et Moreau ka mängib, siis poleks meil siin võimalik enam edasi filmida!"

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel