Karin Bachmann

Karin Bachmann (sündinud 21. juulil 1976) on eesti maastikuarhitekt.

Artiklid

• Iga arhitektuurivõistlus on lähtetingimuste nägu. Harva vastanduvad võistlejad tingimuste puudulikkuse tõttu neile in corpore ning pakuvad lahenduseks midagi hoopis muud. Meenub Tartu uue bussijaama võistlus mõni aasta tagasi. Osalejatelt oodati tookord pealmist kihti ehk väikevormide disaini, kuid peaaegu kõigis töödes mindi siiski süvitsi avaliku ruumi ja liiklusskeemiga ning disain jäi kas tagaplaanile või hoopis tegemata. Kui tingimuste tegijale ehk tellijale oli peateema justkui lukus, siis osalejate tööd näitasid, et põhiküsimused on alles lahedamata ning tootedisain neile vastust ei anna, vaid hajutab üksnes tähelepanu ja hägustab olulist. Toona nii juhtuski, et pärast võistlust alles õige diskussioon puhkes (või siis ruumitüli) ning võistluse eesmärk – uue linnamööbli kavandite kataloog – jäi saavutamata.
• Sama lugu oli haljastusega: seda on käsitletud haljasmassina, mis renderdatud ilupildil hea välja paistab. Jällegi pole põhjust selle üle imestada, kui tingimustes on juttu vaid konteinerite ja garaažikatuste haljastamisest. Kui vaadata töid nokkimissooviga veidi terasemalt, saavad teadjamad absurdihuumorit nautida: kellele siis ei meeldiks lokkav heinamaa gerberatega?
• Avalik ruum oli selle võistluse pea­tegelane. Tagajärg tundub olevat avaliku ruumi totaalne üledoos (kui mitte arvestada promenaadi ja liivaranda): kõik on täiesti avalik, pooltoone ehk poolavalikku ruumi leiab vaid mõnes töös [---]. Aga kavandatakse ju kodusid – miks peaksid inimesed siia elama tulema, kui neil on privaatne väliruum vaid rõdul ja ülejäänu ei erine suvalisest magalast? Arhitektuur on küll moodne, aga ruumi iseloom – kõigi, aga mitte kellegi oma ehk peremehetu – on ju sama.
• Kavandatud olukorras on sealsetel elanikel väga raske kokku käima jääda, sest seda "oma", mida jagada, nagu ei ole – just väliruumi mõttes. Lähtetingimused keelavad kindlalt "Kalamaja miljöö taasprodutseerimise" ja nõuavad "omanäolist linnaruumi" ning jätavad sotsiaalse aspekti täiesti tähelepanuta. Aga nimelt Kalamajale iseloomulikku sotsiaalset ruumi siin tarvis lähekski. See tekiks vastava füüsilise ruumi olemasolu korral, siis, kui on olemas avalik, poolavalik ja privaatne ruum. Nii tekivad kokkupuutekohad ja seosed, selline on mitmekesine ja emotsionaalselt kihiline ruum. Praegu on puudu laiemas mõttes eesaedadest, kuhu turist igal hetkel sisse ei jaluta: ei ole kohta, kuhu inimene paneb oma ümmarguse laua ja võib jalgratta mõneks ajaks vedelema ning lapse vankrisse magama jätta. Miskipärast on osutunud võimatuks klapitada läbipääsetavus ja läbinähtavus õdususe ja kodutundega: korrustevahelised sisehoovi kohal kõrguvad siseteed, kus lapsed ratastega sõidavad, näevad head välja ainult 3D-visuaalil ja on mõttekad megalinnas, kus maapinda selliseks toredaks tegevuseks lihtsalt ei jätku.
• Kalaranna liivarand jääb ilmselt alatiseks arendaja ja asumiseltsi võitluse embleemiks. Mõlemad pooled panid välja kõik ja saavutasid lõpuks kokkuleppe, mille alusel ja avalikkuse valvsa pilgu all arhitektuurivõistlus siiani kulges. Üheski töös ei ole sellele matšile küll vaba(n)dusristi püstitatud, kuigi oleks võinud. Küll aga paistab ranna teema puhul välja kerge kramplikkus. Isegi need, kes on läinud rannajoone täitmise teed, mis on väga suur sekkumine, on inimlikul tasandil ranna tunnetuslikult veidi sööti jätnud.
• Liivarand on mõnus ikkagi siis, kui on platvorme, kive, kõrkjaid, kui jagub väikesi, mikrokliimaga lohke suure pinna sees. Pigem natuke ja tundlikult, mitte laia joonega. Praegune Kalarand tundub oma organiseerimatuse ja vaba voliga kokku klopsitud elementidega olemisekohana mõnusam ja inimmõõtmelisem kui võistlustööde nõuetekohased supelrannad. Loota, et see loomulikuna isetekkeliselt uue linna kerkides ka välja veab ja edasi areneb … Äkki tõesti. See võib ka viia olukorrani, kus arenduse edenedes jääb rand ikkagi omas läbimõtlemata looduslikkuses jalgu, kõrgemalt poolt tekkima hakanud struktuurid on aga juba elanike kontrolli alt väljas ning iseteke pole enam soositud, sest tsiviliseerituse aste on liiga kõrge.
  • Karin Bachmann, "Liiga palju head", Sirp, 03.03.2017

Intervjuud

• Praegune linnahaljastus üldiselt võttes on sageli vaene, sest isegi kui on palju lilli, siis sageli need õitsevad ühel ja samal ajal. Aga selleks, et tolmeldaja saaks olla paikne ehk seal ka talvituda ja pesitseda, on tal vaja toitu "kodu" lähedal terve hooaja vältel: varasest kevadest kuni sügiseni välja. See annab putukatele võimaluse jääda terveks elukaareks ühte kohta, mis omakorda meelitab neist toituvaid linde ja nii see ring käibki.
• Ma ei taha öelda, et puid ei tohi raiuda, aga see peab käima läbi väga suure kaalumise ja see, mis asemele tuleb, peab olema väga palju parem ja rikastavam. Tuleb mitu korda mõelda üldse enne, kui midagi kuskilt langetama hakata. Väga kergekäeliselt ei tohi mitte ühegi keskkonna kallale minna.

Iga koht on kellegi jaoks oluline; see keegi käib aeg-ajalt võib-olla seal külas ja kui hakkad seda kohta muutma, siis pead arvestama selle nii-öelda nähtamatu mälestustahvliga, nähtamatu ausambaga, mis selles kohas kellegi jaoks on. See ei pruugi tähendada ilmtingimata seda, et ma ei vii seda muutust sisse, aga ma lähenen sellele palju tundlikumalt.

• Inimestel on ka muidugi väga naljakad maitse-eelistused. Ma ei tea, kust need tulevad, aga keegi kunagi ütles, et oi, seda puud ma küll ei taha, sest tal on mingid imelikud pruunid seemned küljes. Minul on keeruline mõista puu hindamist inetuks tema seemnete põhjal või et üldse lähenemist loodusele ilus-inetu kategoorias. Puude-põõsaste-taimede ülesanded on palju keerulisemad ja tähtsamad kui inimesele meeldimine. Kui liik on ökoloogilises plaanis "tegija", kuidas sa siis hindad mingit vormi ilusaks või inetuks?
• Linnahaljastuse roll peab muutuma, ta ei tohi ega saa enam olla dekoratsioon; ta peab olema meie elu kese, mitte taust. Ja keskmena peab linnahaljastus olema funktsioneeriv. Läbi selle ta annab linnale elu ja see ongi ju ilu.
• Ka Tartus on üks vares, kes siis, kui tal on pesitsusaeg, annab kõigile, kes mööda lähevad, tappa, ja on hoiatav silt välja pandud, et vares ründab. Pigem on see selline veidrus, mis rikastab linnaruumi, annab kohale tähenduse.

Inimesed hädaldavad, mis see lind meile teeb, aga kui mõtleme, mida meie lindudele ise oleme teinud ja kui palju nende pesi metsades hävitatakse… Linnud ju peavad ka kuskil elama. Varesed toituvad linnas paljuski sellest, mis oleks inimestele kahjulik, sest ega nad ainult väikeseid linde ei võta. See kõik on suur süsteem, kus isiklikul eelistusel meeldib/ei meeldi ei ole minu meelest üldse erilist tähtsust. Tuleb kohaneda ja aru saada, kuidas maailm toimib ning täita selles oma rolli, mitte püüda kedagi kuskilt välja juurida.

• Nägime siin, milline kisa tõusis, kui taheti anda jalgratturitele ruumi. Seda nimetatakse autojuhtide ahistamiseks, aga see on absurdne, sest autojuhid peaksid kahe käega poolt olema, sest mida rohkem inimesi sõidab rattaga, seda rohkem jääb autodele endale ruumi ja ummikuid on vähem, sest pooled on rataste peal. Tegelikult peaksid autojuhid olema ennekõike rattaliikluse eestkõnelejad.

Ummikuid ei tekita sõiduradade kitsamaks tegemine ja vähendamine, sest mida rohkem autodele ruumi anda, seda rohkem neid linna tuleb.

• See aeg, kus meil on olnud seda mugavat autosõiduaega, pole olnud ju väga pikk. Pärast nõukaaega saime aru, et küll on hea selle autoga sõita, siis tekkis küllus. Mugavust ongi kõige raskem murda, seda muutust kujuteldavas elustandardis allapoole. Me ju kõik olime kogu aeg unistanud, et saaks ise ka niimoodi autoga sõita nagu välismaal. Aga need probleemid ei jõudnud tookord siia meieni. Praegu tallame täpselt neidsamasid rehasid mööda, mida lääneriigid ammu enne meid. Valglinnastumine, ummikud, laste ja täiskasvanute rasvumine – kõik see jõuab ka siia. Paraku ikka ei oska me teiste vigadest õppida, vaid peame ise kõik läbi tegema.
  • Karin Bachmann, intervjuu: Mari Peegel, Karin Bachmann: linnahaljastuses ainult ilust rääkida on lühinägelik. ERR, 2. juuni 2024