Kasvuhoonegaas

Proosa

• Kui linnad ja riigid otsustavad oma energiasüsteemid ümber teha, et toota vähem kasvuhoonegaase, vähendavad nad niihästi kohalikku reostust kui ka globaalset kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist. Teiste sõnadega, võti on selles, et paljude kasvuhoonegaaside tootmisega seotud tegevustega on seotud erinevad välismõjud. Kui minevikus ei näidatud kirjanduses kohalike mõjude tähtsust kuigi suurena, siis meie peame teadvustama – nagu näevad üha rohkemad üksiksikud, perekonnad, kogukonnad ja riigid -, et võidavad nii nemad kui ka maakera, ja et kumulatiivselt saab mõjutada ka globaalset tasandit, kui suur hulk väikesi üksusi hakkab tegutsema. Meil on palju paremad võimalused mõjutada globaalsete muutuste probleeme, kui me alustame kohalikul tasandil.
• Jah, ma arvan, et kliimamuutuste küsimust eelkõige valitsustele suunates me jätame kõrvale asjaolu, et tegevusi, mis kasvuhoonegaase vähendavad, peavad tegema üksikisikud, kogukonnad, linnad, riigid, tervete riikide elanikud ja kogu maailm. Aga on tähtis, et riigitegelased mõistaksid, et rahvusvahelistel kokkulepetel on oma roll ning et nad peaksid töötama väga agaralt, jõudmaks lepinguni, mis kehtestaks rahvusvahelised režiimid, mil oleks võimalus vähendada emissioone eri riikides.
  • Elinor Ostrom, intervjuu: "Interview with Nobel prize winner Elinor Ostrom on climate change" The New Humanitarian, 25.04.2012

• Viiendik 21. sajandist on praeguseks lõppenud ning kasvuhoonegaase oleme me atmosfääri vaid lisanud, mitte sealt eemaldanud. Kui me eeldame, et näiteks 2050. aastaks on vajalikud tehnoloogiad olemas piisaval skaalal, peaksime me eemaldama atmosfäärist 2–20 Gt süsihappegaasi igal aastal vahemikus 2050–2099.

See tähendab, et meie, järgmised ja ülejärgmised põlvkonnad peaksime eemaldama igal aastal kuni pool meie praegusest aastasest süsinikuheitest, kasutades selleks tehnoloogiaid, mida õieti veel ei eksisteeri. Riskantne plaan, kas pole?

• Kertu Birgit Anton, "EL-i kliimaeesmärgid pole piisavad, et olla turvalised", ERR, 17. detsember 2020