Mary Harris Jones

Mary Harris Jones (tuntud kui "ema Jones" (Mother Jones); 1. august 1837, Cork, Iirimaa – 30. november 1930, Silver Spring, Maryland, USA) oli Iiri-USA õpetaja, õmbleja, ametiühingutegelane ja laste töö vastane aktivist.

"Ema Jonesi autobiograafia"

Tsitaadid väljaandest: Mary Harris Jones, "Autobiography of Mother Jones", 1996, 4. trükk. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

[Ametiühingutööst:] Meie ees oli koolimaja. Osutasin sellele ja ütlesin: "Teie esivanemad võitlesid selle eest, et teil oleks oma osa sellest asutusest seal. See on teie oma. Saage koolinõukoguga kokku ja pidage seal igal reedeõhtul oma koosolekud. Laske oma naistel maja laupäeva hommikul koristada, et lapsed saaksid esmaspäeval sisse astuda. Teie organisatsioon ei ole palvetamise jaoks. See on võitlemise jaoks. See on tööstuses tegutsev haridusasutus. Palvetage surnute eest ja võidege elavate eest nagu kuradid!" (lk 41)

Georgias, kus lapsed töötavad ööl ja päeval puuvillavabrikutes, võeti just vastu seadus laululindude kaitseks. Mis saab väikestest lastest, kellest on kadunud igasugune laul? (lk 80)

Küsisin kord vanglas ühelt mehelt, kuidas ta sinna sattus, ja ta ütles, et oli varastanud paari kingi. Ütlesin talle, et kui ta oleks varastanud terve raudtee, oleks ta Ameerika Ühendriikide senaator. (lk 81)

Me marssisime Oyster Baysse, ent president keeldus meid vastu võtmast ja ta ei vastanud minu kirjadele. Kuid meie marss oli teinud oma töö. Me olime juhtinud rahva tähelepanu laste töölepaneku kuritegelikkusele. Ja kuigi Kensingtoni tekstiilitöölised kaotasid streigi ja lapsed aeti tagasi tööle, võtsid Pennsylvania seadusandjad varsti pärast seda vastu lapstööjõu seaduse, mis saatis tuhanded lapsed vabrikutest koju ja hoidis tuhandeid teisi vabrikutesse tööle minemast enne neljateistkümneaastaseks saamist. (lk 82-83)

Ma ütlesin: "Kolonel, Ameerika tööinimesed ei peatu ega lähe tagasi. Tööline läheb edasi!"

"Ma lasen teid püssitääkidega rünnata," vastas tema.

"Keda?"

"Teie inimesi."

"Me ei ole vaenlased," ütlesin mina. "Me oleme lihtsalt rühm tööliste naisi, kelle vennad ja mehed võitlevad oma leiva eest. Me tahame, et meie vennad Coaldale'is ühineksid meie võitlusega. Me oleme siin mägiteel oma laste pärast, rahva pärast. Me ei kavatse kellelegi viga teha ja ma olen kindel, et ka teie ei tee meile viga."

Nad hoidsid meid seal hommikuni ja kui nad nägid köögipõllede, nõudepesukausside ja moppidega naiste armeed, naersid nad ja lasid meid läbi. Tugevate kaevandusnaiste armee näeb imepäraselt suurejooneline välja. (lk 90-91)

[1910. aastal Kongressi ees tunnistust andes:] Kongresmen Wilson küsis minult, kus ma elan.

"Ma elan Ameerika Ühendriikides," ütlesin ma, "kuid ma ei tea täpselt, kus. Minu aadress on kõikjal, kus võideldakse rõhumise vastu. Mõnikord olen Washingtonis, siis Pennsylvanias, Arizonas, Texases, Minnesotas, Colorados. Minu aadress on nagu mu kingad: see rändab minuga kaasa."

"Püsiva elukohata?" küsis esimees.

"Ma elan kõikjal, kus võideldakse ülekohtu vastu." (lk 136)

See streik näitas, et seal, kus riigivalitsust ei kontrolli suured ärihuvid, saab tööliste hääl kuuldavaks. Kuid töölistel on raske rääkida kahurimürinast valjemini. (lk 174)