Näljasurm

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Tädi oleks mind meelsasti "hästi mehele pannud" ning lähtudes sellest kiiduväärt kavatsusest kutsus ta külla "häid partiisid". See polnud tema süü, et nende heade partiide hulgas leidus üksainus "halb" ning et too mulle kõige rohkem meeldis. Seda ehk põhjusel, et noormees oli maalikunstnik, inimene, kes tahtis midagi luua ning oskas rääkida ka muud peale tavalise "seltskondliku" klatši. Kui teatasin tädile, et oleme kihlatud, puhkes suur tüli ja vaene isa kutsuti kirja teel kohale, et "seda lollust" mul peast välja ajada.
Isa võttis asja praktilisest küljest: "Esiteks ei abielluta paruniga ja teiseks on tal vaid kümme tuhat kuldnat aastas. Sa ei või ju kerjusega abielluda! Mina ei anna sulle ka rohkem kui kümme tuhat kuldnat aastas. Selle rahaga võite nälga surra."
Mul polnud rahast aimugi; võib-olla oleksime kahekümne tuhande kuldnaga aastas tõepoolest nälga surnud.
"Lisaks on ta alles vanavanaisast saadik aadliseisuses." Isal oli järjekordselt aristokraatne periood. "Võimatu!" (lk 57-58)


  • Kurb öelda, aga Taani heaoluühiskond ei jaotu võrdselt. Mõnes kohas puudub see täiesti, ja näiteks mind varitseb alatasa näljasurm.
Ma ei tea, miks see nii on, võib-olla on asi minu vanuses, võib-olla treeningukoormuses, võib-olla elutseb mu soolestikus mingi tundmatu parasiit, aga mul on kõht kogu aeg tühi. Nii on see alati olnud. Kui ma väike olin ja õhtupalvet lugesin, siis kujutasin sageli ette, et Jeesus teeb mulle sändvitši, arvestades selle mehe toitlustajaannet, mõtlesin ma, peaks ta oskama vägevaid sändvitše teha. (lk 232)
  • Peter Høeg, "Elevanditalitajate lapsed", tlk Ene Mäe, 2012