Ooperilaulja

Proosa

• Tean küll, et itaallastele on ooper tänapäeval sedasama, mis olid gladiaatorite võitlused vanadele roomlastele. Sellest võiks järeldada, et inimsugu aastasadade jooksul siiski on arenenud paremuse poole. /---/ Isegi siis, kui publik mõne lauljaga rahul ei ole, lepib ta ainult vilistamisega ja lärmamisega, ega nõua otsekohe selle surmapanekut. (6. mai)
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976

• "Ja nüüd," ütles härra Pang, "jõuame siis... vaatame järele... jah, Christine'ini... Võrratu lavaline esinemine, eh? Ja hea figuur ka." Ta pilgutas doktor Undershaftile silma.

"Jah. Väga kenake," ütles doktor Undershaft ilmetult. "Aga laulda ei oska."

"Teie, kunstiinimesed, ei ole sellest aru saanud, et me elame Lendrebase sajandil," ütles Pang. "Ooper on lavastus, mitte lihtsalt rida laule."

"Nii sa räägid. Aga..."

"Kujutlus, et sopranil peaks olema viisteist aakrit rinnapartiid ja sarvedega kiiver peas, kuuluks nagu minevikku."

Salzella ja Undershaft vahetasid pilgu. Ah see omanik on siis niisugune...

"Õnnetuseks," ütles Salzella hapult, "ei kuulu minevikku kujutlus, et sopranil peaks pisutki lauluhäält olema. Tal on, jah, hea figuur. Kahtlemata on tal... sädet. Aga ta ei oska laulda."

"Te võite teda ju õpetada?" ütles Pang. "Paar aastat kooris..."

"Jah, võib juhtuda, et paari aasta pärast, kui ma visalt vaeva näen, on ta kõigest väga halb," ütles Undershaft.

• Terry Pratchett, "Maskeraad", tlk Triinu Pakk-Allmann, 2005, lk 19

• Teistest jumaldatud ooperilauljatest erineb Pavarotti aga ka selle poolest, et ühel hetkel jäävad ooperimajad talle väikeseks. Oma esimese agendi Herbert Breslini soovitusel hakkab ta andma soolokontserte. Hiljem vallutab staadionid ja hiidareenid, kus seni esinesid vaid rokkstaarid. Peagi on Pavarotti nimest saanud tööstus, milles pöörlevad muinasjutulised rahasummad. Paljud varasemad ooperitähed on kuulsuse najal sülle kukkunud varanduse tuulde lasknud üle mõistuse luksuslikku elustiili nautides ja lõpetanud oma päevad üksinduses ning viletsuses. Pavarotti sellesse lõksu ei lange. Muinasjutuliselt rikkana pühendub ta heategevusele, aidates lapsi sõjakolletes.
• Oscari pälvinud režissöörid ei võta ooperilauljate eluloofilme just sageli teha. Lauljaid, kelle saatus läheb korda miljonitele, polegi ooperiajaloos nii palju. Viimati valmis 2017. aastal Tom Volfi silmapaistvalt hea linateos legendaarsest sopranist Maria Callasest. Neid filme ühendab see, et autor pole lähtunud staare ümbritsenud meediakärast ja kurioosumitest, vaid on oma objekti vaadelnud umbes niisuguse imetlusega nagu lepidopteroloog haruldase liblikaliigi esindajat.
• Mõlemad sadade tuhandete lemmikud olid neid ümbritsevast kaaskonnast hoolimata pigem üksildased inimesed. (Seda võiks muidugi öelda kõigi ooperitähtede kohta. Kes pole valmis veetma pikki üksildasi õhtuid kõledates hotellitubades, jätku hääleharjutused kiiresti sinnapaika).
  • Anne Aavik, "Suurem kui ooper ise" Sirp, 09.08.2019, arvustus Ron Howardi dokfilmile "Pavarotti" (USA 2019)

• Netšajeva on ju noorem kui iseseisev Eesti. Popstaari õidepuhkemiseks oleks see juba paras iga. Tõsiseltvõetava ooperilauljana pole ta veel isegi teismeikka jõudnud, pigem käib töö alles liivakastis ehk tegeldakse laulutehnikale alusmüüri ladumisega – sellest sõltub kogu tema tulevase karjääri kestus. Ja seda ei või mitte laduda liivale ega seltskonnameedia loorberitele, sest ooperimajas ei loe ilu ega kuulsus.
• Alla 30aastane ooperilaulja sõltub reeglina (mis ei tähenda erandite puudumist) täielikult oma vokaalsest juhendajast. Olgugi et nooruslik jõud võimaldab esitada ehk kogu oma hääleliigi repertuaari, ei saa temalt kunagi oodata sama sisu, mis küpselt kunstnikult, sest muusika ei sünni mitte ainult kõris, vaid ka peas, kus vastupidiselt tavapärasele arvamusele võib leiduda veel midagi peale resonaatorite.
  • Anne Prommik, "Mõnusalt glamuurne haridusprojekt" ERR, 09.06.2018