Vihast pulbitsedes täitis Angie käsku. Ta töötas usinalt keele ja hammastega ja kasutas kõiki trikke, mida üheksa aastat tänavatüdruku ametit olid talle õpetanud. Niisugusel hetkel, kui Angie teadis, et sihile jõudmiseks kulub terve igavik, hoidus ta ajale mõtlemast ning püüdis mitte välja teha Tony sakiliste varbaküünte kriimustustest oma jalgadel, kui mees põlve tema kubemesse toppis.
Üks L.A. tüdrukuid oli Angie'le õpetanud, et kogu kunst peitub selles, et end täiesti välja lülitada ja mõtelda millelegi sootuks muule — meeldivale ja toredale. Et seda teha, pidi ta ajas tagasi minema, kujutlema end esimese või teise klassi õpilasena. (lk 88)
J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994
