Hallvalkjas jõeudu seal all näis pehmena ja turvalisena selle päikese verise vaate ees. Tundus, nagu oleks Piusa kõrgelt üle kallaste kerkinud ja voogaks nüüd suurena ja valgena all orupõhjas, täites seda üha enam ja enam ning tõustes üsna silmanähtavalt ja kuidagi unustustpakkuvalt vaevatud ratsanikele vastu. Suur pehmevalge une-Piusa jäljetuks sukeldumiseks. (lk 30)
Õhtu eel tõmbus päevaleitsak tihkeks vaigulõhnaste metsade vahel ja lümitas raskelt põllulappide kohal. Ju seepärast oligi orupõhjast kerkiv niiske võitu jahedus nagu vee-läheduse-tõotus meeste ja loomade tarvis. Piimjasvalgest ja voogavast unustuse-udust kõnelemata.
Vana-Kaspargi, ise otseti hobusel, rängalt haavatud nagu ta oli, tõstis raskevõitu vaate ratsu karedatelt lakajõhvidelt ja tunnistas järsakusarnast orgu viivat teed.
"Et minu silmad veel Piusatki näha saavad," ühmas ta endamisi. "Ennäe, eks ole Piusa kui valges hames ema, kes lapsestunud ja haigele raugale käed vastu sirutab." (lk 31)
Aime Maripuu, "Lugulaul kolmest ratsanikust", rmt: "Jõgi ei peatu kunagi", Tallinn: Eesti Raamat, 1984
