"Bridget," hõikas ta. "Kas sa oled juba Markile tere öelnud?"
Orjaliku alandusega mõistsin äkitselt, et peagi saabub nii ema kui Una neljakümnes pulma-aastapäev. Ema tundes on üsna kindel, et ta ei lase pisiasjal nagu abikaasa mahajätmine ja turismikorraldajaga jalgalaskmine pidustusi takistada ning ta on iga hinna eest otsustanud Elaine Darcyle mitte alla jääda, olles selle nimel valmis ka oma süütu tütre abiellu mahitama.
"Ole vapper, tibu," ütles isa mu kätt pigistades. (lk 229)
Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998
