Resignatsioon
Proosa[muuda]
- Kui ma algpõhjusega lõpuks lepin, siis on see siiski paljalt resignatsioon, alistumine; aga on suur vahe, kas ma resigneerun inimloomuse piiridel või minu lihtsa indiviidi hüpoteetilise piiratuse ringis.
- Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme", valinud ja tõlkinud Mati Hint, LR 33/1974, lk 59
- "Asume nüüd õhtusöögi juurde," ütles Aramis.
- Ja sõbrad istusid lauda, Aramis hakkas gastronoomi osavusega lahti lõikama kanapoegi, püüsid ja sinki.
- "Põrgu! kui luksuslikult te sööte!" hüüatas d’Artagnan.
- "Jah, üsna korralikult. Paastupäevadeks on mulle Roomast härra koadjuutori vahendusel kergendusi antud minu kehva tervise pärast. Pealegi töötab minu juures Lafollone’i endine kokk - te ju teate Lafollone’i? See oli kardinali vana sõber, kuulus gurmaan, kelle ainsaks palveks pärast einet oli: Armas Jumal, ole mulle armuline ja lase mul hästi seedida seda, mida ma nii hästi sõin."
- "Sellest hoolimata suri ta seedehäiresse," ütles dArtagnan naerdes.
- "Mis sinna parata," vastas Aramis resigneerunud ilmel, "keegi ei pääse oma saatusest."
- Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 96
- Põdur pahurus, mis vaatab kõigele läbi sõrmede, on resignatsiooni karikatuur. (lk 12)
- Pole midagi haletsusväärsemat resignatsioonist, mis saabub liiga vara. (lk 14)
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007
- Olen liiga vana selleks, et loota, aga liiga noor selleks, et resigneeruda. Olgu kuidas on, aga ma ei saa elada ainult sellest, mis mul juba on, mida´ma endaga kaasas kannan. Põleda ainult iseenesest, sellest ei jätku kuigi kauaks. Viimaks on ometi kõik otsas, kõik põlenud. Ja siis on külm.
- Karl Ristikivi, "Hingede öö", Lund 1953, lk 137
Luule[muuda]
Perroon on pikk ja hämar nagu resignatsioon puberteedilävel.
Jaamaülemal on karuohakas käevangus.
- Artur Alliksaar, "Ootesaalis", rmt: "Päikesepillaja" (3. tr, 1997), lk 139