Alles siis, kui me oma majja jõudsime ja lift meid meie korterisse viis, saabus meie ümber suhteline vaikus — seinu raputav mootorimürin ei olnud nii tugev, et oleks kõnelemist takistanud -, ometi lükkasime kõneluse ettevaatusest edasi seni, kuni korterisse jõudsime. Oleks keegi tabanud meid liftis rääkimas, tekkinuks loomulikult kahtlus, et me arutame asju, millest me ei taha laste ega koduabilise kuuldes rääkida. Oli esinenud juhtumeid, mil riigivaenlased ja muud kurjategijad olid tahtnud lifti konspiratsiooni eesmärgil kasutada: see oli ka kõige käepärasem, sest tehnilistel põhjustel ei saanud politseikõrva ega politseisilma lifti monteerida ja uksehoidjal oli tavaliselt muudki tegemist kui mööda trepikoda joosta ja pealt kuulata. (lk 12)
Miks ta polnud oma naist üles andnud, jäi hämaraks, ilmselt ka tema enda jaoks. Ta ei näidanud mingit ekstaatilist tänulikkust naise usalduse eest nagu too väike kahvatu naine, kes meil enne oli olnud, ega tundnud ka mingit huvi lubatud raha vastu. Isegi kui ta otse ei eitanud võimalust, et ta naine võiks olla spioon polnud ta siiski nähtavasti kindel, et kõik oli tõesti nii, nagu naine oli jutustanud. Kokkuvõttes võis öelda, et teda oli takistanud teatud loidus — loidus, millest ta ehk oleks paari päeva pärast jagu saanud, kes teab. Kui Karrek poleks otsustanud lasta armul õiguse ees käia, oleks juba see loidus ta riigivaenlaseks tembeldanud. Niikaua kui selline loid inimene tegutsemiseks jõudu kogus, võis reetmine juba olla toimunud ja kahju käes, vähe sellest, tema kõhklev olek andis ju tunnistust ka tema uskumatult vähesest andumusest Riigile. (lk 56-57)
